Õnn

Lugesin oma märkmikku ja olin teinud ühest Juhan Liivi proosateosest väikese väljavõtte. See kõlab siis nii:
''Kes õnnelikum võib olla kui - kui-''
''Ta võib üksi veel au - võib kõik muu ära teenida, aga õnne mitte.''
''Villu!''
''See üksi,'' kõneleb ta palavalt,''et üks süda - see süda ta pärast hirmul on, see on ta õnn, kättsaamatu õnn - /--/''

Kas ma olen õnnelik?

Ei tea... Ei oska lihtsalt sellele küsimusele vastata. Eelmine nädalavahetus olin ma vägagi õnnelik, aga nüüd... Ma olen endas mõnevõrra pettunud... Olen pettunud, et olen teinud mõned veasammud... Aga eelmise nädalavahetuse õnne jätkub mul siiani! Ilus meenutus. Ilus mälestus. Ilusad teod. Ilusad... Embused ja ... Kõik muu sinnajuurde kuuluv. Kas ma olen õnnelik? Ma püüan olla. Iga inimese õnn algab ju eelkõige temast endast. Teised teda ümbritsevad inimesed võivad vaid tema õnne suurendada või kokku tõmmata. Aga las ma olen siiralt aus - mõni inimene suudab totaalselt vägagi hästi õnnetunnet vähendada. Kuigi ma tean, et ma ei peaks end sellest häirida laskma ning laskma liugu vaid enese tunnetest, enese meeleoludest, enese õnnest, siis... Me laseme, ma mõtlen eelkõige ennast hetkel, end liiga tihti mõjutada teistest inimestest. Ma peaksin siiski end kätte võtma ja käima ringi tänavail naerunägu peas. Seda ma ka teen. Mõnikord ju juhtub...

Nii et - kas ma olen õnnelik?