Nädalakene

Nädal läks nagu lupsti! Ei saanud arugi, kui teine pihta hakkas ja siis korraga ära lõppeda tahab. Lihtsalt võttis kätte ja saab nüüd läbi. Samas nii palju juhtus kah. Enamus oli ikka kool. Kool ja kool ja veel kord kool. Aga vat, tore on koolis olla. Mis on positiivne - mina ja tita pidasime vastu! Jebidijee! Oli küll imestamist, et põhimõtteliselt kohe sünnitama minek ja ikka käin koolis ega ole väsinud ning mõni päev jooksin 0-korruselt 4-korrusele mitterasedatega. Vastu pidasime. Sünnitama ei hakanud. Seda nalja oleks kah veel vaja olnud, et oleksin poolel teel tagasi läinud. Ega ma nii alla anda ka ju ei saa!

Isegi õppejõud panid mu rasedust tähele. Mitte et see nüüd nii varjatav oleks. Enam mu kõhtu ikka ei varja. Nüüd on see juba ees ja on aru saada, et olen ikka titeootel. Keemia õpetaja ütles, et ma olen ikka tubli, et koolis käin, et ta teab, kui raske see on. Teine õppejõud, kui joonistasime molbertite toel natüürmorti (mul tuli see loomulikult väga imeline plätserdis välja), ütles, et ma võin ju ikka istuda ka, kui ära väsin. Ja uuris, kas ikka 4x45 minutit seistes vastu pean. No kuulge! Olen ma siis nii nõrk või miskit? Eh, kui teised vastu peavad, ega ma siis kehvem olla saa! 

Ega siin polegi midagi väga pikalt midagi lobiseda. Tore koolinädal oli. Nüüd loodan ja hoian pöialt, et saaksin järgmise sessi ka kenasti läbitud. Oleneb kõik titast. Aga tema on meil tubli - talle meeldib kool.

Isegi mu kõhtu on näha! Ja kui hästi vaadata, siis kõigi selja
taga laual on näha seda head veini, mis on tsipa pruunika
värvusega.

Eile tähistasime sünnipäevasid. Sai palju süüa ja juua (st kes sai kes ei saanud). Meeletult head veini sai ka! Tõesti, ma ei mäleta, mis selle veinuška nimi küll nüüd oli, aga väga hea vein oli. Mõnus pehme ja poolmagus. Roos. See tähendab värvus oli selline, et vahet pole, kas võtad Vana Tallinna või tolle Ungari veini. Mõlemad olid ühte värvi. Aga maitse oli veinil parem. Ainuke halb asi on selles,et toda veini Eestist ei saa. Otse Ungarist transporditud Eestisse. Kahju. Sest tõesti - nii head veini pole ikka saanud! Ja ma polnud ainuke, kes nii arvas. 

Lumepallisuppi sai ka! Jaa! Seda pole niiiii ammu saanud. Noh, kõik ei teadnud, mis asjandus see on ning olid eelarvamustega - supp on ju soolane! Ja kui nähti, et tegemist on munamöksiga pluss veel magusa möksiga, siis pidi proovima. Kiideti takka kah veel! Ei, lumepallisupp on hea asi. Mulle väga meeldib. Eriti too kollane osa. 

Laupäeval oli see hea, et üle pika aja oli taas pere koos. Vanemad ja kõik õeksekesed. Kolmel neist olid veel väimehed kaasas, pluss meie vanavanemad ka. Üle pika aja, kus issi polnudki ainuke mees majas! Johaidii! Tore oli. 

Täna käisime Mõmmi ja Mardi ja Sassiga veel koopas kakaod vahukoorega joomas. Saime lihtsalt kokku ja lobisesime. Nad on niikuinii tartukad ega satu linna nii tihti. Meie ei jõua aga Tartusse. Seega hea ajakasutamisvõimalus. 

Millal tita välja tuleb? Noh, tähtaeg on nigu 9.veebruar. Eks ole näha, kas ta tuleb varem või mitte. Eks ta järgmine nädal välja vupsab ja siis ma pungun. Hetkel aga... Issi ütles, et ma ei tohi sel nädalavahetusel sünnitada! Me siis tublide lastena kuulame vanema inimese sõna. Vot tak. Pluss, emme on väga tubli olnud ning kudus titale mütsi ja sokid. Ja tita ei saa veel välja tulla, sest üks sokk on veel poolik ja tita lapitekk tahab ka väikest nokitsemist. Nii et tita teab, millal ta peab tulema - siis, kui kõik valmis on! Meil on tubli laps. 

Tark on ta ka. Näiteks ta teab, millal end liigutada. Kui ta ümber on inimesed, kes tahavad, et ta liigutaks, siis ta ei liiguta end. Vot. Näiteks eile: üks kui teine tahtis, et tita end liigutaks. Tuhkagi ta seda tegi! Läksime ära, siis hakkas alles ta end liigutama. Tubli laps ma ütlen - ei allu provokatsioonidele! Mõtleb oma peaga. Kui ikka ei taha teha nii nagu kästaksa, siis ka ei tee. Oot, nii võib ju raskeks minna.... Mine sa tea. Tubli laps on ta ikkagist.