Eile oli tudengipäevade koosolek. Tasuta kommi sai palju! Nämmmaa! Aga noh, mitte nii njämmi kui too Arena3 njämmmmmmmmmmmmma mees... Oeh. Tema paneb kohe ohkama... Aga noh - ka kommid ajavad hädapärast asja ära. Seal oli vahva! Väga superluks! Siinkohal peaks tegema suure kummarduse Neti ees, kes mind kaasa tiris ja üldse kaasas mind sinna. Kui õnnelik ma olen, et mul ikka taoline vahva vanem õde on! Seda olen ma ka varem teadnud. Pealegi, kellelgi teisel ei ole temataolist õde! Ja kui keegi tahab laenata... Siis unistagu edasi!
Igatahes... Eilne õhtu vajus ära. Miks? Ei viitsi pikalt laialt seletada, aga lahkumisavalduse viin sel nädalal sisse küll. Ja ma lugesin seadust kah ikka! Kuna mul katseaeg, on etteteatamistähtaeg 15 päeva! Jebidijee! Kas ma tunnen hirmu, et mul pole kohe varrukast uud tööd võtta? Kas tunnen hirmu, et ma ei tea, mis edasi saab? Ei! Absoluuuuuutselt mitte! Ma tean, mida ma teha tahan! Pealegi mu intuitsioon ütleb mulle, et teen õige otsuse. Eile rääkis sõber, mida ta sõja ajal läbi elas. Igaüks võib öelda, et tegemist on väljamõeldisega. Ma lihtsalt lugesin ja imestasin. Ja TEADSIN, et ma olen ise tema asemel seal sõjas, kust igast suunast tulistatakse. Teate, mida ta ütles? Et ma olen emo. Tsinaalne inimene. Et ma peaksin mõtlema, et peale meie on siin maailmas veelgi ja seda on palju rohkem. Ning kõike seda tahangi ma ju avastama minna!
Ta rääkis ja rääkis (st kirjutas ja kirjutas ja kirjutas) ja mina lugesin silmad pärani. Tõesti, ta avas mu silmad! Ta andis mulle kindluse, et käin õiget rada. Ta ütles, et sain oma kooli kätte oma praeguse tööga ja sellest aitab. Tema andis mulle kindlustunde, et võtaksin kätte ja läheksin ära Portugali! Ütles, et tooksin talle bonjo sealt, ta tahab seda mängima õppida. Pealegi polevat mul midagi karta: ma olen noor, mul on kõik alles ees. Ja kuldsed sõnad: ''Ja kujuta ette, kuidas maailma vajab sind.'' Nii et: ''anna aga tuld!''
Vot nii. Selline tark sõber on mul. Ja tegelikult olgem veel ausamad: mul on väga tore vanem õde kah! Kuidas ta viitsis mu jorinat eile kuulata... Paljud viskaksid toru hargile ja ütleksid: ''Jorise siis edasi, kui tahad ja kui rääkida ei taha.'' Aga Neti... Ma ju räägin! Super õde!
Oeh, nüüd sain südamelt ära. Ja teate mis: Ma tahan lakke hüpata! Tahan nutta ja naerda! Tahan... Tahan juba tegutseda! Tahan viia lahkumisavalduse ja öeda: ''Võite siin teistega ebaõiglaselt käituda, aga mina tegutsen!'' Mulle pole kunagi ebaõiglus ja -võrdsus meeldinud, nii et... Aga mind üllatas mu teine sõber K, kes ütles, et kui ta näeb või teab, et kunagi tulevikus saab ebavõrdsus otsa, siis ta jääks tööle. Mul vajus suu lahti: kas ma pean kannatama ebaõiglust nii kaua? Vot, siinkohal sai minu mõistus otsa. Teadsin vaid, et mina vähemalt ei kavatse ebaõiglust taluda isegi siis, kui tean, et ÄKKI see lõpeb...
Aitab nüü! Töö ootab! Ja pean jooksma! Edu mulle! (Muahaahaaaa!)
http://www.youtube.com/watch?v=WYYgH7pFC_o&feature=autoplay&list=PLBEEDD62D8555652F&index=43&playnext=5 - Keegi veel on truu sulle, sinu juurde voodisse, ruttan mööda... Keegi veel on truu sulle, ega nüüdki haiget tee.
No comments:
Post a Comment