Tsukiini

Eile oli ETV2 pealt väga vahva multikas, elutruu ning mõtlemapanev. Tõesti realistlik, kui nii võib öelda. Isegi Eliise vaatas huviga! Multifilm ''Minu elu Tsukiinina'' (''Ma vie de Courgette'', Šveitsi-Prantsuse oma). Põhiteema oli lastekodu ja seal elavad lapsed. Kes kuidas sinna sattus. Miks. Igaühel oli oma traagika: peategelasel näiteks polnud isa, ema suri, oli alkohoolik; ühel poisil olid mõlemad vanemad narkomaanid, ühe isa on vanglas, tüdrukul saadeti ema Aafrikasse tagasi. Nii ilusti oli välja toodud, kuidas see kõik mõjutab neid väikesi hingesi. Ja too humoorikas laste maailm! - nii vahvalt, kuidas nad mõtlevad täiskasvanute elust. Väga mõnus ja kaasahaarav animatsioon.

Charlie Chaplin

Käisin täna raamatukogus. Ikka selleks, et hilinenud raamat tagasi viia (kahjuks või õnneks - pigem õnneks -, ei lugenud ma laenatud raamatut, sest sellesisulised raamatud olen ma millegipärast maha kandnud). Igatahes eesmärgiks oli laenutada Tšehhovi raamat näitlejameisterlikkusest. Aga kuna ma seal riiulite vahel niikuinii sammusin, mõtlesin võtta veel ühe raamatu. Kui juba siis juba! Polegi ammu ühtegi raamatut lugenud (kuigi pooleni on kaks romaani - ''Vikerkaar'' ning ''Aja lapsed''). Teatriraamatute kõrval ilutsesid uhkelt ka filmiraamatud. Koheselt jäi silma - nagu oleks mind just oodanud - Johnny Depp'ist raamat. Käsi kohe sirutus välja, et seda võtta. Mõistus taidles pikalt ning käsi jäi tõusmata ja raamat puutumata riiulisse seisma. Järgmine kord! - lausus kolju vahel hõljuv ajuollus. Miskit pidin ikka võtma. Vaatasin üht, vaatasin teist. Ei pakkunud pinget. ''Chaplini elu'' oli tuhandest järgmine teos, mis riivas kõrvetavalt. Võtsin siis selle! Siinkohal peab ütlema, et arvatavasti teab igaüks, kes oli Chaplin, ka mina loomulikult! Kahjuks pean seejuures tõdema, et ma pole täispikalt näinud tema ühtegi filmi. Patt. 

Mind köitis juba raamatu kujundus. Lihtne. Must-valge. Esikaanel pilt Chaplin'ist nii nagu teame: humoorikas, kulm kergitatud, lõbus nägu,  kõvakübar peas, korralik vunts nina all välgutamas, veider pintsak, kõrged-laiad viigipüksid jalas, kepp käes. Kontrastiks esikaanele on tagakaanel pilt Charlie'st: profiil elegantsest härrasmehest, kel juus kenasti lainetamas, näoilme pigem tõsine ning endassetõmbunud. Hullumeenlne vaade ühest ja samast mehest! Sissejuhatav tekst Chaplini tütrelt Garaldine Chaplin'ilt tagakaanel illustreerimaks raamatu sisu: ''Seda raamatut, mis on läbinisti provokatiivne ja paiguti südantlõhestav, on õpetlik lugeda, see on tähtis panus minu isa geniaalsuse ja kunsti mõistmisesse, see on ainulaadne mõtisklus loomingulisuse saladuste kohta.'' Huvitav tutvustus.

Jõudsin lugeda ära esimese peatüki. Kõik, mis meelde tuli: enamus meie endi tegusi saab alguse lapsepõlvest. Meie igaühe elu mõjutab see, mis toimus meiega lastena. Kuidas ja kas me oskame oma lapsepõlve lugusi ära kasutada, jääb igaühe enda teha. Chaplini lapsepõlv oli kõike muud kui roosiline, aga ta suutis selle enda kasuks tööle panna! Ta kasutas oma kurbloolisust ära filmides. Kuna raamatu kirjutas psühholoog, siis on toodud väga häid psühholoogilisi näiteid. Näiteks ''Nõnda pealiskaudne tõlgendus toetub täielikult Freudi naljapsühholoogia algõpetusele, mis seletab komöödia alaläviseid mehhanisme. See seletab komödia alaläviseid mehhanisme. See õpetus eeldab, et naljataju toimib nagu pulbitsev id'i-katel, kus lapsepõlvehirmud muundatakse automaatselt koolipoisivempudeks, mida alateadvuse auravatest sügavikest aeg-ajal välja röhitsetakse ja peeretatakse.'' (lk17) Tähelepanuväärne. 

