Naljakas. Naljakas. Naljakas. Naljakas. Ja kui ma seda kirjutan, naeran omaette nagu mõni... Mhm. Friik? Kummaline olen ma juba pikemat aega olnud, selle üle ma isegi ei imesta mitte. Teised ka mitte. Eks see ole ammu tuntud tõde. Või siis peaaegu, et ammu tuntud tõde... Ja kes kahtleb mu imelikkuse astmes, siis... Tegelikult olen ma ju täitsa normaalne! Uskuge või mitte...
Eile vorpisin jälle pool päeva vaffelusi teha. Eks vana Volta vaffelusemasin sai jälle korralikult vatti, mis teha. Aga püüdke teha alguses krõbedaid vaffelusi, sest ühele meeldivad krõbedad vaffelused, ja siis pehmeid vaffelusi, sest mu vanem õde eelistab neid. Nipi sain selgeks! See jääb saladuseks! Nagu ka mu kirju koera salanipid. Või pärandan ma oma saladused edasi oma lastele ja siis lastelastele jne jne. Nii tekivad traditsioonid. Nii lahe! Ma panen ise alguse mõnele heale traditsioonile! Ma olen uhke enda üle! Vaffelused on iseenesest toredad. Ma oskan teha nii suuri kui väikesi kah. Ise õppisin selgeks! Ma nüüd kiidan ennast ja teen endale pai.
Niih, tehtud. Järgmine teema!
Iga õhtu võiks olla naeruteraapiaga. Mulle meeldib naerda ja mitte vähe! Igaühega naerda ei saa... Teate ju neid inimesi, kellele on vistist otsaette juba kirjutatud: Tõsidus. Nendega on igav. Nemad muudavad ju teisedki kohe tõsisteks. Aga mõni! Vot! Nendega on juba teine lugu!
Õde kuulas täna Pätu laulu ''Laul meie korterist''. Nii armas laul ju! Kuulasin seda veel ja veel. Meenub kohe Pätu seriaal. Mulle meeldis see! Eriti kui tüdruk hakkas nukke vannitama hakkas. Või kui plastiliin pandi lukuauku. Või kui elekter ära läks. Või kui tüdruk vaipa kastis, sest seened tahtsid vett. Ühesõnaga, minu jaoks ''Pätu'' kunagi ruulis!
Eesti on väga väike. Seda olen viimasel ajal palju avastanud.
Täna oleksin jällegi istuli kukkunud, kui poleks juhuslikult istunud. Ma küll teadsin, et mu eelmise töö lõppaerve ilmutab end üks päev, aga ma ei kujutanud ette, et ta end selliste numbritega ilmutab. Mulle igatahes meeldis.
Jälle ma kirjutan segaselt. Aga ma ei tahagi korralikult kirjutada. Igav hakkab ju muidu!
Naerda meeldib mulle. Hea meelega naeraks pidevalt.
Mõnikord on tunne, et elu on kitsaks jäänud. Midagi uut tahan. Kuhugi kaugele ära. Võtan oma seljakoti ning lähen maailma. Mind ei huvita muu, kui uued seiklused. Liiga vähe seiklusi... Aga eks pean siis midagi ette võtma enne kui aeg otsa saab!
No comments:
Post a Comment