Teeeeee!!!

Esmaspäev. Sinine. Tumesinine kui tahate. Aga mida minu telefon teeb? Käitub igasuguste reeglite ja mõistuse vastaselt! Telefoona on mul igatahes liiga palju endast märku andnud. Küll on ta helisenud. Küll on ta sõnumeid vastu võtnud. Mida veel?! Tavaliselt ei saa ma viie argipäeva jooksul kah nii palju kõnesi ja sõnumeid kui täna sain! Imesi juhtub! Ja helistas ka inimene, kelle kõne poleks osanud oodatagi. Ega oodanudki. Palju ma sellest kõnest kasu sain? Seda, et ma mängin mõnikord lolli. Täitsa puhast lolli. Ja ma ikka ei tohi oma intuitsioonide ajel tegutseda. Pean ikka mõnikord mõtlema kah. Kuigi mõnikord on isegi intuitsiooni ajel tegutsemine väga kasulik. Siis saab ellu viia kõike seda, mida muidu ei viiks.

Sain kokku sõbraga. Jõime vanalinna Patricus head teed. See oli tõesti hea tee! Chai vannille maitseline kah veel! Mõnus vaht oli peal ja põhjas oli magus mingi värk. Seda jooks veel! Ja siis veel! Ja siis ühe klaasitäie kah veel otsa. Nii head teed pole ma veel siiani saanud! Peab ikka tihedamini Patricus käima ja teed jooma. Rääkisime Patricus pea kolm tundi. Natuke vähem küll. aga arvestame selle hulka veel aja, mil jalutasime trammipeatusesse ning sõber trammile astus. Vanalinn on esmaspäeviti niiiii tühi! Jäime keset tänavat korra seisma. Kuulatasime. Kusagilt kaugelt kostus müha. Autod. Inimesed. Nood olid liiga kaugel meist. See oli hea. Rahu. Vaikus. Üle pika aja tundsin head tunnet enda sisimas. Ja ta ütles, et ma õigel ajal saime kokku. Tal just oli vaja välja saada. Ma olevat hea inimene. Ning polegi vaja rohkemat, kui kohal olen. See tekitavat juba sooja tunde. Nii hea, kui sa tead, et sind on vaja. Isegi siis, kui sa midagi ei tee. Vaid lihtsalt oled. Oled kõrval. Ja vaikid. Kuulad. Oled lihtsalt olemas. Ja tunne, et keegi mõtleb su peale, sest sa tegid ta päeva rõõmsamaks, on fantastiline! Ja siis valdas mind mõte... Mõte, mida ma teostama ei hakka, aga mis mulle meeldib. Las ta jääda.

Ja üks peab minust lugu! Kummaline. Miks see nii on? Mulle meeldib see, aga... See on vaimustav!

Hääd ideed

Tegelikult mõte olla Ema Theresa on päris hea. Isegi superhea! Ja mingil määral peaks see ju ka sobima.

Ja enne magamaminekut oli voodikontroll: ega pole ühtegi ämblikupojukest või -tütrekest end smugeldanud end minu sooja voodisse. Ma olen küll hea, st vähemalt üritan, aga vaadake - ma eelistan ikka kaisukaru või siis olla üksi oma väikeses voodis. Ämblikut ei saa isegi ju kaissu võtta! Üritage te mingist väikest looma kaissu võtta! Ta ju jookseb minema! Ja kunagi ei tea, äkki ta tahab üldse öösel ära kaduda ja mina hommikul siis hakkan muretsema tema pärast. Nii ju ei saa kah päris. Kahju hakkab ju nii ämblikust. Ega tema süüdi ju ole. Oeh. On alles raske nende ämblikutega.

Ja meil läks täna, st eile, veetoru katki! Tuli omanik ja ütles, et pauhhhhtiiii! ja veetoru tegi katkimineku häält. Ja nii polnud meil mõnda aega vett. Nüüd on küll. Mingi jubin on küll puudu, aga veetarbimist ei pidavat see segama. Nii et vesi on jälle majas! Mulle mõnikord meeldivad sellised vahvad asjad! Kui elekter kah ära läheks oleks ju veelgi põnevam!

