Heietamine

On aeg alles kiiresti läinud. Kolistasin oma kompuutris veits ringi ning vaatasin vanu pilte. Jeah, olin kunagi ilus ja noor. Spontaansem kui hetkel. Nüüd on mul ju laps kah, kelle pärast ei või ma nii spontaanne olla, kui tahaksin, kuigi jah... Aga olin ma ilus ikka küll tol ajal! Võtke kas või too pilt paremal: olin just lõpetanud TMK, kõik uksed olid mu ees valla (vähemalt tol hetkel ma mõtlesin nii), olin noor ja mitte nii uljas kui aasta hiljem. 

Aasta hiljem tulid juba minu esimesed vanalinnapäevad, kus saigi enamus asju alguse. Jeah, vat võin öelda, et vanalinnapäevad ''rikkusid'' mu ära. Heas mõttes. Seal sain uusi ja toredaid tutvusi, kelleta ma lihtsalt ei kujutaks oma elu ette. Ja oii, mis lust-ja lillepidu me korraldasime! Olid alles toredad päevad. Ja edasine melu kah. Sest siis läksin ma esimest korda hääletades Euroopat avastama ning veel Soome ''orjatööd'' tegema. Seda järgmisel aastal kah - tegin orjatööd. Aga too orjatöö nagu polnudki orjatöö, see oli pigem rõõm ja uus kogemust kõigest sellest, mis mul tol hetkel elus puudu oli. 

Peale seda tulid juba tänu Netile tudengipäevad. Oeh, mida siinkohal öelda, kui vaid: palju, palju alkohoolseid jooke ja palju vett kah. Pikad ja väsimatud päevad. Meeldejäävad õhtud ja ööd. Järjekordselt nii mõnigi uus tutvus ning kaamerasilma ette jäämine. 

Mida siis veel? Nagu näiteks kõike! 

Jääksin siia kirjutama ja lobisema kõigest tollest, mis mul meelel ja keelel, aga nüüd on uued ajad, uued tutvused ja olukorrad ning sündmused. Nüüd on kõik teinud suure kannapöörde mu elus. Ma ei saa ainult mõelda iseendale, sest nüüd on mind ju kokku kolm: mina ja Tirts ja Sass kah. Sest nüüd olen ma liige ühes teises peres, mis on väljaspool mu vanemaid ja õdesi. Kas ma olen õnnelik? Jah, olen. Teistmoodi õnnelik, kui olin varem. Nüüdne õnnelik olek ei tähendaks vaid seda, et ma ei mõtleks tagasi varasematele aegadele ega igatseks ka neid mõnikord taga. Oluline on ju, et alles jääksid mälestused ja me ise areneksime. Ikka edasi ja edasi. Progress on oluline, kuigi ka taandareng on areng!

Pisike imebeebi

Tita tuligi välja. Johaidii! Ega ta ei saanud lõpuni minu sisse jääda, kuigi ta vist oleks seda väga tahtnud. Seda päriselt, sest isegi siis, kui asjaks läks, pidi kaasa aitama, et ta ikka tuleks. Isepäine laps ma ütlen. 

Eelmisel reedel - 21.veebruar - kell 23:44 pistis ta oma nina välja, et saada tuttavaks meie maailmaga. Pisike tirts on. Nüüd juba nädal ja üks päev maailma imetlenud. Ja teised on teda imetlenud. Peale pikka mõtlemist ja arutlemist sai tirtsule nimeks Eliise. Okih, selles on süüdi lapse isa. Ja Trafficu laul ''Für Elise''. Vähemalt saab meie laps öelda, et tema nimi tuli laulu järgi, mis tahab saada Eurovisioonile. Äkki on nüüd Trafficul õnne ja ta pääsebki Eestit esindama. Täna selgub tõde. 

Kas titaga on lihtne? Vat, hea küsimus. On päevi, kus ta on ideaalne laps ja siis on päevi, kus ta peab ikka tõestama, kui isepäine ta on. Sest tõesti, iseloomu Eliisel on. Ikka korralikult. Kui tema ikka ärkab öösel kell 4 üles ning alles kell 10 uuesti magama jääb ja selle kuue tunni jooksul oled teinud kõik endast oleneva, et ta magama jääks, siis noh - kuidas teisiti seda nimetada? Tegelikult on ta tore. Ja armas. Talle meeldib taevas. Autoga sõita. Vankris magada. Meile tünga teha. Vat, see viimane on tema lemmiktegevus. Siis ta naeratab ka nii kavalalt, et sa kohe tead, et nüüd tuleb midagi. 

Järgmine nädal algab kool. Nüüd jäävad küll mõned loengud vahele. Eks vaatab, mis saama hakkab. Õnneks, kui vaja, on ka abikäsi, kes on nõus natukenegi titat hoidma. Pluss kool kestab kõigest nädal aega ja siis on läbi! Noh, aprillis tuleb veel üks nädal. Selleks ajaks loodan titale mingi rütmi sisse kasvatada. Aga nüüd aitab - laps on vaja panna lasteaia järjekorda! Muidu jääb veel ilma...

Naeratada meeldib  

Kui hakkasime haiglast koju minema

Õnnelik kõige noorem tädi

Õnnelik kõige vanem tädi

Jah, tal on palju juukseid

Ah, aitab kah piltidest, ega see fotoalbum pole. 

Hoki

Poleks uskunud, et hoki võib nii lahe spordiala olla. Hakka või ise seda mängima! Mitte et ma vägivalda armastaks, aga verd tahaks ikka näha ju! Aga päriselt, kui oleks valida, kas vaadata hokit või jalgpalli, valiksin ma iga kell hoki. Mitte et ma niiii suur fänn oleks, aga see on kuidagi põnevam ja pidev tegevus on kah. Jalgpall jääb kuidagi loiuks. Seega: Valigem hoki! Juhhuuu! Päriselt ka. Tänu taliolümpiamängudele saan selle võlust aru. Ega enne ei saanudki. Mõtlesin taaskord, et lollid mehed ajavad mitmekesi üht väikest mõttetut litrit taga, kel pole kuhugi pääseda ja togivad seda õnnetut litrit oma keppidega. Vaene litter. Mõelge, millised tunded teda vallata võivad? Õnnetukene! Jalgpalli pall on vähemalt suurem ja pehmem ning ta lendab muru peal. Aga litter? Tema peab jääle lendama! Mõelge, kui valus tal olla võib, kui lendab pea ees vastu kõva jääd. Ohissaristike, ma ei taha sellele mõelda. Endal hakkab jube valus. Samas - hoki on ikka põnev!

Vanadus peas

Tita ise ja tita isa

Nagu näha, ikka puuküürnik ei ole välja tulnud. No kaua võib?!?!

