Meelevaldne tunnetetulv muutis mind sõnataks. Pilk ei liikunud suunas, kuhu oleks pidanud. Vägisi hoidsin oma pilku paberitel. Ja teistel. Loomulikult ei käitunud mu silmad vastavalt mu nõuetele vaid tegid kõike siiski omatahtsi. Kui ma kunagi saavutan mõistuse-südame-teiste organite vahel hea taskaalu, kus kõike juhib mu mõistus, mitte intuitsioonid ja süda ja organid ise, siis annan teile teada! Aga ega enne aastat 5023 seda niikuinii ei juhtu. Ikka käituvad minu nägemisorganiteks mõeldud silmad, kõnelemiseks antud suu, kuulamiseks välja nuputatud kõrvad, haistamiseks vormitud nina omatahtsi. Nagu väikesed lapsed, kes katsetavad, kus on piir. Kus võib edasi minna. Kui kaugele tohivad nad oma tegudega astuda. Kui kaua mu silmad vaatavad seda, mida mu mõistus ei luba neil jälgida? Kaua mu suu kasutab oma osavust ning kõneleb siis, kui talle on nähtamatu lukk ette keeratud? Kaua mu kõrvad kuulavad ja kuulevad kõike, mis pole mõeldud neile? Kaua mu sõnakuulmatu nina tunneb lõhnu, mis pole mõeldud tema meeltele?
Meeletu joovastustulv läbis mind tol hetkel. Too tunne on mulle võõras. Ma tahtsin naerda. Tahtsin nutta. Tahtsin vaadata. Tahtsin ära minna. Tahtsin jääda. Tahtsin rääkida. Tahtsin vaikida. Tahtsin hüpata. Tahtsin diivani nurka end peita. Eks ma olen jah, kummaline inimene - tahan kõike korraga! Püüa vaid vaikida ja rääkida ühe korraga. Võimatu! Tegelikult mitte - ma võin suu kinni teibitada aga sõnu mõtete meeletuid keerisvooge ju keegi peatada ei saa. Isegi mina mitte! Kuigi mõnikord tahaks. Tahaks saata mõtted metsa!
Üks pilk. Üks naeratus. Ja kõik on muutunud kirjeldamatult imetabaseks.
Ära naera.
Ära nuta.
Ära reeda oma tundeid.
Las tuleb tuulevoog.
Las kannab minema su tunded.
Salasoppidesse.
Las jäädagi nad sinna.
Nii muretuna ringi käi.
Ainult silmis säraga läige.
Läige, mida märkab üksik hing.
Hing, kelle tunded peidetud.
Salasoppidesse.
Kuhu sinugi tunded.
Oeh, millist teksti ma kirjutan! Lootusetu! Kui ma nii jätkan hakkan romantikuks!
No comments:
Post a Comment