Muretsema

Täna sõitu tehes tuli jutuks õpetajaga, kuidas noored inimesed ikka muretsevad liiga palju asjade pärast, mida võib-olla ei juhtugi. Nagu sõiduõpetaja ütles, et peaksid nautima, mitte muretsema. Nad on noored, tema vana (kuigi minu meelest pole ta kohe üldse nii vana nagu ta end väidab olevat). See selleks. Nüüd mõtlesin, et tõesti: muretsema ikka sajaga! Ja rohkemgi veel! Kohati tundub, et mängime mängu ''Kes rohkem muretseb?'' Sellest saaks ideaalse lauamängu... On ju igasugu erinevaid mänge: puuksutamise omad ja mingi imelik vorstimäng ja veel tordi näkkuviskamismäng, kel surres rohkem asju on... Aga muretsemine? Kes suudab rohkem muretseda? Tõesti. Alustame algusest. Võtame nii keskmiseks inimeseks vanuses 25-40 oleva persooni. Olgu ta mees või naine. Esiteks on vaja kool ära lõpetada, need, kes suutsid hariduse omandada kohe peale keskkooli ning teadsid kohe, mida teha, VÄGA tublid! Tõesti hindamatu respekt neile, sest mina kuulun gruppi, kes ei tea, mida tahab. Seega - hakkab pihta muretsemine! Ja muretsen, et ma ei teagi, mida ma tahan. 30 täis ja ei tea, mida tahan! Mis sest, et koolid läbitud, aga Lennart Meri moodi kolmandat põlve poliitiku soont ka nagu pole. Pole nagu hetkel eeskujuks ka pereinimest, kelle jälgedes võiksin astuda. See selleks. 

Jätkame. Nii muretseme selle pärast, mis haridust omandada ja ehk oleme selle jaoks ikkagist liiiiiga vanad! Siis muretseme selle pärast, mida me üldse oma elult tahame. Ja kas tahame. Siis hakkame aga kodu muretsema ning elukaaslast muretsema ning kui lapsed tulevad... Sellest ei soovigi kohe kõnelda, sest nii võib end lõhki muretseda. Ühe lapsega on muresi vähem - siinkohal kehtib tõesti tendents et väiksel lapsel väiksed mured, suurel lapsel suured mured. Need mured kasvavad. Mitte vaid lapsel vaid ka lapsevanemal. Nii saamegi iga aastaga enda muredele lisaks tuhat lapse muret. 

Sissetulekute pärast muretseme. Väljaminekute pärast muretseme. Kas saame soojale maale puhkama minna. Mure. Kütuse hind tõuseb. Mure. Toiduhindadest ärme parem räägi, nii jääbki vaid leivakoorukeid sööma. 

See on küll minu arvamus, aga pakun, et igal inimesel on vähemalt üks mure, mis teda nagu pärisorja maa küljes kinni hoiab ega lase kolme tilka verd andmata minema. Endast ma ei räägi. Ennast võiksin pidada lausa pärisorja pärisorjaks. Kui nii võtta. Arvatavasti pole ma ka ainus. See on vaid arvatavasti! 

Teisalt on mured ikka vapustavad asjad. Mitte et nende üle rõõmustada tasuks. Kui heita korraks kõrvale need nn vaimsed mured, siis me muretseme - eesti keelt kasutades - endale ka asju. Küll muretseme poti, siis muretseme panni, seejärel on vaja muretseda laud ning vaip. Ühesõnaga murega koos saame asju endale juurde. Tõesti, nii võttes on lausa kohutavalt raske ja murerikas elu meil! Mitte et soetada endile asju. Muretseda on kuidagi parem. Ja kodusem. Ja hubasem. 

Võib tõdeda, et oleme ühed eesrindlikud muretsejad, kes suudavad viie aasta mured ära muretseda vaid ühe aastaga! Muretsegem edasi!

Raamat

Täna jäi mul raamatupoes silma üks raamat: Ike Volkov “Kes teab”. Tegelikult köitis mind esmajärjekorras kaane kujundus. Öeldakse küll, et raamatut ei tasu valida kaane järgi, aga päris tihti olen raamatu kätte võtnud just kaanekujunduse ja/või pealkirja järgi. Jah, väiklane. Läbimõtlematu isegi, kui võib öelda.