Nüüd on vana. Veeransada aastat on täis saanud. Mitte et ma nüüd end vanana tunneks, aga siiski... Ja nagu ütles Mart: nüüd olen jõudnud normaalsete inimeste sekka. Vat siis. Enne polnud normaalne, nüüd olen. Väga tore sünnipäev oli. Tegime Sassiga õunakooke ja puha. Ja pitsat kah. Mitte et need oleksid mingid suured kunstiteosed, aga vähemalt tegime. Asi on tegudes siiski. Sünnipäev hakkas mul ka kohe öösel. Ega ei saanud ju oodata hommikuni. Esimesed kingid kohe öösel kätte. Ja lilled. Ei hakka siin kinke ette loetlema, vaid ütlen lihtsalt, et inimesed on ikka nii armsad ja head. Vat. Armsad ja head, et mind nii meeles peetakse. Isegi Sassi vanaema soovis õnne. Eesti keeles. Lilled ja kingi andis ka. Nii armas temast, et meeles pidas. Üldse pidasid paljud inimesed mind meeles. Ei ole ma midagi nii nähtamatu. Suure kõhuga ongi väga raske nähtamatuks jääda ju. Hea on see, et tita ei tulnud sünnipäeval välja, oleks kohutav olnud. Mina ei taha küll oma sünnipäeva kellegagi jagada nii...

Aga lilli sai ka. Mitte palju, aga see eest ilusaid. Hüatsindid on ikka veel mu lemmikud. Nagu piibelehedki. Neid võiks päev otsa nuusutada ja isu ei saaks ikka täis! 

Ilusad lilled, üks uhkem kui teine. Mitte palju,
aga kõik on südamest!

Minu lemmikud - hüatsindid. Ja mitte hüatsindid

See on siiski kõige armsam. Niii punane ja liblikane

Vaatasime üks päev multikat ''Frozen''. Alguses olin skeptiline. Viimasel ajal on multikad-animatsioonid liiga etteaimatavad ja mitte midagi erilist. Arvasin taas, et taas mingi tavaline armastuslugu või muu taoline kraam. Aga vat, ei olnud! Ma olin nii üllatunud, kui hea see oli! Nii heade keerdkäikudega. Ja et alati polegi ''tõeline armastus'' mehe ja naise vahel. Pluss seal olid nii head laulud. Nüüd kummitabki mind http://www.youtube.com/watch?v=moSFlvxnbgk ''Let it go''. Ja jääbki vist kummitama. Ilus laul on. Võimas pealekauba. Seda multikat soovitan vaadata. 

Sõbrapäev on kah peal. Mitte et see minus väga sügavaid tundeid tekitaks. Kommertspüha taaskord. Mulle meeldib see päev küll, aga ma ei lähe sellega nii kaasa. Aga ma pigem ootan siiski vastlaid. Siis saab kukleid! oo, vastlakuklid vahukoorega. Mmmmmm... Ja ilma moosita. Vat see on midagi muud juba.

Tundub, et ma pole väga kirjutamislainel, sest pressin neid lauseid nagu vägisi välja. Seega on aeg lõpetada. Johaidii! 

Raamatud

Tita vist ei taha välja tulla. Liiga sooja koha leidis endale. Liiga mugavalt tunneb end seal. Eks siis seepärast ta end ei liigutagi viimasel ajal eriti, sest teab, et ta peaks väljas olema mitte sees. Ma arvan, et ta teeb meelega nii. Kisub kiusu. Pealegi, nagu olen ma aru saanud, siis ta niikuinii ei tee nii nagu teised tahavad vaid kõik vastupidi. Hakkab mulle juba praegu vastu. Tubli laps vähemalt! Pole mul tema kohta midagi halba öelda. Aga ämmaemand ütles, et on vaja sauna ja seksi. Sauna kahjuks pole... Kurb. See jääb siis vahele. Ja põrandaid peab käpuli pesema. Nii peaks saama kõik põrandad läikima hõõrutud. Aknaid võiks iseenesest peseta ju... Talv küll on, aga hetkel on see talv pigem nagu varakevad, kus hommikuti kuuleb linnulaulu ning veesolinat ning igal pool on koerte jäetud miinihunnikud. Nii et peab vaatama, et mõne sisse ei astu. 

Küsisin täna ämmaemanda käest kah, kas ma ikka kõhuli magada tohin (ma magan ju siiani kõhuli, okih, mitte päris kõhuli, aga nii pool-kolmveerand asendis) ja tema ütles, et nii võib, aga päris kõhuli ei tohi. Pluss kui laps hakkab kära tegema, siis ka ei tohi. Last see ei koti, olen ma tähele pannud. Ta ei tee üldse kära, kui kõhuli olen. 

Alles hiljuti võtsin kätte raamatu ''Kadri/Kasuema''. Ma pole seda kunagi lugenud. Jeah, imelik ta ole. Aga ma pole seda mitte kunagi lugenud! Ajab naerma, eks? Mind küll. Kodus on raamatu olemas, aga mina seda ei lugenud. Allakäinud olin. Eks ma lugesin lapsepõlves muid raamatuid. Aga mulle meeldib see raamat. Ma saan aru, miks see mõnele veel meeldib. Raamatust võib järeldada, et unista, unista suurelt, sest unistused täituvad. Kui mitte kohe, siis hiljem. Ja ikka ei mõika, kuidas ma ''Kadri/Kasuema'' varem pole lugenud. Hullumeelsus!

Kooki tegime üks õhtu! Õunakooki. Ooo, see oli imeliselt hea. Ma ei teadnudki, et oskan peale surnud koera ka õunakooki teha. Kuigi erilisi oskusi selleks pole ju vaja, aga siiski.

Siiski siiski on viimasel ajal mingi hea koduse toidu isu. Näiteks hakklihasoust kartulaga või lillkapsas sulatatud võiga või riisipuder/mannapuder kisselliga või ... Mul oli veel miskit. Mälu. See on see haugi mälu: 15 sekundit ja ülejäänud on refleksid. Ja refleksid ütlevad: sul on nädala õppimisplaan ja sa pole seda järginud. Johaidii. Nii palju siis plaanidest. Aeg neist kinni pidada!

Titanic kultuurumus

Lõppude lõpuks sai ära käidud Titanicu näitusel. Pettunud olin tsipa, kui väga aus olla. Jah, seal näidati asju, mis on otse Titanicult pärit ja nii mõndagi sain teada ja puha, aga siiski... Miski oli nagu puudu. Võib-olla see tunne? Võib-olla lihtsalt paisutati kõik liialt üles. Mine sa tea, mis see oli, aga minu jaoks jäi asi lahjaks. Samas, oleks pidanud giidi võtma, oleks võib-olla asisem olnud. Aga tõesti - liiga kiiresti sai läbi. Okih, näitusel oli ka peatrepp, see kõige kuulsam koht. Ja välja oli toodud nii esimese klassi kajut kui ka kolmanda klassi kajut. Miskit uut sain ikka teada, peaaegu miskit uut. Titanic tegelikult oleks võinud pääseda, aga vat, rumalad inimesed olid. Näiteks tehti terve päeva jooksul, kui laev uppus, mitu (vist oli isegi 20) signaali-teadet, et teatud laiuskraadidel on jääkamakaid. Aga mõnda ei võetud kuulda. Mõnd lihtsalt eirati. Mõnd ei kuuldudki... Nii see läks. Pluss Titanic käitus valesti, kui jäämägi oli otse ees: ta oleks võinud otse jäämäele otsa sõita, mitte kohe tagurdama hakata, nii oleks saanud laevanina küll väga rängalt vigastada, aga ülejäänud laeva vigastused poleks olnud nii suured. Ja võib-olla oleks Titanicul vedanud ning ta oleks oma esimese reisi ka lõpetanud. 

