Unistused

Kas ongi nii, kui vanemaks saad, kaovad unistused? Et siis ei ole aega unistamiseks? Et ssiis kaob unistamismeesl? Et vanemaks saades me lihtsalt ei suuda sulgeda silmi ega viia endeid kaugustesse, sinna, kus reaalsusel pole ruumi? Kuhu kaovad meie unistused? Kus on nende pelgupaik? Või äkki oleme liiga hõivatud oma töödega, mille tegemist me ei naudi? Me unistame ja unistmae ning korraga oleme sunnitud ületama ajapiiri, kuhu unistusi kaasa võtta ei tohi... Ei saa... Me astume reaalsusesse. Astume täiskasvanute tööellu. Ja viskame unistused minema. Prügikasti. Edasi rändavad ümbertöötlusesse. Seal nad muundatakse. Tuuakse meieni tagasi reaalsusemaigulistena. Mina ei taha nii!

Mina tahan unistada! Tahan oma unistusi tagasi! Tahan jälle unistada nagu ma unistasin, kui olin noorem. Ilusam. Ja ei mõelnud nii palju. Mõtlesin, aga mõtlesin unistades. Unistasin, kuidas ma kõnnin, kuidas ma riietun jne jne. Enam seda pole. Aga mis seal ikka! Mida hetkel pole, seda tuleb juurde tekitada! Äkki on mõni Unistuse retsept? Küpsetaks hea meelega suure portsu unistusi! Oojaa! Lõnavaid ja magusaid. Nagu suflee! Ei! Isegi VEEL paremad! Kohevad. Õhulised.

Kas te teate, et vaid 7% inimestest on oma tööga rahul ja õnnelikud töötades? Vaid 7%! Aga ülejäänud 93%? Teevad vistist tööd, et elada... Hetkel kuulun mina ka sinna suurema protsendi sisse... Aga ainult veel hetkel! Sellest ma järeldan, et vaid 7% inimestest oskab veel unistada. Et neil on unistused, mille poole nad liiguvad. Unistustesuflee on neil mõnus ja kohev. Nad tantsisklevad seal ning tunnevad igast elukäigust rõõmu. Neil on miski, mis hoiab neid pidevas liikumises. Neil on miski, mida nad kogu hinge ja südamega saada soovivad, sest too tunne on neid üdini haaranud! Usun, et iga inimene on seda tunnet tundunud vähemalt korragi elus. Tunnet, et ta on nõus kas või maailma lõppu minema, et oma unistus ellu viia! Aga... Arigipäev toob nad pilvedelt alla tagasi... Kurb. Ma püüan oma elu muuta. Ma püüan väljuda hallist argipäevast ning tiirelda helesinise pilvega läbi traditsioonilise argipäeva. Elu on ju lihtne! Elu on lõbus! Elu on kaunis! Ma olen nõus kandma terve elu roosasi prille, aga oma unistustest ma enam lahti ei lase!

''Unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe,'' kirjutati kuskil. Aga ma näitan, et nii see ei ole! Uskuge mind!