Aga kaks pudelit veini leidsid eile enda lõpu. Üks oli küll parem kui teine, aga pole hullu! Mõlemad olid joodavad.Ja mina olen ka sinisilmne naiivitar, kes konni musitab, et siis näha, kas ühest neist saab prints! Veel ma neid ei musita, aga kui tuleb konnahooaeg, küll ma siis neid ka taga ajama hakkan! Ja musitan nad kõik läbi! Äkki siis tuleb varsti prints kah. Valge hobune pole tähtis.

Mu kodus oli ämblik. Suur ämblik! Mitte väike. Ikka korralikult suur. Noh, selline korralikult suuuuuuuuuuur. Ja mitte lihtsalt suur, vaid SUUUUUUUUR! St mu voodisse teki alla tahtis pugeda tohutult suuuuuuuuuuuuuuuuur ämblik! Aga õnneks päästeti mind ämbliku käest (või siis vastupidi? Eiiiii! Mind ikka päästeti ämbliku käest. Jutul lõpp.) ja ämblik viidi koridorri. Imelik, et mõni elusolend peale minu ka minu korteris suudab elutseda. Püüdku vaid! Ma olen liiga ego ja mulle piisab Rotsust kah. Kuigi ma saan aru, et mu teki all on soe ja puha, iiski on mu voodi liiga väike kahele.Peab leidma lihtsalt teise kodu. Mitte mina loomulikult. AGA äkki oli toämblik Rotsu sõber? Uurin selle Rotsult välja, kui ta tagasi peaks maa peale kunagi tulema.

Ja nüüd tuleb välja, et ma olen avatud ja sõbralik kah veel! Järgmisena äkki hakkan veel Ema Theresaks!

Ja mida ****** pärast ma räägin, kui keegi isegi kuulata ei taha?!?!?!

Mupode arutelu: kas pidada kinni lähenev buss või lähenev tramm.

Sel korral jäid trammijänesed puutumata.

Brrrrr....

Hommikuti olen jääpurikas - varbad on ära jäätunud, nina kukub otsast, sõrmi ei tunne... Seega totaalne jääpurikas! Nüüd on mul küll tunne, et ma elan külmkapis. Isegi laual olev kiivi oli läbi külmunud! Ja mesi on külmunud. Ime, et lilled veel vastu peavad! Järelikult on mul vaprad lilled. Neile tuleb au anda. Positiivne on see, et varsti tuleb kevad!

Mina hakkan tõsiseks.

Kolm asja

Kummaline unenägu köitis mu tähelepanu. Ma päästsin kivi! Kivil oli nimi kah! Eriti hea. Hommikul ärkasin üles telefonihelina peale. Peale seda arvas heaks ka vanem õeksekene mulle helistada. Ning siis tegin avastuse: parema käe peopesa valutab. Ja ennnäe ime! - Kaks ilusat ja sügavat küünejälge oli peopesas! Ega iga hommik sellise avastusega ei ärka! Hea algus päevale.

Ja mu vetsupotti on tunginud jää! Üks päev läksin vetsu ja vaatan: vesi on õrna jääkirme all. Päris hää! Jälle avastus. Ja nüüd pea kaks nädalat on jää vetsupotti rünnanud.

Mul on vahva naabrimees! Alati, kui näen, tervitame ja täna, st eile, soovis isegi head aatapäeva. Nii armas. Ja alati, kui satume enam-vähem ühel ajal majauksest sisse või siis väljume, avab ta mulle ukse ja laseb mind ees sisse. Ükskord hakkasin koju jõudma ning ta oli just väravast välja läinud, aga mina just hakkasin koju jõudma, ta nägi mind ning tegi ise oma võtmega värava ka lahti. Vahva naaberusemees on mul!

Head Vabariigi Aastapäeva Lõppu Meile!

Oleme juba päris vanad: 93 aastat ju täis! Aga lohutan teid sellega, et 93 aastale lisandub veel tsiljon aastat! Peame need siis kah vastu!

Huvitav, kas füüsiline valu ületab vaimse valu?

Kummalised mõtted

Üks ütles, et ma olevat juba kolmas neiu, kes ei teadvat, kes ma olen ja mida ma tahan jne jne. Tõesti. Ajab iseend ka närvi ja puha. Seega ma muudan oma isikukirjeldust varsti. Ma siiski pean ju teadma, KES ma olen ja MIDA ma teen jne jne. Ühesõnaga pean ma teadma igast asju endast. Ja kui ei tea, vaevab mind identideedikriis. Ma teen sammu enesearenduse suunas! Olgem nüüd kõik õnnelikud! Jebidijeee! Mina vähemalt olen küll õnnelik. Teie ei pea olema. Ma olen kõigi eest!