Kahju oli ka neist inimestest, kes hukkusid vaid seepärast, et ühele laevale ei saadud ning nad pandi Titanicule. Näiteks üks kaheksaliikmeline perekond. Pidid minema Ameerikasse ühe laevaga, aga kuna oli söestreik (kui ma nüüd õigesti mäletan) ja too laev lihtsalt ei sõitnud, mindi Titanicuga. Pere sõitis kolmandas klassis, kuigi oleks võinud täitsa vabalt sõita ka teises klassis. Terve pere hukkus. 

Mida huvitavat veel? Noh, näiteks laeva kaks osa on teisest 600 meetri kaugusel merepõhjas. Ega nad ei saagi ju kõrvuti olla, aga päris paras vahemaa laeva kahele osale. Ahjaa! Väga huvitav fakt: terve laevameeskonna peale oli ainult 23 naismeeskonna liiget! Vat, siis. Naisi oli vähe. Ja esimeses klassis oli kaks kajutit, mille hind oli eurodesse ümber arvestades vist üle 10 000 euro. Kallis kraam. Eks kui midagi huvitavat veel meelde tuleb, annan teada. Aga siiski, pettunud ma selles värgis tsipa olin.

Samas sama raha eest käisime ja vaatasime ära ka Lennusadama. Allveelaeval Lembit käisime ka. Ja ma lõin seal pea nii ära, et tundsin, kuidas laps mu sees kah põrutada sai. Valus oli!

Nagu aru saada, pole tita veel välja tulnud. Aga ühel hetkel peab ta välja tulema! Ma arvan, et ta ehmus ära, kui eile põrutada sai. Mis ta ikka siia hirmsa maailma kätte tuleb, kui vastu pead siin saab... 

Kuulsusesära

Ma saan kümme korda kuulsamaks! Teised pereliikmed ka. Issi vaid saab 100 korda kuulsamaks, kui ta juba on. Mitte et tal oleks veel kuhugi minna. Tegelikult ikka on küll... Sel aastal juba teist korda pürgib ta meediasse. Ei saa ta ilma selleta kohe üldse olla.

Issi teeb kartulapuderust ja helimees ja kaamera-
mees võtavad kõik pilti. Vähemalt filmiti
teda rohkem kui meid.

Igatahes, ETV peal käib sari ''Meie inimesed''. Issist taheti filmi teha. Esmaspäeval hakatigi selle jubedusega pihta. Saage aru, et saada 23 minutit filmi, peab inimese sabas käima kaks päeva! Johaidii! Mul saab enne kannatus otsa. Esmaspäeval käisin ka oma vanemate juures ja jäin ka kaamera fookusesse. Või jäi kõht... Mine sa te, ega see kõhuke nii suur ka nüüd pole, aga siiski. Oleks tita ära sündinud, oleks ta ka kümme korda kuulsamaks saanud. Tema poleks pidanud midagi tegema. Ei rääkima ega midagi. Teate ka, kui raske on kaamera ees olla loomulik? Põhimõtteliselt ärge näidelge ega rääkige kaamerameestega. Ise nad lobisesid! Toredad inimesed olid vähemalt. Eks ole näha, palju ma kaadrisse jäin ja mida üldse näidatakse. Kui kunagi filmlõik vähemalt ETVsse tuleb. Ja nii saamegi me kõik kümme korda kuulsamaks. Emmed ja issid ja nende lapsed. Tore tali.

Tita pole veel välja tulnud. Ikka passib soojas. Täna on ilus ilm. Kui ta täna välja tuleb, siis ta näeb, et Eesti talv võib olla päikseline, koheva lumega ja mitte üldse väga külm! Mitte et ta seda tulevikus ei näeks. Aga siiski! Ilu on oluline. Pluss siis ei peaks ma minema ämmaemanda juurde. Kohe üldse ei viitsi sinna minna, kuigi tee oleks sama. Aga siis saaks asjaga vähemalt ühele poole ära! Noh, vaatame, mida tita arvab. Sõnakuulelik pole ta ju siiani väga olnud. Kiiret tal asjaga pole. Üks päev korraga ja tsipa ette. Selline on meie taktika. 

Nädalakene

Nädal läks nagu lupsti! Ei saanud arugi, kui teine pihta hakkas ja siis korraga ära lõppeda tahab. Lihtsalt võttis kätte ja saab nüüd läbi. Samas nii palju juhtus kah. Enamus oli ikka kool. Kool ja kool ja veel kord kool. Aga vat, tore on koolis olla. Mis on positiivne - mina ja tita pidasime vastu! Jebidijee! Oli küll imestamist, et põhimõtteliselt kohe sünnitama minek ja ikka käin koolis ega ole väsinud ning mõni päev jooksin 0-korruselt 4-korrusele mitterasedatega. Vastu pidasime. Sünnitama ei hakanud. Seda nalja oleks kah veel vaja olnud, et oleksin poolel teel tagasi läinud. Ega ma nii alla anda ka ju ei saa!

Isegi õppejõud panid mu rasedust tähele. Mitte et see nüüd nii varjatav oleks. Enam mu kõhtu ikka ei varja. Nüüd on see juba ees ja on aru saada, et olen ikka titeootel. Keemia õpetaja ütles, et ma olen ikka tubli, et koolis käin, et ta teab, kui raske see on. Teine õppejõud, kui joonistasime molbertite toel natüürmorti (mul tuli see loomulikult väga imeline plätserdis välja), ütles, et ma võin ju ikka istuda ka, kui ära väsin. Ja uuris, kas ikka 4x45 minutit seistes vastu pean. No kuulge! Olen ma siis nii nõrk või miskit? Eh, kui teised vastu peavad, ega ma siis kehvem olla saa! 

Ega siin polegi midagi väga pikalt midagi lobiseda. Tore koolinädal oli. Nüüd loodan ja hoian pöialt, et saaksin järgmise sessi ka kenasti läbitud. Oleneb kõik titast. Aga tema on meil tubli - talle meeldib kool.

Isegi mu kõhtu on näha! Ja kui hästi vaadata, siis kõigi selja
taga laual on näha seda head veini, mis on tsipa pruunika
värvusega.