Tagasi minnes nähtud raamatu juurde. Ausalt öeldes ei saanud ma paariminutilise lehitsemise ning lugemise järel aru, kas tegu on luuleraamatuga, novellidega vmt. Peab uurima. Rahva Raamatu kodulehel (https://www.rahvaraamat.ee/p/kes-teab/1033027/et?isbn=9789985343944) on välja toodud,  et elu on fragmentaalne nagu see raamatki. Tõesti! - ongi nii! See koosnes fagmentidest! Lühikestest lausetest.  Ning nii mulle meeldib! Meeldis kirjastiil: lühike ja konkreetne, samas sisutihe. Tundsin, et see raamat on just see, mille soovin endale soetada.

Kindlasti on taolist teksti raske jälgida. Isegi eeltoodud kodulehel on kirjas, et üle lehekülje korraga loevad vähesed. Ehk isegi mina. Sest kogu see tekst on nii mõtlemapanev nii ainulaadne nii teistsugune. Ei pidanud kaua peatuma mõttel, miks mulle see raamat nii huvipakkuv on, sain sellest suhteliselt alguses aru - kunagi kirjutasin ka mina nii, kui üritasin mõnd luulerida paberile seada. Mõnd teksti. Minu jaoks annab taoline kirjutamisstiil lugejale aega mõelda, mida ta loeb. Aega tunnetada ning lasta kogu tekst endast läbi. Olla lihtsalt korraks endaga. Sümpaatseks on mulle muutunud teosed millele ma peale lugemise lõpetamist mõtlen veel päevi. Lasen mõtetes, endast tervikuna kogu loetu läbi, tunnetan, elan kaasa, tunnen kurbust, rõõmu! Selline on raamat, mida soovitan teistele. 

Raamatupoes kättevõetud raamat tekitas tunde, et soovin taaskord kirjutada nii nagu tegin seda ennemuistsel aal (see kõlab küll dramaatiliselt, aga kui tegemist oleks ilukirjandusliku teosega, kõlaks see ehk isegi romantiliselt). Olen korduvalt välja toonud, et peab rohkem kirjutama, rütmi uuesti kätte saama. Selleks, et kirjutada naudinguga, peab olema oma stiil. Sest ka see on tegevus, mida peab nautima. Kes naudib rattasõitu, kes loomadega koosolemist, kes sõprades seltsi jne jne. Loomulikult naudin ka mina erinevaid tegevusi, aga naudin ka kirjutamist! Eriti, kui leian teema, millest kirjutada. Et venivuse takt lõpetada, on vaja lühendada lauseid. Mõelda laiemalt. Panna teisedki ehk mõtlema. Veniva pika lausega antakse tihtipeale edasi liigset informatsiooni. Luuakse kujutelm kaunis. Antakse edasi tunded, emotsioonid. Kõik voolab sinust koheselt läbi. Ehk teedki peatuse ning mõtestad enda jaoks lause või lõigu või peatüki lahti. Ehk tõstad korra pilgu ja saad aru, et see, mida sa just parasjagu lugesid on niivõrd ilus, et lausa paneb pilku tõstma. Ilu ei pruugi olla sõna otseses mõttes ilus ilu. Hakkasin just mõtlema, kuidas defineeriksin mina sõna ''ilu''. Esmajärjekorras on ilus miskit ainulaadset, mis jääb silma ning paneb ahhetama. Ning sa soovid seda üha uuesti ja uuesti vaadata. Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on ''ilu'' lõbu, lust, rõõm. Tegemist on positiivse sõnaga, mis tekitab positiivse tundmuse. Kui aga suudetakse traagikat lahti seletada nii, et see paneb mõtlema, siis tegemist on ilusa kirjeldusega. Mõtlemepanevalt ilus. 

Tõstades pilku, tuhm taevas silmi riivab

Tuhmistnd hing. Karmistund nägu, mis vaeva on näind

Ehk üks rõõmuhelk silmis läilatab?

Aga ei. See oli ammu

Nüüd kadund rõõm

Jäänd vaid hetk seltsiks tõsidus. Rangus. Olevik

Jah. See on see, mis paneb mind mõtlema. Stiil. Minu jaoks paljuütlev. Mittemidagiütlev kah. 

See on see, kui näed lihtsalt üht huvitava kaanekujundusega raamatut ja sa lihtsalt tunned, et pead selle avama ning paar rida sellest lugema. 