Muide, dattel on seksikam kui kuivanud ploom või rosin! Usute?! Mina ka alguses ei uskunud, aga kui ma täna tööl datleid närisin, siis jäin datlit silmitsema. Vaatasin. Imetlesin. Ja juhtus nii, et tõesti - pika vaatlemise käigus on dattel mitmeid kordi seksikam! Seda näeb isegi mittevilunud silm. NOh, minu silm on natuke rohkem võib-olla vilunud kui mõne teise oma, aga see selleks. Esiteks on dattel saledam ning ei ole nii kimpsus, kui nt kuivanud ploom või rosin. Teiseks on mul tunne, et datlid on mitmekihilised - kunagi ei tea, mitu kihti neil on... Seega on minu lõppsõnaks: dattel on seksikas!

Täna tööl olles mõtlesin tõsiselt. Tõesti. Paljud küll ei taha uskuda, et ma mõtlen ja üllatuksid seda kuuldes, teisalt... Ka mina suudan mõnikord tõsine olla!

Ühesõnaga, mis on kõige ihaldusväärseim asi, mida sa elult soovid? Mida sa ootad pikisilmi? Mida igatsed? Mida sa tahad kohe praegu? Mida ihaldad? Millele sa mõtled, kui hommikul silmad avad ja avastad, et taas on hommik? Mida sa mõtled, kui suled ööpimeduses silmad? Mis mõte käib sinu truu kaaslasena terve päev su kõrval? Minul on üks soov. Üks ihaldusobjekt. Üks väike asi, mida ma väga tahan! Ja kujutate ette! - kunagi oli mul neid nn unistusi oma mustmiljon! Miljon unistust hommikul. Miljon unistust õhtul. Miljon unistust jälitas mind ülejäänud päeva! Nüüd olen ma vistist mandunud, sest mul on KÕIGEST üks asi, mida ma tahan/soovin/ihaldan/ootan. Mitte ükski teine asi ei trumpa seda üle. Tahate teada, mida ma ootan ja soovin ja ihaldan jne jne? Too võib täiesti tühine asi olla teiste jaoks. Minu jaoks pole. Aga rahulolu on too asi. Ma olen isegi mõelnud, kuidas ma oma rahulolu saavutan. Selleks pean ma võtma ainult oma seljakoti, täitma ta vajalike asjadega, sulgema enda järel ukse, ning lahkuma.

Mulle tuli isegi ulme idee! (Mõnikord mu ideed on lihtsalt mitte reaalsed ja kummalist laadi ning võib-olla mitte iialgi teostatavad, aga see selleks. Ma mõnikord tegutsen intuitsiooni ajel ja juba täna, keset kõige kibedamat tööpäeva, oleksin peaaegu püsti tõusnud, oma asjad võtnud, ning minema jalutanud. Aga mind hoidsid kinni lubatud kõned. Ma siiski ju püüan oma lubadusi täita). Idee seisneb selles, et homne päev ma tõesti lahkun oma korterist seljakott seljas suunas X. Okih. On tegelikult kolm suunda: 1. Itaalia/Sitsliilia, 2. Prantsusmaa, 3. London. Kuu aega ära olla pole ju mingi hull värk! Korteriüüri maksan ette ja puha. Korter ongi ainuke asi, mis mind kinni hoiab. Kui keegi teeks mulle praegu kohe ettepaneku, mis tõukab mind seiklustesse, siis uskuge: ma võtaksin selle kohemaid vastu! Ja mind ei huvita, mida teised arvavad! Igavaks läheb ju nii! Või äkki peaks ühega Soome minema...? Ka mõte... Sealt on hea lihtne alati tagasi tulla... Oeh, nii et palun riskantseid ettepanekuid!

Teisalt, elu on imeline! Ja tõesti - kui ma varsti targaks ei saa, siis näete mind kott seljas, pöial püsti teepervel.