Eile tähistasime sünnipäevasid. Sai palju süüa ja juua (st kes sai kes ei saanud). Meeletult head veini sai ka! Tõesti, ma ei mäleta, mis selle veinuška nimi küll nüüd oli, aga väga hea vein oli. Mõnus pehme ja poolmagus. Roos. See tähendab värvus oli selline, et vahet pole, kas võtad Vana Tallinna või tolle Ungari veini. Mõlemad olid ühte värvi. Aga maitse oli veinil parem. Ainuke halb asi on selles,et toda veini Eestist ei saa. Otse Ungarist transporditud Eestisse. Kahju. Sest tõesti - nii head veini pole ikka saanud! Ja ma polnud ainuke, kes nii arvas. 

Lumepallisuppi sai ka! Jaa! Seda pole niiiii ammu saanud. Noh, kõik ei teadnud, mis asjandus see on ning olid eelarvamustega - supp on ju soolane! Ja kui nähti, et tegemist on munamöksiga pluss veel magusa möksiga, siis pidi proovima. Kiideti takka kah veel! Ei, lumepallisupp on hea asi. Mulle väga meeldib. Eriti too kollane osa. 

Laupäeval oli see hea, et üle pika aja oli taas pere koos. Vanemad ja kõik õeksekesed. Kolmel neist olid veel väimehed kaasas, pluss meie vanavanemad ka. Üle pika aja, kus issi polnudki ainuke mees majas! Johaidii! Tore oli. 

Täna käisime Mõmmi ja Mardi ja Sassiga veel koopas kakaod vahukoorega joomas. Saime lihtsalt kokku ja lobisesime. Nad on niikuinii tartukad ega satu linna nii tihti. Meie ei jõua aga Tartusse. Seega hea ajakasutamisvõimalus. 

Millal tita välja tuleb? Noh, tähtaeg on nigu 9.veebruar. Eks ole näha, kas ta tuleb varem või mitte. Eks ta järgmine nädal välja vupsab ja siis ma pungun. Hetkel aga... Issi ütles, et ma ei tohi sel nädalavahetusel sünnitada! Me siis tublide lastena kuulame vanema inimese sõna. Vot tak. Pluss, emme on väga tubli olnud ning kudus titale mütsi ja sokid. Ja tita ei saa veel välja tulla, sest üks sokk on veel poolik ja tita lapitekk tahab ka väikest nokitsemist. Nii et tita teab, millal ta peab tulema - siis, kui kõik valmis on! Meil on tubli laps. 

Tark on ta ka. Näiteks ta teab, millal end liigutada. Kui ta ümber on inimesed, kes tahavad, et ta liigutaks, siis ta ei liiguta end. Vot. Näiteks eile: üks kui teine tahtis, et tita end liigutaks. Tuhkagi ta seda tegi! Läksime ära, siis hakkas alles ta end liigutama. Tubli laps ma ütlen - ei allu provokatsioonidele! Mõtleb oma peaga. Kui ikka ei taha teha nii nagu kästaksa, siis ka ei tee. Oot, nii võib ju raskeks minna.... Mine sa tea. Tubli laps on ta ikkagist. 

Kool algas taas

Tita tuleku tähtajani on üks päev vähem kui kaks nädalat. Johaidii! Oodata või mitte oodata? Selles ons küsimus. Noh, välja tuleb tita niikuinii, tahame seda või mitte. Ja tundub tõesti, et talle koolis meeldib. Sest alati, kui ma õpin või koolis olen, on ta palju aktiivsem! Seega, kes kõik tahavad mu liikuvat kõhtu näha või tita liikutusi tunda, tulgu aga kooli minuga kaasa! Talle meeldib kool. Täna näiteks keemias, viimased loengud, hakkas ta väga naljakalt liikuma. Lihtsalt umbes kümme minutit jutti tegi ta lööke: põks, vahe, põks, vahe, põks, vahe, põks, jne jne. Tegemist oli tõesti lihtsalt ühe löögiga ja vahe võis olla noh... Mmm... Oli nagu sekundite lugemine, aga pikemate intervallidega tsipa. Loomulikult võis olla ka asi selles, et titale ei meeldinud keemia, aga too keemia oli täna tõesti väga tore! Nii toredalt pole keegi mulle keemiat veel seletanud. Mitte et me oleksime hakanud nüüd põhikoolimaterjalist peale nagu füüsikas. Lihtsalt õppejõud ütles, et praegune keemia on meile suundaandvaks ning ta ei hakkagi meile kõike õpetama. Pluss ta toob nii palju paralleele päriseluga. See on hea. 3x45minutit läksid nagu niuhti! 

Huvitav oleks teada, mis tendents see on, et mind vaadatakse kui geeniust. Mitte et ma seda olla ei tahaks, hea meelega oskaksin ma kõike ja puha, aga päris nii see ka ju nüüd pole. Igatahes, nii põhikoolis, keskkoolis, majanduskoolis, tsipa Tallinna ülikoolis ja nüüd ka tehnikakõrgkoolis arvatakse, et ma ma ikka oskan nii mõndagi ja rohkem kah. Ja et mul on kõik alati ilusti tehtud. Ja ma ei tea, mida kõike veel. Täna tuli üks kursaõde mu juurde,et sa oled geenius, kas sa oma majandusmatemaatika saad homme tuua. Okih, lause esimese poole naersin välja, teise poole ma täidan. Egas ma kade ole! Vaadaku mu majandusmatemaatika kodu kontrolltöid kui soovi on. Igatahes tundub, et kõik, mille haakisin endale külge kusagil lapsepõlves, on minuga kaasas ka praegu. Uhke võib olla nii. Ikka päris uhke. Tita võib ka uhke olla, et tal nii tore ema on. 

Kursaõde, kes kah titat ootab, on juba kõhu ette saanud. Naljakas mõelda, minul sel ajal nagu tema, polnudki kõhtu. Temal aga on kõht umbes sama suur, kui mul nii kuu-kaks tagasi. Huvitav, kui ta märtsis kooli tuleb, kas tal on siis sama suur kõht, kui mul praegu? Ahjaa! Täna nägin koolis veel üht rasedat tüdrukut! Ja tal oli ikka suuuuur kõht! Vat siis. Pean ikka õnnelik oma kõhuga olema. Olengi. Ei sega vähemalt. Varbaküüntega saan tegeleda ning pardikõnnak pole ka nii kohutav. Ainuke häda on selles, et titale ei meeldi väga, et ma kiirkõndi teen. Siis on ta pahane mu pihta ning teeb nii hirm valu, et anna otsad. Täna tegin kiirkõndi, lootes trammile jõuda, tuhkagi ma jõudsin! Ikka kõndisin koolist kesklinna. Ning siiani ta siis surub mu valupunktidele. On alles tegelinski ma ütlen. Pole veel välja tulnud, kui juba dikteerib. Naljanina. Eks vaatab seda asja veel temaga...

