Mina neljapäeval töölt kodu poole seiklema. Nagu ikka, liigun oma tavapärast trajektoori pidi. Aga seekord mina juba kaugelt eemal vaatan: seisavad mu teel mees ja naine. Mehel käes kaamera, naisel mikrofon. Mina siis pingsalt mõtlema: ''No nii. Nüüd nad siis võtavad minu sihikule!'' Ja nii oligi! Naine astub minu juurde ja räägib midagi vene keeles. Mina kohe kokutama, et ega ma väga hästi vene keelt ei oska. Noh, mis teha: vene keelt ei oska, siis käib inglise keel kah! Topiti siis kaamera käima, visati mikrofon nina alla ja siis vasta küsimusele, mida arvan sellest, et Tallinn on kultuuripealinn! Ja kas ma olen veel midagi näinud jah puha... Ma siis kokutasin midagi kokku. Aga ma ju räägin! Minust saab varsti nii telestaar! Kaamerad lihtsalt arrrrrmastavad mind! Ma mõtlen siin all noid teleka kaameraid, mis ikka liikuvat pilti ka näitavad ja kuhu kõik mu loll jutt kah peale jääb. Fotokad mind väga ei armasta ja neid ei armasta mina kah.
Neljapäeval tegin vaffelusi kah. Helistasin hommikupoolikul sõbrannale ja pärisin, kas õhtul võin tema poole minna. Saigi nii! Mina tegin vaffelusi ja kella 22st tormasin tugevast tuulest hoolimata Kalamajast Kopli poole. Oli alles maru tuul! Mõtlesin, kas ikka jõuan tervelt kohale. Aga näädsa! Jõudsingi! Ja ei mingeid probleemasi! Sai siis vaffelusi natuke söödud ning räägitud. Hommikul oli mõnus ärgata. Terve korter oli päikest täis ja nii särav oli kõik! Kahju hakkas endast, et nii vara pidin tööle minema.
Aga mina käisin täna raamatukogus! Võtsin kaks raamatut! Ja siis läksin raamatupoodi ja ostsin kolm allahinnatud raamatu! Ja siis mina hakkasin teel kodu poole ühte juturaamatut lugema. Mis siis juhtus? Mina kõnnin ilusti keset munakivist vanalinnatänavat ja korraga olen istuli maas. Raamat lendas. Mina lendasin. Aga teate - see kukkumine oli nii sujuv, et ma isegi ei pannud seda tähele! Tõesti! - 10 punkti mulle tolle sujuva kukkumise eest! Vähemalt kukkuda ma oskan. Ja turististid, kes kõik seal olid, said ka natuke muiata ja naerda. Ma ju räägin, et võin hakata õukonnanarriks! Sobiv amet mulle!
Käisin siis mina vanema õe juures pilte tegemas (NB ega te unustanud pole, et mina ei armasta tavalisi fotokaid ja nood ei armasta mind?). Oli lihtsalt vaja üht pilti ja meie tegime siis terve posu. Nüüd on siis jällegi kaamera ees oldud. Piisab sellest. Järgmine aasta võib siis uuesti kaamera ette minna!
No comments:
Post a Comment