Lõpp.

Sära

Vaatasin, et viimane kanne on mul enam-vähem kuu aega tagasi tehtud. Kas midagi on muutunud? Nii palju jah, et olen kandideerinud. Keskeltläbi nii kord kahe nädala jooksul. Leidsin, et kergem on leida lihttööd. Ma vähemalt arvan, et kui otsin lihttööd, sh graafiku alusel, siis leian selle max kuu ajaga. Loomulikult võin eksida! Kuigi ennast kiitmast ma ei väsi. Paratamatult jõuan sinnani, et ilma olemasoleva töökogemuseta ei pruugi saa suure tõenäosusega mitte miskit saada. Mil moel saadakse aga töökogemusi? Sama probleem oli ka 10 aastat tagasi, kui alles Majanduskooli lõpetasin: töökogemust pole, siis võid suu puhtaks pühkida. Nüüd on küll kogemusi rohkem, sh ka haridust olen juurde rohkem kahmanud, sellest hoolimata võin vaikselt suud puhtaks pühkida. Millised variandid on: jääda samale kohale, kus olen ning loota, et ühel hetkel saan samas kohas paremad tingimused või isegi parema positsiooni? Millegipärast arvan, et too variant on ses mõttes kehvake, et kui ettevõtte end ise sööb siis ühel hetkel on tegemist nagu varbussi emaga, kes toidu nappides jätab munad oma kehasse, kuni neist kooruvad vastsed ning et pojad ei nälgiks, hakkavad nad oma ema sööma (Imelise Teaduse ajakiri on tõesti täis imelist teadust!). Õõvastav, kuigi tolle elusolendi kohta väga tarmukas käitumine: oluline on, et pojad jäävad ellu ohverdades ennast. Mõtlema hakates, siis ettevõtte taoline käitumine peaks viima töötajate ellujäämiseni mitte välja söömise tööturult. Kuhu iganes ma oma jutuga jõuda soovisin, sinna ma vist hetkel välja ei jõudnud. 

Mida mina soovin. 

Kunagi ammu, kui olin noorem ja olin lõpetanud Tallinna Majanduskooli, hakkasin lapsehoidjana tööd otsima. Miks? Kui aus olla, siis täpselt ei teagi, aga eks ma leidsin, et mul oli oma nooremate õdedega piisavalt kogemusi. Eriti õega, kes on minust kümma aastat noorem. Sain ühe koha. Hakkasin kord-kaks nädalas käima Viimsis (vist oli Viimsi) vaatamas umbes pooleaasta vanuseid kaksikuid (siinkohal P.S nii ammu aega hiljem ei oska ma tõesti öelda, kui vanad nood lapsed olid, aga vanus võis jääda sinna kanti nagu just välja tõin). Ega suurt nendega miskit polnud, kui lihtsalt vaatad neid, üritad nendega mängida. Peaasi, et nad olid rõõmsad ning terved. 

Mäletan, et kohe esimesest hetkest oli mul nende lastega klapp. Nende ema sõnul olin ma üks väheseid, kelle peale nad karjuma ei pistnud. Too ema tegi mulle tol hetkel väga suure teene: ta võttis mind, kel polnud mitte ainsamatki kogemust, v.a mingi üksik kogemus õdedega, oma lapsi hoidma. Mõni aeg hiljem sain lapsehoidjaks veel kahele lapsele, seda juba tänu isale, AGA siiski tänu tollele esimesel emale, kes mind oma lastele hoidjaks võttis. Poleks tema mulle pakkumist teinud ja mina poleks seda vastu võtnud, poleks mu isa sellest teada saanud ning ta poleks osanud mind soovitada ka oma kliendile. Kuna siiski kõik läks nii nagu läks, soovitati mind järgmisele perele, kus ma veetsin väga toredasti oma aega. Ning too esimene ema pakkus mind juba järgmistele emadele. Ring läks käima! Ma olin niivõrd tänulik kõikidele nendele emadele, sest nad jätsid mind - täitsa võhivõõrast (ma küll ei taha seda taas öelda, aga ka kogemuseta) - noort neiut oma lastega. Isa klient jättis mind täitsa esimene kord koheselt üksi, minnes ise tööle. Mulle jäi kaks last, teadsin vaid nimesi. Olin keset pärapõrgut kahe väikse lapsega ja mul polnud halli aimugi, kuidas ülejäänud päev üle elada. Vaid kaks asja: jäta lapsed ellu ning ära jookse minema. 

