Viimsed nädalad

Kaunist uut aastat! Et see aasta oleks igati parem kui eelmine ja rohkemate seiklustega kui eelmine oli! Johaidiii! Ja palju uusi asju tuleb ka sel aastal. Tita ju sünnib. See on peamine suurim muutus nii minu kui Sassi elus. Eks vaatab, mis saama hakkab. Kas jääme vanematena ellu või mitte. 

Ma pole kaks nädalat mitte midagi kirjutanud. Kohutav inimene olen, peaks mainima. Aga pole hullu! Lühidalt saab kõike. Sest olgem ausad - mul pole väga mitte midagi meeles. Kõige olulisem on siiski see, et Helina tuli korraks Eestisse. Tal on jäänud veel kaks päeva siin olla. Kaheks nädalaks tuli ja peab mainima, et need nädalad on väga kiirelt läinud. Temal eriti, ma arvan.

Ühesõnaga, tuli lennukiga laupäeva öösel. Läksime talle kõik ikka vastu - Silva ja Laura ja mina ja Ander ja Imre ja Sass ja loomulikult Martin kah. Ootasime teda õhupallide ja kirjaga. Ootasime mis me ootasime. Tema ju tuli ikka alles viimaste seas. Enne tuli president Rüütel isegi välja ja vaatas meid oma lõbusa pildiga. Tore mees küll. Eks ta ootas samasugust vastuvõttu. Tuhkagi ta saab! Teda ümbritsesid vaid musta ülikonda riietatud mehed. Loomulikult ei teadnud Helina midagi, et ta oli Arnold Rüütliga samas lennukis lennanud. Siiski oli Helinal hea meel meid seal kõiki näha. Ma vähemalt loodan, et oli. 

Saime Helinaga mitu korda kokku. Ta tegi tüdrukutele üldse väga meeldiva jõulukingi - mitte midagi materiaalset vaid lihtsalt koosolemist. Viis meid eelmise reede õhtul privaatsauna ühes hotellis. Nautisime seal neljakesi sauna ja snäkke ja mullivanni pea kolme tundi. Ega me keegi ei teadnud, kuhu Helina meid viib. Ta lihtsalt käskis kohal olla Raekoja platsi kuuse all, kuhu jõudis vaid Silva. Ja seda ainsal lihtsalt põhjusel: Helina ja Laura said varem Karja Keldris kokku ning mina läksin Helinaga varem kokku saada, et minna Nordicusse Enet külastama. 

Enel oli meid kolme päris hea meel näha. Kutsus ka teise Liliani, et kolm lõbusat tüdrukut tulid. Eks Lilian tuligi, aga tal polnud meid üldse hea meel näha. Ainuke asi, mis ta kostis oli põhimõtteliselt see, et keegi teist oli vist natuke rase (sõnastus võis täiesti teine olla, aga mõne jääb samaks). Eks me pole talle kunagi väga meeldinud. Pole miskit teha. Aga Ahtole ja Enele meeldisime ikka. Jäime lobisema ja näidati veel restorani ning siis pidimegi jooksma, sest kell oli juba ammu mööda ajast, mil pidime kokkulepitud ajaks kuuse alla jõudma. 

Saunas oli tore. Aeg läks nii kiiresti. Lobisesime ja nautisime ning lihtsalt olime. Midagi paremat ei oskagi oodata. Helina oli kaval ka - ega ta ei andnud meile mitte ühtegi vihjet, ütles vaid, et võtke bikiinid kaasa ja pange soojad riided selga. Väga hea vihje. 