Siiski, üle pika aja oli koolis tore olla. Tõesti, mulle meeldib kaugõppe juures see, et sa pead olema iseseisev, sul peab olema piisavalt motivatsiooni ja tahtmist ning kõike muud, et kooliasjadega tegeleda ja nendega järje peal olla, ei teki tüdimust, alati on tore näha oma kursakaaslasi jne jne. Ka päevaõppel on eeliseid, aga ma olen mõlemad järele proovinud ning leian, et kaugõppe puhul on alati midagi oodata ning võimalus end proovile panna. Samas, igaühel oma arvamus. 

Nüüd puhkama. Homme tuleb järjekordne pikk päev.

Ahjaa! Mis ma täna veel mõtlesin. Sünnituse puhul rõhutatakse, et kõik tuhud, mis tulevad, ei tule enam tagasi. Seega on alati nagu üks etapp läbitud, kui üks tuhu on möödunud. Aga nii on ka kooliga - üks sess, mis on läbitud, enam tagasi ei tule ning sellega on finito. Ühesõnaga mul on kolme sessi jagu vähem nüüd koolis käia. Või pigem nii: vähem, kui kolme sessi pärast, on kooliga ühel pool. Sammud kooli lõpu poole on valmis seatud. Toredus küll!

Ja ongi nii

Tita kasvab. Kõht kasvab. Mõlemad kasvavad jõudsalt. Mitte et ma oleksin nüüd tohutu suur emalaev. Mitte seda, kuigi tunne on mul küll selline, aga lihtsalt võrreldes mõne teisega olen ma ikka veel algaja rase. Näiteks käisime teisipäeval loengus ning seal oli ühel naisel 26. rasedusnädal ning ta kõht oli vaid tsipa väiksem kui minu oma! Ja meie titeootuse vahe on 10 nädalat ja tsipa peale. No kuulge! Nii ma siis olengi ju päris õnnelik lapseootel naine või nii... Aga jah, kõht on kahe nädalaga igatahes kiiresti kasvanud. Pigem mõne päevaga pani ta sellise tuuri endale peale, et anna otsad. 

Varsti hakkab kool juba taas. Ootan ma seda? Ikka! Noh, mõni koolitöö võiks olemata olla, aga ikka ootan. Mulle meeldib koolis käia. Vähemalt ma siiani. Seepärast ongi kaugõpe hea, et ei tüdine liialt kooliskäimisest ära ning saab ka vahepeal koolist puhata. Täna saime kursaõdedega kurva uudise kah - üks tore inimene teeb meie kooliga lõpparve. Ja tema on tõesti inimene, kes suudab lõbustada ning kelle pärast võiks koolis käia. Hästi tore ja agar naisterahvas. Tubli ka, arvestades seda, et ta elab Pärnus. Ta on vist juba teine, kes on viimasest koolinädalast öelnud, et läheb ära. Kui keegi on veel, siis me lihtsalt ei tea neist midagi. Hetkel küll näitab meie rühma saatus, et meid on 21, sealt peab maha võtma veel tolle toreda inimese. Siis on meid juba 20. Minu teada alustas meid 24. Kui ma ei eksi. Seega on neli lahkunut. Arusaadav ka, ega tegemist ei ole kerge erialaga. Ikkagist tehnikakõrgkool ka veel pealekauba. Eeldab nagu palju reaalaju. Mida mul ka küll hetkel pole, aga küll ta välja tuleb!

Muide, väljas on tõeline tali! Viimased päevad on lihtsalt nii ilusad, et patt on toas passida. Tänane päev välja arvata, sest ma lihtsalt pidin end kätte võtma ning tegema ära viimased koolitööd. Nüüd on vaja veel vaid nokitseda ning siis välja printida kõik! Ennast küll kiitma ei hakka, sest tegelikult oleksin võinud kõik asjad varem valmis teha. Lihtsalt - laiskus! Ei tea, mis siis saama hakkab, kui tita tuleb. 

Tital on väga tore tädi kah. Tädi Helina oli nii armas ja saatis titale kaks rätikukest. 100% biocotton on peale kirjutatud. Pehmed on nad küll ja mõnusad. Nii et nende rätikutega peab küll tita end armastust täis tundma. Lapitekk edeneb ka. Emme on nii hea, et võttis kätte ning teeb titale lapiteki. Ilusa tekikoti teeb ka ümber. Kui nüüd laps peaks tulema ning haiglast lahkume, siis ta lahkub sealt nigu kubujuss, sest riideid on tal seljas küll tohu ja jaa! Ja tekke ümber ka. 

Sass pani autusse isegi turvatooli juba ära. Neid on meil juba tegelikult kaks. Sinine ja punane. Vastavalt tujudele saab siis vahetada. Või üks läheb ühte autusse teine kellegi teise autusse. Ära niikuinii kasutatakse. Ja topelt ju ei kärise!

Ennast kiitmast me ei väsi

Nii tublid pole me ikka pikka aega olnud nagu viimased päevad. Eriti täna. Näiteks üks päev tegime korraliku koristuspäeva, eile pesin ma puhtaks tita pehmed polüestrist mänguasjad ja muud imevidinad, mida laps hakkab endale kunagi suhu toppima, sest seda ta ilmselgelt teeb, ja täna... Vat täna oli lausa imeline päev! Esiteks oli taaskord päike väljas ja lumi sillerdas ja oli kohevust täis topitud. Lauluväljak oli tulvil lapsi ja täiskasvanuid, kes nautisid talverõõme. Ja sinna läks veel juurde! Tõsiselt, mina ei saa aru, kuidas nad sinna veel kõik ära mahtusid. Ruumi oli küll veel, aga ma kardaks sealt alla lasta - mine tea, mitu õnnetut alla ajad ju. 

Täna käisime Sassiga titale veel viimaseid asju ostmas. Mitte et nüüd ikka kõik olemas oleks, aga hädavajalikud asjad on olemas. Poodlesime Mothecare'i poes. Neid on ju Tallinnas täitsa mitu. Me valisime kõige suurema. Valik suurem pluss ruumi rohkem. Vaatasime siis kõik vajaminevad asjad ära ning Sass, tubli isana, pidi veel lisaks võtma lutte (mina olen kategooriliselt selle vastu, et lapsel on lutid, aga mine sa tea, äkki on vaja... Võib-olla tõesti lähevad närvid nii läbi, et viskan luti titale suhu. Samas, mulle meeldib ikka minu ideaalne taktika ja mõte: hea kalts, kus sees on leotatud leib ja las ta siis lutsub seda! Hea mõte ju?), arendavaid topsikuid, millega tita saaks mängida, kui ta juba suuremaks kasvab, pluss veel sai tita endale kreemi ja šampooni ja mingi vedelseebilaadse pesuvahendi. Need viimased valis kah tita isa välja. Mitte mina. 