Naera või ribadeks

Naljakas. Naljakas. Naljakas. Naljakas. Ja kui ma seda kirjutan, naeran omaette nagu mõni... Mhm. Friik? Kummaline olen ma juba pikemat aega olnud, selle üle ma isegi ei imesta mitte. Teised ka mitte. Eks see ole ammu tuntud tõde. Või siis peaaegu, et ammu tuntud tõde... Ja kes kahtleb mu imelikkuse astmes, siis... Tegelikult olen ma ju täitsa normaalne! Uskuge või mitte...

Eile vorpisin jälle pool päeva vaffelusi teha. Eks vana Volta vaffelusemasin sai jälle korralikult vatti, mis teha. Aga püüdke teha alguses krõbedaid vaffelusi, sest ühele meeldivad krõbedad vaffelused, ja siis pehmeid vaffelusi, sest mu vanem õde eelistab neid. Nipi sain selgeks! See jääb saladuseks! Nagu ka mu kirju koera salanipid. Või pärandan ma oma saladused edasi oma lastele ja siis lastelastele jne jne. Nii tekivad traditsioonid. Nii lahe! Ma panen ise alguse mõnele heale traditsioonile! Ma olen uhke enda üle! Vaffelused on iseenesest toredad. Ma oskan teha nii suuri kui väikesi kah. Ise õppisin selgeks! Ma nüüd kiidan ennast ja teen endale pai.

Niih, tehtud. Järgmine teema!

Iga õhtu võiks olla naeruteraapiaga. Mulle meeldib naerda ja mitte vähe! Igaühega naerda ei saa... Teate ju neid inimesi, kellele on vistist otsaette juba kirjutatud: Tõsidus. Nendega on igav. Nemad muudavad ju teisedki kohe tõsisteks. Aga mõni! Vot! Nendega on juba teine lugu!

Õde kuulas täna Pätu laulu ''Laul meie korterist''. Nii armas laul ju! Kuulasin seda veel ja veel. Meenub kohe Pätu seriaal. Mulle meeldis see! Eriti kui tüdruk hakkas nukke vannitama hakkas. Või kui plastiliin pandi lukuauku. Või kui elekter ära läks. Või kui tüdruk vaipa kastis, sest seened tahtsid vett. Ühesõnaga, minu jaoks ''Pätu'' kunagi ruulis!

Eesti on väga väike. Seda olen viimasel ajal palju avastanud.

Täna oleksin jällegi istuli kukkunud, kui poleks juhuslikult istunud. Ma küll teadsin, et mu eelmise töö lõppaerve ilmutab end üks päev, aga ma ei kujutanud ette, et ta end selliste numbritega ilmutab. Mulle igatahes meeldis.

Jälle ma kirjutan segaselt. Aga ma ei tahagi korralikult kirjutada. Igav hakkab ju muidu!

Naerda meeldib mulle. Hea meelega naeraks pidevalt.

Mõnikord on tunne, et elu on kitsaks jäänud. Midagi uut tahan. Kuhugi kaugele ära. Võtan oma seljakoti ning lähen maailma. Mind ei huvita muu, kui uued seiklused. Liiga vähe seiklusi... Aga eks pean siis midagi ette võtma enne kui aeg otsa saab!

Vajutades tekstile näete ka seda lugeda!

Väikesed Üllatused

Kummaline päev. Algas miinuskraadidega. Mõne jaoks totaalse külmapüha algusena. Minu jaoks järjekordse tööpäevana. Teadsin, et tööl on natukenegi soojem. Kodus on niikuinii külmala. Ma küll armastusega armastan oma kodu, aga ma ei jõua nii palju teda kütta, kui ta tahab! Ja Rotsule meeldi jahedus! Naeratab ja on õnnelik. Ega ma pean ju ometigi tema soove kah täitma. Ei saa päris nii, et teen ainult oma tahtmist mööda. Igatahes tööl... Läks nii kuis läks. Vahepeal on tunne, et võtaks nööri ja kõnniks tollega metsa kuhugi puu alla. Õnneks pole mul ei nööri ega läheduses pole ka metsa. Ja nüüd teile, kallid lugejad, küsimus: mida teen ma metsas puu alla nööriga? Ma tean, mida mõtlete (mul on siiski klaaskuul, millaga ma näen kõike ja kõiki, mida tahan, v.a kõik nood korrad, millal ma neid värke ei näe). Aga mina lähen metsa puu alla nööriga hoopistükkis lõbustama. Jeah. Karjun natuke ja seon ühe otsa noori ühe puu külge ja teise otsa nööri teise puu külge ja hakkan üle selle hüppama. Hüppan nii kaua, kuni isu saab täis ja ma tunnen, et elu on taaskord elamist väär. Ma võin ju kodus ka hüpata, aga mul lihtsalt hakkab alumisest naabrist kahju. Teda küll pole tihtipeale kodus, aga sellele vaatamata püüan ma naabritele mõelda.

