eva pilguga mind ja ma oleksin talle ise juba vabatahtlikult dokumenti näidanud. Nüüd ei või poodi alkohoolseid jooke kah mitte ostma minna... Ja mul pole varem dokumenti küsitud! Varem küll paar korda, aga egas ma siis 5 aastat noorem ju välja väga ei näe! Teisalt, seda võtan ma komplimendina. Nii armas siiski ju ja nii võin ma iga päev näidata poes dokumenti ja öelda rõõmsalt: ''Ma elan külmkapis, ma säilin kaua, seepärast ma nii nooruslik välja ka näen!'' Ja demonstreerin sellele kõigele lisaks oma suurt kaunist naeratust.Ühega on mul mingi telepaatia vistist. Olgu see on kõigest minu arvamus. Juhtus nii, eile mina vaatasin kella ja mõtlesin, et ei helistataki. Mis seals ikka, mõtlesin omaette. Ja vähem kui 10 minutit hiljem ta helistas! Jebidijee! Vahepeal ta siis laulis. Ja ma mõtlesin ühele laulule ja ta hakkas seda laulma järgmisena. Mhm. Huvitav, kas seda saab miskitmoodi lugeda? Eeee. Nope. Ärme seda tee. Seda võib nimetada lihtsalt juhuslikule kokkusattumisele. Aga siiski jõudsin ma eile ühele järeldusele! See on hea. Tavaliselt ei jõua ma ühelegi järeldusele ja ma isegi ei tea, mida ma tahan, aga nüüd tean ja ei julge seda teha. Kukele! Kõige otsustavamatel hetketel suudan ma end kokku kiilutada. Ja ma olen oma küüne ära murdnud ma ei tea kuidas... Üle pika aja ma tean, mida ma tahan, aga... Mina olen nagu jaanalind, kes peidab oma pea liiva alla (mina peidan end tegelikult täitsa teki alla, et keegi mind ei näeks ja mõtted mind üles ei leiaks, aga ma pean olema tugevam ja end kokku võtma. Ma ju ei saa olla nagu mõni suleline! Ma olen ikkagist inimene! Mis sest, et naine.)
Ja fantastiline kaduja olen ma ka... Seda mulle öeldi. Võin hakata Jürgen Veberi abiliseks kah nüüd oma kadumistrikkidega. Ma olen osav. Ma tean.
No comments:
Post a Comment