Kool algas taas

Tita tuleku tähtajani on üks päev vähem kui kaks nädalat. Johaidii! Oodata või mitte oodata? Selles ons küsimus. Noh, välja tuleb tita niikuinii, tahame seda või mitte. Ja tundub tõesti, et talle koolis meeldib. Sest alati, kui ma õpin või koolis olen, on ta palju aktiivsem! Seega, kes kõik tahavad mu liikuvat kõhtu näha või tita liikutusi tunda, tulgu aga kooli minuga kaasa! Talle meeldib kool. Täna näiteks keemias, viimased loengud, hakkas ta väga naljakalt liikuma. Lihtsalt umbes kümme minutit jutti tegi ta lööke: põks, vahe, põks, vahe, põks, vahe, põks, jne jne. Tegemist oli tõesti lihtsalt ühe löögiga ja vahe võis olla noh... Mmm... Oli nagu sekundite lugemine, aga pikemate intervallidega tsipa. Loomulikult võis olla ka asi selles, et titale ei meeldinud keemia, aga too keemia oli täna tõesti väga tore! Nii toredalt pole keegi mulle keemiat veel seletanud. Mitte et me oleksime hakanud nüüd põhikoolimaterjalist peale nagu füüsikas. Lihtsalt õppejõud ütles, et praegune keemia on meile suundaandvaks ning ta ei hakkagi meile kõike õpetama. Pluss ta toob nii palju paralleele päriseluga. See on hea. 3x45minutit läksid nagu niuhti! 

Huvitav oleks teada, mis tendents see on, et mind vaadatakse kui geeniust. Mitte et ma seda olla ei tahaks, hea meelega oskaksin ma kõike ja puha, aga päris nii see ka ju nüüd pole. Igatahes, nii põhikoolis, keskkoolis, majanduskoolis, tsipa Tallinna ülikoolis ja nüüd ka tehnikakõrgkoolis arvatakse, et ma ma ikka oskan nii mõndagi ja rohkem kah. Ja et mul on kõik alati ilusti tehtud. Ja ma ei tea, mida kõike veel. Täna tuli üks kursaõde mu juurde,et sa oled geenius, kas sa oma majandusmatemaatika saad homme tuua. Okih, lause esimese poole naersin välja, teise poole ma täidan. Egas ma kade ole! Vaadaku mu majandusmatemaatika kodu kontrolltöid kui soovi on. Igatahes tundub, et kõik, mille haakisin endale külge kusagil lapsepõlves, on minuga kaasas ka praegu. Uhke võib olla nii. Ikka päris uhke. Tita võib ka uhke olla, et tal nii tore ema on. 

Kursaõde, kes kah titat ootab, on juba kõhu ette saanud. Naljakas mõelda, minul sel ajal nagu tema, polnudki kõhtu. Temal aga on kõht umbes sama suur, kui mul nii kuu-kaks tagasi. Huvitav, kui ta märtsis kooli tuleb, kas tal on siis sama suur kõht, kui mul praegu? Ahjaa! Täna nägin koolis veel üht rasedat tüdrukut! Ja tal oli ikka suuuuur kõht! Vat siis. Pean ikka õnnelik oma kõhuga olema. Olengi. Ei sega vähemalt. Varbaküüntega saan tegeleda ning pardikõnnak pole ka nii kohutav. Ainuke häda on selles, et titale ei meeldi väga, et ma kiirkõndi teen. Siis on ta pahane mu pihta ning teeb nii hirm valu, et anna otsad. Täna tegin kiirkõndi, lootes trammile jõuda, tuhkagi ma jõudsin! Ikka kõndisin koolist kesklinna. Ning siiani ta siis surub mu valupunktidele. On alles tegelinski ma ütlen. Pole veel välja tulnud, kui juba dikteerib. Naljanina. Eks vaatab seda asja veel temaga...

Siiski, üle pika aja oli koolis tore olla. Tõesti, mulle meeldib kaugõppe juures see, et sa pead olema iseseisev, sul peab olema piisavalt motivatsiooni ja tahtmist ning kõike muud, et kooliasjadega tegeleda ja nendega järje peal olla, ei teki tüdimust, alati on tore näha oma kursakaaslasi jne jne. Ka päevaõppel on eeliseid, aga ma olen mõlemad järele proovinud ning leian, et kaugõppe puhul on alati midagi oodata ning võimalus end proovile panna. Samas, igaühel oma arvamus. 

Nüüd puhkama. Homme tuleb järjekordne pikk päev.

Ahjaa! Mis ma täna veel mõtlesin. Sünnituse puhul rõhutatakse, et kõik tuhud, mis tulevad, ei tule enam tagasi. Seega on alati nagu üks etapp läbitud, kui üks tuhu on möödunud. Aga nii on ka kooliga - üks sess, mis on läbitud, enam tagasi ei tule ning sellega on finito. Ühesõnaga mul on kolme sessi jagu vähem nüüd koolis käia. Või pigem nii: vähem, kui kolme sessi pärast, on kooliga ühel pool. Sammud kooli lõpu poole on valmis seatud. Toredus küll!