Õhtu kulges paremini. Mulle tehti väike sünnipäevakink. Üllatus oli suur! Esiteks tantsiti ''Kes aias, kes aias'' minu ümber ja siis tohutult kallisid ja siis ümbrik pihku. Mis ma ikka tollest ümbrikust ootasin. Mõtlesin, et kinkekaart vmt värgendus. Aga näädsa! - kinkekaardilaadne värk küll, aga tolle lipikuga saab langevarjuhüpet tegema minna! Tandemhüpe aga siiski. Marsruut on: Maa-Taevas-Maa. Mu lõug kukkus põrandale maha ja ma pidin ta kuidagistmoodi sealt kokku korjama. Sellist asja poleks osanud ma elu ilmaski oodata! Võrratult vahva igatahes! Nüüd ootan kevadet ja ootan, millal saan hüppama minna! Lihtsalt õnnelikkus ise! Vägev värk. MA LÄHEN HÜPPAMA!!!

Hääd Sõbrapääävatamist!

Vahvat päeva! Sõbrad on toredad ja vinged ja kõike muud ka veel! Igatahes päev on tore: ilus ilm, käre pakane ja algas sõbra seltsis. Mida veel selliselt päevalt oodata?

Tegelikult oli vahepeal isegi sünnipäev. St too pidu. Kohal oli vähe inimesi. Okih. Kuus inimest ja mina. Teisisõnu kolm söödikut ja kolm joodikut ja mina olin too laveerija, kes oli kord ühel pool, kord teisel pool ja kord kahe vahel. Koht oli mõne sõnul eksklusiivne. Vanalinna kelder ju siiski ja elektrisaun kah. Alguses polnud mul plaanis sauna teha, aga kolm inimest siiski otsustasid, et nad ikka käiksid saunas ära kah. Elektrisaunaga on see hea asi, et lülitad soojuse sisse ning kiiresti läheb soojaks. Vanem õeksekene ja sõber tegid hea kingi kah: suure koti täie riisi, tatart, makaroonuškaid, konservi, Limpa palsami ja Limpa šampooni, meeste dušigeeli, küpsetuspaberi ja miskit oli võib-olla veel. Ega paremale ideele ei saagi ju tulla! Ühesõnaga, tegemist oli vahva päevaga! Pikemalt teavad need, kes kohal olid. Keda polnud, neile võib-olla räägin kunagi.

Eile käisin sünnipäevalõunal. Sain ise endale valida, mida soovin. Valik oli suur. Ja ma siis küsisin otse, mis kõige parem on. Vastati, et kõik on hea. Aga nad oskasid vähemalt küsida, kas ma eelistan liha, kala või kana. Valisin teise. Koos riisiga. Mmm. Ja hea kaste ka veel. Ning mõnus soe vaarika ja millegi veel maitseline jook. Hea. Mõnus. Ega sellist head lõunat saa iga päev. Magustoidu oleks võinud ka võtta, aga kõhu sai niigi täis. Jätsin vahele. Eks järgmine kord!

Väike sünnipäevakaart peaaegu võõrastelt, aga hästi toredatelt inimestelt. Pisar oleks peaaegu silma tulnud. Lihtsalt... See oli nii meeletult armas. Iga päev seda juba ei koge.

Õhtul tuli sõber külla. Sai natuke klaase tõstetud. Hommikul see-eest oli üllatavalt hea olla! Kuidagi kerge ja puha. Kuigi magada pole väga saanud. Laupäeval magasin küll natuke. Aga tugitoolis väheke ebamugav magada. Ja eile... Ma isegi ei mäleta, mis kell me magama tiksusime. Aga hommikul enne 7 olime üleval.