Käed asju täis kuhjatud, läksime kassasse. Ütlesin, et olen klienti kah veel ja tahaks kasutada oma suurt allahindlust. Mothercare'is saab kliendina iga ostu pealt 5% alla, aga enne tita sündi või peale tema sündi saab kasutada ühe korra suurt allahindlust - 20% kogu ostu pealt alla. Ütlesin siis oma nime ja isikukoodi ja... Otsis ja otsis too naine, aga ei leidnud mitte muffigi. Ja siis ta julges mu käest küsida: ''Kas te olete lapseootel?'' No kuulge! Hea meelega oleks vastanud, et ei, ma olen lihtsalt paks, aga vastasin, et jah, võin oma rasedakaarti kah näidata. Tasemel nali küll. Kas ma ikka olen rase... Huvitav küsimus kui nii mõelda. Suure allahindluse me igatahes saime, sest tõesti - arve oli juba niigi päris suur tolle allahindlusegagi, nii et mis ta oleks siis olnud, kui allahindlust poleks? Samas vajalikud asjad said ostetud. 

Veel käisime Estonias ära. Saime jõuludeks kinkekaardid. Ostsime maiks endale piletid ''Savoy ballile''. Muusikal-operett. Seega mitte midagi väga rasket, aga samas siiski etendus ilusas majas. 80 senti pidime juurde maksma. Hind oli väga kummaline. Igal pool võiks maksta vaid 80 senti, siis käiks rõõmuga poodides. Nii et maiks on vaja kohe titehoidjat üheks õhtuks. Peab hakkama varakult vaatama. 

Muide, olete mõelnud, et kured toovad kõikidele titasi. Toovad titasi loomadele, lindudele, inimestele... Aga kes neile titasi viib? Vat, hea ragistamisküsimus.

Tali tuli tuli tuli

Oli seda vihma, mis ta oli, aga lõpuks arvas taevataat kah, et tsipakene võiks eesimaalastele ka lund visata. Viskaski! Ja nüüd juba päris mitmendat päeva on lumikate maas ning lastel rõõmu kui palju! Eks minul ka. Saaksin ma kelgutada või uisata, siis ma hea meelega võtaksin kellegi kaasa ja uiskaksin. Kahjuks ei tohi ma üht ega teist... Eks järgmine aasta. Või siis sel aastal detsembris. Või äkki peale tita sündi? Eks seda ole näha. Ilus on väljas siiski.

Täna oli ekstra ilus ilm. Lausa super - päike säras, õrnalt sadas lund, maa oli pehme lumekatte all. Isegi väga külm polnud. Ainult päikese ärakadumisega kippus nigu jahedaks minema. Patt oli päeva toas mööda lasta. Pealegi, kui emme ikka helistab ja küsib, mis ma teen, siis ei saa ju kah eirata inimese soovi välja minna. Üksinda ma poleks niikuinii viitsinud väga seigelda kah. Oleksin ainult edasi tagasi kõndinud ja kõik. Peaasi, et tita natuke värsket õhku saaks. Aga tänu emale käisin ära muuseumis. Tema tahtis kah minna. Käisime... Oota nüüd, mis selle nimi nüüd oli...? Tarbekunsti muuseum! Vot. Seal käisime. Pole ammu üheski muuseumis käinud, seega oli päris hea end kultuurselt harida ja ilusaid asju vaadata. Ühesõnaga, üks muuseum külastatud sel aastal. Tehtud. Nüüd siis järgmised. Loomaaeda on veel vaja minna ja Estonia teatrisse. Siis vaatab edasi. 

Peale muuseumit istusime veel ühes pisikeses kohvikus. Jõime teed ja ema jõi Spice-mingit-kohvi. Hästi armas kohvik oli. Eks kunagi peab sinna veel minema, sest kohvide valik oli väga huvitav ja kirju. Tahaks kohe kõik järgi proovida, kui tita kohvi ikka jooks. Aga tema ju kohvi ei taha...

Sassiga oleme ka nüüd targemad. Oleme juba perekooli koolitustel käinud ja teame midagigi, mida teha, kui tita sündima kavatseb hakata. Nii et haritud me igatahes oleme igat pidi. Natukene. Mitte palju. Sest olgem ausad - kui mina olen ainult mõnel üksikul perekooli loengul käinud, siis eile kuulsin, et üks naisterahvas käis ühel päeval kahes loengus! No kuulge! Ma saan nii loengutes käis esiteks rahakoti väga tühjaks ning teiseks liiga targaks. Ja mida ma siis oma tarkusega pihta hakkan? Mitte muffigi. Seega, mida vähem ja olulisemaid, seda parem. Minu taktika. Pealegi on meil olemas tänapäeval selline õnnis asi nagu internet. Sealt saab alati kõike vaadata ja kuulda ja lugeda, kui vaja peaks minema. Seega - milleks muretseda? Tulid titad vanasti ilma suurte koolituste ja loenguteta, tulevad ka nüüd. Vot tak. 

Tänane ilm oli siiski megasuper! Ja ma ei kahetse, et väljas käisin. Sai natuke värsket õhku hingata ja kultuuriliselt end harida ja emaga koos olla. Seega, kui päike paistab ja ilm on ilus, siis välja jalutama!

Indigo ja lapsed

Ohissaristike! Võtsin mina taas kätte ja kuulan tsipakene Indigolapsi. Pole neid niiiii ammu kuulanud. Ja nende laul - ''Kaua võib'' (http://www.youtube.com/watch?v=PWe8B6aqcjE) - on lihtsalt liiga hea. Mul on nende üks plaat ka olemas, kus see laul peaks peal olema, aga ikkagist. Igatahes see laul on hea näide sellest, et me teeme liialt palju kõike seda, mida me ei taha teha. Lihtsalt kannatame hambad ristis, sest enamjaolt on meil lihtsalt ükskõik. Samas on inimesi, kes tõesti teevad seda, mis on neile südamelähedane. Oeh, kuidas ma Indigolapsi igatsesin... Neil on teisigi häid laule. Näiteks ''Hingel hakkab hea''. Ja minu suur lemmik on ''Salmidevalaja''. Vat, selleta ei saa. 

Tänan tähelepanu eest! Ja vabandused, et too postitus suht mõttetu sai...

Kiriku taga on kass

Issi on mul küll äraütlemata tubli. Sai jõuludeks 3D pusle ning umbes nädal aega iga õhtu pani ta seda kokku ning saigi valmis! Nüüd pole tal taas peale telekavaatamise ja õllejoomise õhtuti midagi teha. Järgmine kord on vaja suurem ja keerulisem pusle kinkida. Üritage ise selline monstrum kokku saada. Ega see väga kerge olevat olnud (kass lihtsalt pidi ka pildile jääma, ekstra tuli selle jaoks maja taha, et näidata end. Või siis pigem mõõdu pärast, et näha, kui suure majaga tegemist on. Mine sa seda kõutsi tea). Aga vat, ilusa lossi sai valmis. Nikerdas mis ta siis nikerdas. Isa veel ütles, et võib selle lossi lapselapsele pärandada. Aga alles siis, kui too saab 18. Toretali. 

