Väikesed Üllatused

Kummaline päev. Algas miinuskraadidega. Mõne jaoks totaalse külmapüha algusena. Minu jaoks järjekordse tööpäevana. Teadsin, et tööl on natukenegi soojem. Kodus on niikuinii külmala. Ma küll armastusega armastan oma kodu, aga ma ei jõua nii palju teda kütta, kui ta tahab! Ja Rotsule meeldi jahedus! Naeratab ja on õnnelik. Ega ma pean ju ometigi tema soove kah täitma. Ei saa päris nii, et teen ainult oma tahtmist mööda. Igatahes tööl... Läks nii kuis läks. Vahepeal on tunne, et võtaks nööri ja kõnniks tollega metsa kuhugi puu alla. Õnneks pole mul ei nööri ega läheduses pole ka metsa. Ja nüüd teile, kallid lugejad, küsimus: mida teen ma metsas puu alla nööriga? Ma tean, mida mõtlete (mul on siiski klaaskuul, millaga ma näen kõike ja kõiki, mida tahan, v.a kõik nood korrad, millal ma neid värke ei näe). Aga mina lähen metsa puu alla nööriga hoopistükkis lõbustama. Jeah. Karjun natuke ja seon ühe otsa noori ühe puu külge ja teise otsa nööri teise puu külge ja hakkan üle selle hüppama. Hüppan nii kaua, kuni isu saab täis ja ma tunnen, et elu on taaskord elamist väär. Ma võin ju kodus ka hüpata, aga mul lihtsalt hakkab alumisest naabrist kahju. Teda küll pole tihtipeale kodus, aga sellele vaatamata püüan ma naabritele mõelda.

Õhtu kulges paremini. Mulle tehti väike sünnipäevakink. Üllatus oli suur! Esiteks tantsiti ''Kes aias, kes aias'' minu ümber ja siis tohutult kallisid ja siis ümbrik pihku. Mis ma ikka tollest ümbrikust ootasin. Mõtlesin, et kinkekaart vmt värgendus. Aga näädsa! - kinkekaardilaadne värk küll, aga tolle lipikuga saab langevarjuhüpet tegema minna! Tandemhüpe aga siiski. Marsruut on: Maa-Taevas-Maa. Mu lõug kukkus põrandale maha ja ma pidin ta kuidagistmoodi sealt kokku korjama. Sellist asja poleks osanud ma elu ilmaski oodata! Võrratult vahva igatahes! Nüüd ootan kevadet ja ootan, millal saan hüppama minna! Lihtsalt õnnelikkus ise! Vägev värk. MA LÄHEN HÜPPAMA!!!