Teate, ärge kunagi plaane tehake! Mõttetus ma ütlen! Mõtled, et teed kodus seda ja seda ning veel toda ja toda, aga koju jõudes teed hoopis muid asju. Vähemalt minuga nii juhtus. Nii sain täna külla endale ühe inimese, st temal oli kodus igav ja ma lubasin siis tal oma korteri uksest sisse astuda. Lobisesime. Tore oli. Tema sõi siis minu vaffelusi. Mitu tükki sõi ära, järelikult olid täitsa söödavad! Ma ikka oskan teha vaffelusi! Kirju koer ja vaffelused on minu lemmikud! Need on kaks asja, mis mul enda meelest hästi välja tulevad. Ja nood on head ka ju!

Aga aitab! Kunagi räägin võib-olla rohkem. Grafomaanlus on möödunud vistist minust... Kurb. Kirjutada on ju vahva. Teisalt, ärge hõisake! Kui vaja võtan kätte ja kirjutan vääääääääääga pika sissekande ja siis lugega. Ja mina itsitan omaette (muahahaaaa!).

ÕNNE!!!

ÕNNE SOOVIN MA MUL! ÕNNE SOOVIN MA MUL! (See on vihje sellele, et pean endale ISE sünnipäeva laulu laulma. Keegi ju ei laulnud mind hommikul üles. Ise aga avasin silmad ja mõttes algas too laul! Ma olen endale ikka tubli laps!)

22 ON VIIMANE TAKS!
Ja jah, te võite mind mõnitada. Minu naljasoon ei kadunud minu ühe aasta lisanudmisega.

Marionett...

Nägin öösel õunu unes! Veel väga kummalises kontekstis. Õunad olid ilusad punased ja säravad. Nüüd ma siis vaatasingi, mida nood õunad tähendavad. Ja väga positiivne uudis! Aga too uudis jääb saladuseks. Ja ronisin puu otsa kah veel. Nii et... Ja unenäos oli palju kallistusi! Ja ma olin rõõmus, et üks inimene oli kohale tulnud. Too unenägu oli lihtsalt väga ilus ja armas. Ja seal oli ka inimene, keda ma vääääga näha tahan! Kui teda nägin, tahtsin kohe tema poole tormata. Tegingi seda, aga hoidsin end tagasi. Tüüpiline mina. Lihtsalt liiga palju inimesi oli seal ka, ei saanud ju näidata teistele, keda ma eelistan.

Ma pole viimasel ajal ühele tegelinskile mõelnud. See on ainult hea. Kuidagi kerge on olla. Ma tunnen, et pole enam kelleski või milleski kinni. Olen ... Vaba?! Kahtlane sõna too ''vaba''. Kui too peaks siia sobima, siis järelikult olengi.

Mõnikord on mul tunne, et olen Marionett. Jeah. Suure algustähega. Mu käed ja jalad on mingi nähtamatu nööriga kinni panduda ning keegi juhib mind. Keegi suunab mind. Keegi mõtleb minu eest. Mina ise ei saa mõelda. Mul on see keelatud. Ma ei mõtlegi. Ma tegutsen. Aga mis ajel? Kes ütleb mulle, mida ma pean tegema? Kes ülteb, miks ma seda teen? Kes ütleb, kellega ma räägin ja kellega mitte? Kes mind suunab?! Kes on minu suunaja?! KES?!?! Ei ole võimalik, et ma valin tee, mis mulle ei sobi. Ma ju ei teeks seda. Aga ometigi ma teen nii. Ma pean endale mõistuse ostma. Palun kinkige. Homme sünnipäev. Sellist väikest asja ju ikka saab.

Horoskoop

Tõesti. Mõni kirjatükk ei valeta. Ma lugesin ja sain teada... Mõistsin, et nii ju toimibki! Ja isegi siis, kui mina ei taha!

Üks ütles mulle, et talle meeldivat minuga rääkida. Mul olevat ilus hääl ja ma targem kah (seda viimast ma küll kohe kinnitada miskitpidi ei saa!). Lisaks sellele lisati juurde, et mul on aus ja hea hing. Ja tark ja ilus ka veel. Oeh. Ja nüüd tähelepanu! - Ma tegin inimesega tööd! Ma rääkisin temaga tööasju! Nii et uskuge - mõnikord on horoskoobis kirjas olulised sõnad... Saate tundma iseennast. Ma pole küll totaalne horoskoobi fänn, aga too fakt üllatas mind küll...