Mõni päev tagasi käisin esimest korda rahvusraamatukogus kursaõe raamatut tagastamas. Sass oli ka kaasas. Kuna me kumbki polnud kordagi sealt raamatut ei laenanud ega tagasi viinud, oli ikka hea küsimus, kuhu minna. Õnneks oli seal kohe ootevalmis G4S turva - väga pikk ja viisakas noormees. Sass siis küsis, kuhu siin neid raamatuid tagastada saab ja too tüüp siis viisakalt näitas. Point on lihtsalt selles, et väga harva näeb viisakaid ja toredaid G4S mehi-naisi, kes aitavad ilusti, kui abi küsida, mitte ei tee nägu, et mida-sa-jälle-tahad-ma-ei-viitsi-sind-niikuinii-aidata-keri-kukele. Aga too noormees oli kohe lausa vastupidi! Vat, on viisakaid ja toredaid turvasi kah ikka olemas. 

Ja lumi tuli maha ja peaaegu valge on maa! Johaidii! Ega tõesti - talv taeva ei jäänud. Kuigi noh, kui nüüd tsipa vinguda, siis lumi võiks olla ikka pehme ja mõnus, mitte märg ja lägane. AGA vähemalt on tegemist lumega ja sellest piisab. Küll neid miinuskraade ka rohkem juurde tuleb, küll siis lumi ilusamaks jääb ja läheb. 

Tegelikult jahtis kass lihtsalt varblasi,
kes akna taga säutsusid. Aga see ei tähendanud,
et talle kirik ei meeldinud, see meeldis talle ka.
Isegi väga...

Lame pannkook

Kõht kasvab, meel on hea. Kooliasjad on toredad. Eriti, kui peab terve raamatu ümber kopeerima ja seda ainult seepärast, et vastavat raamatut pole mitte kusagilt saada. Kusagil on vaid üks raamat ja siis saa sellega hakkama. Kaputtt. Kool on üldjuhul tore. Hea uudis on see, et öösel suudan ma majandusmatemaatikast rohkem aru saada kui päeval. Tasemel!

Ringi liigub uudis, et meil läheb tänasest jahedaks. See tähendab, et vihma asemel, mis siin eile sadas, ja üleeile ja täna (kuigi mul pole kõige vähematki aimu, mis ollus taevast hetkel alla kallab - oleks nigu vihm aga oleks nigu lumelaadne värk kah, mine sa tea, mida ta endast ette kujutab), hakkab taevast alla kallama hea juhuse tahtel lund. Külmaks pidi ju minema, ega siis see lumigi sinna taeva jää! Nali on ainult selle, kui need vihmajäägid maapinnal kõik ära külmuvad, siis on asi metsas ju - mina oma titekõhuga küll siis välja ei lähe. Kui juba ükskord päästis telefon mu kukkumisest, ega ta siis alati päästa. Ühesõnaga, enne, kui midagi üleliigset mõtlema hakkab, ootab selle külma ära. Siis räägib edasi. Aga jaa - isegi ilmajaam.ee näitab, et tulevadki need külmad homsest. Hiphiphurrraaaa! Ehk joppab ja mu sünnipäeval on lumi maas. 

Ja üks pilt kah eelmise aasta lõpust, kus sai nigu tsipakene jõulupidu peetud. Väga naljakas kukkus küll välja, aga vahet pole - parim pilt eelmisest aastast! Pluss üks väheseid, kus ma ümmargusena veel peal olen. Väga armsad inimesed ümberringi. Ilus pilt ju. Aga seinale seda ei paneks. Vähemalt veel mitte. Võib-olla siis, kui olen juba vana ja lastelastele räägin oma elust ja seiklustest. 

Ämmaemanda juures sai taas käidud nädala alguses. Ultrahelist oli ju juttu, seda ei hakka kordama, et vanarahvas ajab lihtsalt väga suurt pada ja mina ei usu enam mitte midagi, mida nad on kunagi rääkinud või räägivad veel. Igatahes nüüd on selge, miks mul kõhtu ei kasva - tita venitab mu kõhtu lihtsalt külgedele mitte ette. Seega olen ma nagu mingi lömmi löödud pannkook, mitte ilus rase rasedakõhuga. Vat siis. Kõht ette ei kasva, aga külgedele kasvab! Tasemel nali. 

Aitab naljast - nüüd vaja tegutseda kah. Teen vähemalt näo, et tegelen kooliasjadega. Kool hakkab ju ka kohe varsti. Enne kui tita ära sünnib, teeb asjad korda. Johaidii!

Uudised

Ehk siis rõõmusõnum: vanarahvas valetab ja ei tea asjadest mitte muffigi. Meditsiin ja targad maššiinad aga teavad. Ja targad need tehisvärgid ütlevad, et poisi võin ma peast välja visata ja pean hakkama tüdrukule mõtlema. Ehk siis minu tulevikku ehivad tüdrukute patsid ja kleidikesed ja palju palju muud kraami. Legod ja autud unustame ära. Nukud tulevad asemele... Oeh... Nagu poleks saanud juba piisavalt nukkudega mängida... Tuleb taas hakata. Ja et kas roosa on dominante värv? Haa! Unistage edasi! Mulle sobis juba väiksena sinine rohkem kui roosa, küll meie tita selle kah endale saab. Hea uudis on seegi, et tita tundub ultraheli piltide järgi täitsa terve olevat. Kõik asjad on normis, seega hullu nigu poleks midagi. Laiutab vaid. Ma ütlen - kui teistel lähevad titad ikka ette kõhuga, siis meie tita on pigem laiupidi. 

Täna nägime päris pikalt, kuidas mu kõht kah liikus. Nagu mullitaja oleks seal all! Lihtsalt vaata, kuidas keegi sinu sees liigutab nagu uss. Kummaline tunne on see tegelikult. Harjumatu küll, aga noh... Eks vaatab, mis saab. 

Kui tüdruk siis tüdruk. Kunagi tahtsin ma endale väga tüdrukut. 

Viimsed nädalad

Kaunist uut aastat! Et see aasta oleks igati parem kui eelmine ja rohkemate seiklustega kui eelmine oli! Johaidiii! Ja palju uusi asju tuleb ka sel aastal. Tita ju sünnib. See on peamine suurim muutus nii minu kui Sassi elus. Eks vaatab, mis saama hakkab. Kas jääme vanematena ellu või mitte. 

Ma pole kaks nädalat mitte midagi kirjutanud. Kohutav inimene olen, peaks mainima. Aga pole hullu! Lühidalt saab kõike. Sest olgem ausad - mul pole väga mitte midagi meeles. Kõige olulisem on siiski see, et Helina tuli korraks Eestisse. Tal on jäänud veel kaks päeva siin olla. Kaheks nädalaks tuli ja peab mainima, et need nädalad on väga kiirelt läinud. Temal eriti, ma arvan.

