Nägin öösel õunu unes! Veel väga kummalises kontekstis. Õunad olid ilusad punased ja säravad. Nüüd ma siis vaatasingi, mida nood õunad tähendavad. Ja väga positiivne uudis! Aga too uudis jääb saladuseks. Ja ronisin puu otsa kah veel. Nii et... Ja unenäos oli palju kallistusi! Ja ma olin rõõmus, et üks inimene oli kohale tulnud. Too unenägu oli lihtsalt väga ilus ja armas. Ja seal oli ka inimene, keda ma vääääga näha tahan! Kui teda nägin, tahtsin kohe tema poole tormata. Tegingi seda, aga hoidsin end tagasi. Tüüpiline mina. Lihtsalt liiga palju inimesi oli seal ka, ei saanud ju näidata teistele, keda ma eelistan.
Ma pole viimasel ajal ühele tegelinskile mõelnud. See on ainult hea. Kuidagi kerge on olla. Ma tunnen, et pole enam kelleski või milleski kinni. Olen ... Vaba?! Kahtlane sõna too ''vaba''. Kui too peaks siia sobima, siis järelikult olengi.
Mõnikord on mul tunne, et olen Marionett. Jeah. Suure algustähega. Mu käed ja jalad on mingi nähtamatu nööriga kinni panduda ning keegi juhib mind. Keegi suunab mind. Keegi mõtleb minu eest. Mina ise ei saa mõelda. Mul on see keelatud. Ma ei mõtlegi. Ma tegutsen. Aga mis ajel? Kes ütleb mulle, mida ma pean tegema? Kes ülteb, miks ma seda teen? Kes ütleb, kellega ma räägin ja kellega mitte? Kes mind suunab?! Kes on minu suunaja?! KES?!?! Ei ole võimalik, et ma valin tee, mis mulle ei sobi. Ma ju ei teeks seda. Aga ometigi ma teen nii. Ma pean endale mõistuse ostma. Palun kinkige. Homme sünnipäev. Sellist väikest asja ju ikka saab.
No comments:
Post a Comment