Hate that...

Hinges on Igatsus. Igatsus, mille mõrkjatmagusat maitset ma tunnen. Ei ole ühtegi sammu, kuidas Igatsust täitumiseni viia või kuidas saaksin astuda samme igatsuse eemaldamiseks. See vastik Igatsus.... Oleks võimalus Igatsust eemaldada. Oleks võimalik ta endast lahti rebida! Sügavalt. Juurtega. Aga ei! - Igatsus on nagu miljoni peaga DraakonMadu! Hävitad ühe pea, tuleb kolm asemele. Pole veel ühtegi mürki, mis hävitaks Igatsuse täielikult. Sügavalt. Ma aina mõtlen ja mõtlen: Kas ma olen ainus, kes Igatsuse küüsi langeb? Olen ma ainus, keda Igatsus ründab? Olen ma ainus, keda Igatsus jälitab? Oma musta kuuega. Iga nurga tagant hiilib ta aina lähemale. Jalutan ma väljas või olen ma kodus. Lõbutsen või kurvastan. Olen üksi või seltskonnas. Ta on alati kohal. Jälgides igat mu sammu. Igat mu liigutust. Igat mu mõtet. Ja alati, kui püüan Igatsust üle kavaldada, kavaldab tema minu üle ning ründab mind just siis, kui arvan, et olen vaba! Kui ta märkab mu nõrkushetki, ründab ta eriti valusalt. Ma varsti tõstan käed, lehvitan valget lippu ja karjun meeleheitlikult: ''Annan alla! Naudi võitu! Ma enam ei suuda!''