Peale sauna oli tal veel üks üllatus. Ta viis meid restorani, kus ootas meid ees Nele! Teda polnud ju tuhatmiljon aega näinud! Istusime siis seal ja nautisime fondüüd, mille Helina oli meile ette tellinud ning kuulasime Nele seiklusi kaugel maal. Kuna restoran asus Karja Keldri lähedal, läksime sinna edasi. Teised tegid veel shotte. Ma jäin ergutaja rolli. Oli ikka hea vaadata, kuidas põlevat shotti juuakse. Ma olin too kainer, kes kõike alkohoolseid jookse lihtsalt maitses. Ahjaa, küüslauguleivakesi ja kartulikoori sõime ka. Ehtne vaeste inimeste toit - kartulikoored ikkagist. Aga need on head! Ja küüslauguleivad ka.

Järgmisel päeval oli meil jõulupidu 4+4, kui nii öelda võib. Esimest korda kui kõik kokku said (tegelikult teist, sest Helinale vastu minnes olime ka kõik kohal). Istusime Vana Villemis. Taaskord oli Helina ette tellinud snäkivaagnad. Üks oli kahekorruseline juustupallide ja küüslauguleivakestega, teised kaks olid kummalisemad vaaganad. Ja aeg läks niiiiii kiiresti! Kella 18st istusime ning meie Sassiga tegime leebet peale 23. Ikka viis tundi ja see läks meeletult. Aga lõbus oli! Tore oli. Jällegi teised jõid ja mina olin too kainer oma jõhvikamahlaga. See ei rikkunud midagi ära. 

Ja siis vana-aasta viimasel päeval olime Nõmmel Helina Martini juures majas. Istusime ja sõime seal suurt einet. Õnneks jõudis ka Sass kohale enne vana aasta lõppemist. Sai töölt varem lahti. Oeh, nii palju pole ma veel kaine olnud joojate inimeste kõrval. Järjekordne päev, kus ma jõin hõõgveini. Pool pokaali. Üritasin šampanjat ka juua, aga ega seegi kergelt alla läinud. Tundub, et rasedus on oma töö teinud. Samas - mina, kes ma olin rase, ja Sass, kes ta oli pika päeva tööl olnud, pidasime kõige kauem vastu. Lahkujate seas ja magamaminejate seas läksime kõikse viimasena magama. 

Kass oli kingivalves. Ta võttis seda väga tõsiselt.

Oeh, jõuludest ka. Ainult pläran lühidalt sellest, kuidas ma sõbranjede ja nende meestega ringi hullan, aga see, mida rahulikul jõulupühal tegin... 

Natuke kurb oli see, et kui kõik teised terve mu pere oli sõitnud maale, siis mina olin linnas. Teised jõulud juba, mille veedan linnas olles. Vaadates asja positiivset poolt - verivorsti oli, hapukapsast oli, kinke oli, isegi kuuse tõime Sassiga (mis sest, et tegemist oli väikese Kanada kuusega, kuusk siiski)... Mida sa veel tahad?! Ühesõnaga - olid jõulud, olid pühad. Kõik, mis tegi aastalõpu ilusamaks. 

Seega nii mõndagi on juhtunud ja emotsioone on olnud mitmesuguseid. Sellele vaatamata oli 2013. aasta lõpp väga meeldiv ja teguderohke. Uus aasta tõi ka üllatusi. Kooliga seoses. Meil pidi füüsikas eksam tulema. Mitte keegi ei teadnud, millal see tuleb. Kõik ikka üritasid õppida ja isegi materjali jaotati. Täna tuli aga välja, et füüsika eksam tuleb alles kevadel! Johaidii! Nii ilusat uusaastakinki polegi ammu saanud. Hingekoorem läks kohe palju kergemaks. Vähemalt on üks asi vähem, mille pärast hetkel muretsema peab. 

Kui keegi tahaks eelmise aasta kokkuvõtet, siis on sellega jama - lihtsalt liiiiiga palju oli sündmusi, millest võiks pajatada ja rääkida ja... Aga lihtsalt - kui vaja, peab võtma selleks ekstra aja, et teha kokkuvõtet. Ma võin vaid eelmisest aastast rääkida. Lühidalt võib öelda, et aasta 2013 oli super ja väga tore.