Täna oli viimane tööpäev! Jebidijee! Ei mingit telefonitööd enam! Ma ei kannataks seda... Mamma mia! Lubasin kolleegidele, et viin neile kommikarbi mõni lõuna... Oeh. Vähemalt sain sealt toredaid tuttavaid. Ja nalja sai kolleegidega. Kolleegid olid seal ülimalt toredad. Ma ei kahetse, et tolle töö vastu võtsin. Ma ei kahetse midagi seal. Mul on isegi täitsa hea meel, kui nüüd tagantjärele mõelda. Ma poleks iialgi saanud selliseid kogemusi, nagu sain seal pea kolme kuu jooksul. Lihtsalt vapustav! Nagu ütles H, et sain vähemalt oma kooli seal kätte. Kahetseda ei tasu midagi! Ja homme on ju vaba päev! Hommikul lähen vanaema juurde hommikukohvile.
Igatahes... Mina hakkan lõhnama nagu mees, aga hea lõhnaga mees! Sest Neti ja Jüri kingitud meeste duššigeel sain nüüd sisse õnnistatud. Oo, milline meelas lõhn! Ooo, milline mehelikkus! Oooo, milline sensatsioon! Ooooo, on alles õnnistatud seis! Nii võin ma hulluks minna... Vabandust. Ma olengi ju põhimõtteliselt hull. Paberiteta küll, aga siiski... Aitähhhhh Netile ja Jürile, kes mõtlesid mu pääle ja kinkisid mulle meeste duššigeeli! Paremat kinki ju ei saanudki olla...
Alles hiljuti hakkasin taas pikemalt suhtlema inimesega, kellega eelmine aasta sai pikki jutte öösiti maha peetud. Istusime tavaliselt ikka kella üheni öösel msn'is ja rääkisime. Vahepeal jäi vahele pikk paus. Nüüd suhtleme taas. Tore on temaga rääkida. KK-ga saab rääkida lihtsalt praktiliselt kõigest! Ja temaga lähen ka kolmapäeval ''Libahunti'' vaatama. Üks oleks tahtnud ka tulla vaatama, aga jäi natuke hiljaks - KK suutis kohe soovi avaldada, aga too teine... Alles järgmisel päeval. Pealegi ütles ta midagi, mis suutis mind panna mõttele, kas ma ikkagist tahaksin minna.
Aga Tema nägemine... Jälle mõtted, mida ei taha välja lasta. Miks ei võiks olla nii, et ma mäletan ainult seda, mida ISE tahan. Ülejäänutele aga näitaksin prügikasti ning suunaksin vaikselt sinnapoole...
No comments:
Post a Comment