Üks ütles, et ma olevat juba kolmas neiu, kes ei teadvat, kes ma olen ja mida ma tahan jne jne. Tõesti. Ajab iseend ka närvi ja puha. Seega ma muudan oma isikukirjeldust varsti. Ma siiski pean ju teadma, KES ma olen ja MIDA ma teen jne jne. Ühesõnaga pean ma teadma igast asju endast. Ja kui ei tea, vaevab mind identideedikriis. Ma teen sammu enesearenduse suunas! Olgem nüüd kõik õnnelikud! Jebidijeee! Mina vähemalt olen küll õnnelik. Teie ei pea olema. Ma olen kõigi eest!
Muide, dattel on seksikam kui kuivanud ploom või rosin! Usute?! Mina ka alguses ei uskunud, aga kui ma täna tööl datleid närisin, siis jäin datlit silmitsema. Vaatasin. Imetlesin. Ja juhtus nii, et tõesti - pika vaatlemise käigus on dattel mitmeid kordi seksikam! Seda näeb isegi mittevilunud silm. NOh, minu silm on natuke rohkem võib-olla vilunud kui mõne teise oma, aga see selleks. Esiteks on dattel saledam ning ei ole nii kimpsus, kui nt kuivanud ploom või rosin. Teiseks on mul tunne, et datlid on mitmekihilised - kunagi ei tea, mitu kihti neil on... Seega on minu lõppsõnaks: dattel on seksikas!
Täna tööl olles mõtlesin tõsiselt. Tõesti. Paljud küll ei taha uskuda, et ma mõtlen ja üllatuksid seda kuuldes, teisalt... Ka mina suudan mõnikord tõsine olla!
Ühesõnaga, mis on kõige ihaldusväärseim asi, mida sa elult soovid? Mida sa ootad pikisilmi? Mida igatsed? Mida sa tahad kohe praegu? Mida ihaldad? Millele sa mõtled, kui hommikul silmad avad ja avastad, et taas on hommik? Mida sa mõtled, kui suled ööpimeduses silmad? Mis mõte käib sinu truu kaaslasena terve päev su kõrval? Minul on üks soov. Üks ihaldusobjekt. Üks väike asi, mida ma väga tahan! Ja kujutate ette! - kunagi oli mul neid nn unistusi oma mustmiljon! Miljon unistust hommikul. Miljon unistust õhtul. Miljon unistust jälitas mind ülejäänud päeva! Nüüd olen ma vistist mandunud, sest mul on KÕIGEST üks asi, mida ma tahan/soovin/ihaldan/ootan. Mitte ükski teine asi ei trumpa seda üle. Tahate teada, mida ma ootan ja soovin ja ihaldan jne jne? Too võib täiesti tühine asi olla teiste jaoks. Minu jaoks pole. Aga rahulolu on too asi. Ma olen isegi mõelnud, kuidas ma oma rahulolu saavutan. Selleks pean ma võtma ainult oma seljakoti, täitma ta vajalike asjadega, sulgema enda järel ukse, ning lahkuma.
Mulle tuli isegi ulme idee! (Mõnikord mu ideed on lihtsalt mitte reaalsed ja kummalist laadi ning võib-olla mitte iialgi teostatavad, aga see selleks. Ma mõnikord tegutsen intuitsiooni ajel ja juba täna, keset kõige kibedamat tööpäeva, oleksin peaaegu püsti tõusnud, oma asjad võtnud, ning minema jalutanud. Aga mind hoidsid kinni lubatud kõned. Ma siiski ju püüan oma lubadusi täita). Idee seisneb selles, et homne päev ma tõesti lahkun oma korterist seljakott seljas suunas X. Okih. On tegelikult kolm suunda: 1. Itaalia/Sitsliilia, 2. Prantsusmaa, 3. London. Kuu aega ära olla pole ju mingi hull värk! Korteriüüri maksan ette ja puha. Korter ongi ainuke asi, mis mind kinni hoiab. Kui keegi teeks mulle praegu kohe ettepaneku, mis tõukab mind seiklustesse, siis uskuge: ma võtaksin selle kohemaid vastu! Ja mind ei huvita, mida teised arvavad! Igavaks läheb ju nii! Või äkki peaks ühega Soome minema...? Ka mõte... Sealt on hea lihtne alati tagasi tulla... Oeh, nii et palun riskantseid ettepanekuid!
Teisalt, elu on imeline! Ja tõesti - kui ma varsti targaks ei saa, siis näete mind kott seljas, pöial püsti teepervel.
No comments:
Post a Comment