Ühesõnaga, tuli lennukiga laupäeva öösel. Läksime talle kõik ikka vastu - Silva ja Laura ja mina ja Ander ja Imre ja Sass ja loomulikult Martin kah. Ootasime teda õhupallide ja kirjaga. Ootasime mis me ootasime. Tema ju tuli ikka alles viimaste seas. Enne tuli president Rüütel isegi välja ja vaatas meid oma lõbusa pildiga. Tore mees küll. Eks ta ootas samasugust vastuvõttu. Tuhkagi ta saab! Teda ümbritsesid vaid musta ülikonda riietatud mehed. Loomulikult ei teadnud Helina midagi, et ta oli Arnold Rüütliga samas lennukis lennanud. Siiski oli Helinal hea meel meid seal kõiki näha. Ma vähemalt loodan, et oli. 

Saime Helinaga mitu korda kokku. Ta tegi tüdrukutele üldse väga meeldiva jõulukingi - mitte midagi materiaalset vaid lihtsalt koosolemist. Viis meid eelmise reede õhtul privaatsauna ühes hotellis. Nautisime seal neljakesi sauna ja snäkke ja mullivanni pea kolme tundi. Ega me keegi ei teadnud, kuhu Helina meid viib. Ta lihtsalt käskis kohal olla Raekoja platsi kuuse all, kuhu jõudis vaid Silva. Ja seda ainsal lihtsalt põhjusel: Helina ja Laura said varem Karja Keldris kokku ning mina läksin Helinaga varem kokku saada, et minna Nordicusse Enet külastama. 

Enel oli meid kolme päris hea meel näha. Kutsus ka teise Liliani, et kolm lõbusat tüdrukut tulid. Eks Lilian tuligi, aga tal polnud meid üldse hea meel näha. Ainuke asi, mis ta kostis oli põhimõtteliselt see, et keegi teist oli vist natuke rase (sõnastus võis täiesti teine olla, aga mõne jääb samaks). Eks me pole talle kunagi väga meeldinud. Pole miskit teha. Aga Ahtole ja Enele meeldisime ikka. Jäime lobisema ja näidati veel restorani ning siis pidimegi jooksma, sest kell oli juba ammu mööda ajast, mil pidime kokkulepitud ajaks kuuse alla jõudma. 

Saunas oli tore. Aeg läks nii kiiresti. Lobisesime ja nautisime ning lihtsalt olime. Midagi paremat ei oskagi oodata. Helina oli kaval ka - ega ta ei andnud meile mitte ühtegi vihjet, ütles vaid, et võtke bikiinid kaasa ja pange soojad riided selga. Väga hea vihje. 

Peale sauna oli tal veel üks üllatus. Ta viis meid restorani, kus ootas meid ees Nele! Teda polnud ju tuhatmiljon aega näinud! Istusime siis seal ja nautisime fondüüd, mille Helina oli meile ette tellinud ning kuulasime Nele seiklusi kaugel maal. Kuna restoran asus Karja Keldri lähedal, läksime sinna edasi. Teised tegid veel shotte. Ma jäin ergutaja rolli. Oli ikka hea vaadata, kuidas põlevat shotti juuakse. Ma olin too kainer, kes kõike alkohoolseid jookse lihtsalt maitses. Ahjaa, küüslauguleivakesi ja kartulikoori sõime ka. Ehtne vaeste inimeste toit - kartulikoored ikkagist. Aga need on head! Ja küüslauguleivad ka.

Järgmisel päeval oli meil jõulupidu 4+4, kui nii öelda võib. Esimest korda kui kõik kokku said (tegelikult teist, sest Helinale vastu minnes olime ka kõik kohal). Istusime Vana Villemis. Taaskord oli Helina ette tellinud snäkivaagnad. Üks oli kahekorruseline juustupallide ja küüslauguleivakestega, teised kaks olid kummalisemad vaaganad. Ja aeg läks niiiiii kiiresti! Kella 18st istusime ning meie Sassiga tegime leebet peale 23. Ikka viis tundi ja see läks meeletult. Aga lõbus oli! Tore oli. Jällegi teised jõid ja mina olin too kainer oma jõhvikamahlaga. See ei rikkunud midagi ära. 

Ja siis vana-aasta viimasel päeval olime Nõmmel Helina Martini juures majas. Istusime ja sõime seal suurt einet. Õnneks jõudis ka Sass kohale enne vana aasta lõppemist. Sai töölt varem lahti. Oeh, nii palju pole ma veel kaine olnud joojate inimeste kõrval. Järjekordne päev, kus ma jõin hõõgveini. Pool pokaali. Üritasin šampanjat ka juua, aga ega seegi kergelt alla läinud. Tundub, et rasedus on oma töö teinud. Samas - mina, kes ma olin rase, ja Sass, kes ta oli pika päeva tööl olnud, pidasime kõige kauem vastu. Lahkujate seas ja magamaminejate seas läksime kõikse viimasena magama. 

Kass oli kingivalves. Ta võttis seda väga tõsiselt.

Oeh, jõuludest ka. Ainult pläran lühidalt sellest, kuidas ma sõbranjede ja nende meestega ringi hullan, aga see, mida rahulikul jõulupühal tegin... 

Natuke kurb oli see, et kui kõik teised terve mu pere oli sõitnud maale, siis mina olin linnas. Teised jõulud juba, mille veedan linnas olles. Vaadates asja positiivset poolt - verivorsti oli, hapukapsast oli, kinke oli, isegi kuuse tõime Sassiga (mis sest, et tegemist oli väikese Kanada kuusega, kuusk siiski)... Mida sa veel tahad?! Ühesõnaga - olid jõulud, olid pühad. Kõik, mis tegi aastalõpu ilusamaks. 

Seega nii mõndagi on juhtunud ja emotsioone on olnud mitmesuguseid. Sellele vaatamata oli 2013. aasta lõpp väga meeldiv ja teguderohke. Uus aasta tõi ka üllatusi. Kooliga seoses. Meil pidi füüsikas eksam tulema. Mitte keegi ei teadnud, millal see tuleb. Kõik ikka üritasid õppida ja isegi materjali jaotati. Täna tuli aga välja, et füüsika eksam tuleb alles kevadel! Johaidii! Nii ilusat uusaastakinki polegi ammu saanud. Hingekoorem läks kohe palju kergemaks. Vähemalt on üks asi vähem, mille pärast hetkel muretsema peab. 

Kui keegi tahaks eelmise aasta kokkuvõtet, siis on sellega jama - lihtsalt liiiiiga palju oli sündmusi, millest võiks pajatada ja rääkida ja... Aga lihtsalt - kui vaja, peab võtma selleks ekstra aja, et teha kokkuvõtet. Ma võin vaid eelmisest aastast rääkida. Lühidalt võib öelda, et aasta 2013 oli super ja väga tore.