Mina olen tubli! Ma käisin jooksmas! Tuul oli tugev ja loomulikult ei suutnud ma poriloikke ka puutumata jätta, nii et kui koju jõudsin oli vasak papuke natuke märjavõitu või nii. Ja ausalt! - täna ma üritasin põigelda poriloikudest eemale! Lihtsalt... Mina ja minu saamatus on selle nimeks. Aga varsti olen mina profff jooksja! Küll näete! Teisalt ma kardan, et enne võite näha hoopis pilti, mis ilutseb paremal pool. Samas... Küll ma hakkama saan! Ma ju siiski püüan õhtuti jooksmas käia mitte hommikuti (kuigi olgem ausad - ma ärkan hommikul kl 6.35, et hakata tööle minema kl 8, et tööl olla kl 9. Pointa on ainult selles, et ma teen ikka ilgemalt suure ringi, sest mu otsetee tööle on kõigest 15 minutit sammumarssimist. Ühesõnaga, saan ma oma trepikõndidest hommikul juba piisava toonuse hommikuseks kätte.) Aga ma siiski käisin täna jooksmas! Ja ikka pool tundi jooksin! Ah, kui tubli ma olen!Muide! Mulle öeldi, et mind võib kutsuda Päiksekeseks, sest ma olevat alati rõõmus ja mitte kunagi vihane. Ma siis üritasin pühapäeva öösel, kui kaks tegelinskit - mereväelane ja dj - külas töllerdasid, tõestada, et suudan ka vihane olla, aga teate... Ei õnnestunud. Karm tõde.
No comments:
Post a Comment