Mingisugune mälestus

Erakordselt vapustav nädalavahetus! Teistmoodi! Polnud küll mingi fancy ega piduderohke ega midagi taolist. Pidudele ma ei jõudnudki sel nädalavahetusel. Aga see ei madalda nädalavahetuse väärtust! Mina olen igatahes omadega rahul.

Reedest jääb alles erakordselt hea mälestus! Erakordselt tore kogemus! Tänaval tuli ligi rootsi vanapaar. Soovisid teada, kus asub Kuldse Notsu restoran. Tahtsin hakata teed juhatama, aga mõtlesin, et parem viin nad ise kohale. Lühike tee siiski ja liikusin niikuinii samas suunas. Ja kui mina tahtsin oma suunas liikuma, küsis meesterahvas, kas ta tohib mulle kalli anda. Ja tegimegi kalli. Armas oli. Ega iga päev võõralt kallisi saa! Teinekordki!

Reedel helises mu telefoona nõudlikult kui olin jäisel teel oma tasakaaluharjutusi sooritamas. Too kõne suutis mu kõne kohe vääääga lõbusaks teha! Siiski helistas sõber, kes oli saatnud oma telefoona pikale reisile. Ise jäi loomulikult Maarjamaa pinnale. Aga ta helistas ja ta polnudki mind ära unustanud! Vapustav! Ma ju teadsin oma sinisilmse naiivsusega, et ta ei unusta mind siiski ära... Sõber ju!

Eile anti mulle pool tundi, et joosta koju, vahetada riided, joosta Olympicu hotelli. Ja ma sain hakkama! Okih, viis minutit läks üle, aga koolitus polnud peale hakanud! Jebidijee! Sain ilusti pileti ning võisin kuulama minna. Oi, kuidas sai naerda! Ja milline infovoog! Sain niivõrd palju targemaks! Ning Urmas Purde oli ka kohal! Tema koolitust kuulan juba teist korda ning siiani on jäänud temast supermulje. Inimene oskab koolitusi läbi viia. Ta teab, mida teeb ning see mulle meeldib. Kahjuks pidin tund enne lõppu ära minema. Mind ootas laps, keda pidin hoidma. Ja jälle ma jooksin! Jooksin hotellist koju, tegin kiire riietevahetuse ning lapse juurde! Õnneks ei olnud vaja kaugele minna. Veetsin kaks ja pool tundi mängides. Ma juba tundsin sellest puudust. Nii hea oli... Tahan veel!!! Lastega on ju vahva mängida.

Tänanegi päev on olnud huvitav. Muusikuga sain kokku. Võtsin üle pika aja kätte pliiatsid ja joonistasin. St määrisin paberit. Pilt ei olegi väga jube. Rahul ma sellega küll pole, aga ega see veel valmis ka pole! Mul on veel aega toda pilti jubedamaks muuta. Üle pika aja kütsin ahju kah. Nüüd on toas isegi soojem kui väljas! Jebidijeee! Harju või sellise mugavusega ära!

Sai käidud sõbra soovitusel veel väljas täna. Kohtusin väga huvitavate inimestega. Nüüd ma usun veelgi rohkem. Endasse. Teistesse. Imedesse. Juhused... Mhm. Viimasel ajal olen väga palju deja vu värki kogenud. Ei tea, mida see tähendab. Mulle igatahes meeldib!

Olete märganud, et väljas hakkab kevad kätte jõudma?! Nii vapustav! Linnud lõõritavad. Lumi teeb sulamistrikke. Päike paistab kauem. Valgem on kah siis ju kauem. Ja nood tähed! Täna oli kummaline kuu taevas - sirp, aga kumas terve kuu. Imevõrratu! Müstiline! Kunagi tantsin ka mina kuul.

Millised tunded!

Meelevaldne tunnetetulv muutis mind sõnataks. Pilk ei liikunud suunas, kuhu oleks pidanud. Vägisi hoidsin oma pilku paberitel. Ja teistel. Loomulikult ei käitunud mu silmad vastavalt mu nõuetele vaid tegid kõike siiski omatahtsi. Kui ma kunagi saavutan mõistuse-südame-teiste organite vahel hea taskaalu, kus kõike juhib mu mõistus, mitte intuitsioonid ja süda ja organid ise, siis annan teile teada! Aga ega enne aastat 5023 seda niikuinii ei juhtu. Ikka käituvad minu nägemisorganiteks mõeldud silmad, kõnelemiseks antud suu, kuulamiseks välja nuputatud kõrvad, haistamiseks vormitud nina omatahtsi. Nagu väikesed lapsed, kes katsetavad, kus on piir. Kus võib edasi minna. Kui kaugele tohivad nad oma tegudega astuda. Kui kaua mu silmad vaatavad seda, mida mu mõistus ei luba neil jälgida? Kaua mu suu kasutab oma osavust ning kõneleb siis, kui talle on nähtamatu lukk ette keeratud? Kaua mu kõrvad kuulavad ja kuulevad kõike, mis pole mõeldud neile? Kaua mu sõnakuulmatu nina tunneb lõhnu, mis pole mõeldud tema meeltele?

Meeletu joovastustulv läbis mind tol hetkel. Too tunne on mulle võõras. Ma tahtsin naerda. Tahtsin nutta. Tahtsin vaadata. Tahtsin ära minna. Tahtsin jääda. Tahtsin rääkida. Tahtsin vaikida. Tahtsin hüpata. Tahtsin diivani nurka end peita. Eks ma olen jah, kummaline inimene - tahan kõike korraga! Püüa vaid vaikida ja rääkida ühe korraga. Võimatu! Tegelikult mitte - ma võin suu kinni teibitada aga sõnu mõtete meeletuid keerisvooge ju keegi peatada ei saa. Isegi mina mitte! Kuigi mõnikord tahaks. Tahaks saata mõtted metsa!

Üks pilk. Üks naeratus. Ja kõik on muutunud kirjeldamatult imetabaseks.

Ära naera.
Ära nuta.
Ära reeda oma tundeid.
Las tuleb tuulevoog.
Las kannab minema su tunded.
Salasoppidesse.
Las jäädagi nad sinna.
Nii muretuna ringi käi.
Ainult silmis säraga läige.
Läige, mida märkab üksik hing.
Hing, kelle tunded peidetud.
Salasoppidesse.
Kuhu sinugi tunded.

Oeh, millist teksti ma kirjutan! Lootusetu! Kui ma nii jätkan hakkan romantikuks!

Kolm lauset

Ta kummitab mind ikka veel...

Mul on saladused, mida teised ei tea... V.a mõned...

Väga mõnus kallistus.

Õnnelikkus

Ma ju ütlesin, et ma kirjutan ainult siis, kui mul mitte kui midagi kirjutada ei ole! Niipea, kui mul midagi kirjutada on/oleks, niipea ma ka ei kirjuta. Vot. Tüüpiline noh.

Vahepeal on juhtunud nii natukestki. Käisin ühe naljatilgast tegelinskiga teist korda ''Rapuntslit'' vaatamas. Seekord siis 2D mitte 3D varianti. Teine variant on küll parem, aga pikemas perspektiivis ajab asja ära ka 2D variant. Aga naljakas oli seegi kord! Mulle kohe meeldib too multikas!

Eile, st teisipäeva õhtul sai käidud ka sõbra juures. Ja mina kavalpea jäin magama. Magasin hommikuni. V.a nood hetked, kui sõber suvatses mind üles ajada.

Täna käisin piljardit mängimas! Jebidijee! Kolm mängu ja arvake, mitu mina võitsin? - Ja õige vastus on... - Mitte ühtegi! Ah, te olete ikka nii targad! Teisalt oskan ma hästi organiseeritada ning ma õppisin kah. Kuigi kii käeshoidmine oli pigem tsirkusetegu, aga see ei loe ju! Peaasi, et ma mängin! Pealegi ma arenesin kolme mänguga päris palju. Varsti olen juba proff! Naerge nüüd nii palju kui tahate. Kes viimasena naerab naerab niikuinii ju paremini! Hahaa!

Kõige olulisem muudatus mu elus on siiski töökoha vahetus. Tulin vanast kohast ära ning uus... On juba olemas. Tegelikult oli mul valida kahe koha vahelt. Päris kurb, et mind tahetakse. Tegelikult hea ka! Nii on vähemalt valikuvõimalust!

Ah, kuidas ma enesega rahul olen!