Mu elu läks põnevaks. Kuna ma tõesti ei teadnud täpselt, mida teha, et lapsed minuga ka lepiksid (3-aastastel tekib juba proovilepaneku perioodid), hakkasin lugema igasuguseid erinevaid raamatuid, mis rääkisid, kuidas lapsi kasvatada ja nendega toime tulla. Tõesti harisin end! See oli niiiii huvitav! Isegi proovisin järgi etteantud juhendeid. Töötasid! Muutusin rahulikumaks, teadsin ette, mida mõnes olukorras teha. Minu lemmikasi oli öelda, kui hakkasin vihaseks saama ning lapsed mulle tähelepanu ei pööranud, et plahvatan kohe kui pomm. Ja nii sain kogu tähelepanu endale, sest oli huvitav ju näha, kuidas ma siis plahvatan pommina. Igatahes ma tegin kõik selleks, et end tõestada ja olla võimalikult parim lapsehoidja. Lastele ma meeldisin. Sellest lähtuvalt oli ka minu mõte, kui kunagi pean lapse saama (nüüd lisan juurde, et kui on veel võimalusi), annaksin ma võimaluse inimesele, kel pole kogemust. Lihtsalt sellepärast, et ta saaks kogemuse! Sest ehk on ta tõesti lapsele/lastele parem valik kui kogemusega hoija. Jah, ma ei saa seda hetkel teada. Minu point on hetkel selles, et tööturul otsitakse tihti mingi utoopilise kogemuspagasiga töötajaid. Tõesti mõistan neid, aga oleks minu teha otsiksin ma ka nende hulgast, kel pole kogemust. Kunagi ei tea ette, millal võib kogemuseta tööle kandideerija pakkuda ettevõttele sellist väärtust, mida kogemusega kandideerija pakkuda ei suuda. Loomulikult tegemist on riskantse ettevõttega, teisalt siiski vähese kogemusega inimesi on ettevõttel lihtsam enda normide järgi suunata, neil ju puudub eelnev kogemus. 

Nagu ütles mu kolleeg, kes oli ka uurinud, kuidas 40+ inimestel tööturul läheb. Talle öeldi, et üldjuhul lükatakse CV'd, kus kumab vanusena ees juba number 4 kõrvale, sest selles eas inimestel on kogemusi, nad teavad, mida tahavad, neid on raskem ümber koolitada ning neil on veel mingid sellised asjad nagu ''õigused''! 

Eelnevast lähtudes kerkib üles küsimus: kui noori ei võeta tööle, sest neil puudub kogemus, ning vanemaid ei võeta tööle, kuna neil on liiga palju kogemusi, siis kuidas sa tööturul pääsed ligi endale sobivatele pakkumistele? Tutvused? Jah, kahjuks olen ma näinud ning kuulnud, kuidas läbi tutvuste saadakse liigagi tihti tööle. Tänagu tuli välja, kuidas kuidas tänu ettevõttes X ees olevale tutvusele on isikul Y parem võimalus sinna tööle saada. Seda peaaegu igale positsioonile! Jah, oleneb ka töökogemusest, aga hetkel toodi välja, et oluline on just suhtumine töösse! Järelikult teatakse, kuidas inimene Y oma tööd teeb, teatakse, et ta on pühendunud, ettevõtlik. Temast liiguvad jutud. KUI puudub taoline ülevaade, tutvusi pole, siis jäämegi lootma CV'le ning motivatsioonikirjale. Punkt. 

Nagu oleksin maalinud tumeda pildi tööotsinguist. Pean tunnistama, et tean inimesi, kellel pole tööotsingutega mingeid probleeme. Nad leiavad kohe uue töö. Taas nendin, et mängus on TUTVUSED. Kahjuks kõik need inimesed, kes on saanud suhteliselt kiiresti tööle, on olemas olnud tutvused. Loomulikult on nad näidanud üles head tööeetikat, muidu ju ei soovitaks. Ka mina sain kunagi tööle läbi tutvuste. Kahele ametipostile siiski. Teenindajaks mõlemasse kohta. Lapsehoidja kohad ka. 

Antud momendil olen aru saanud, et tänu lõputöö kirjutamisel, kus puutusin kokku ettevõtte juhtimissüsteemidega ning personalitööga, küll väga minimaalsel määral, hakkasin huvi tundma just personaliteemade kohta. Seega on eesmärgiks pürgiga kuhugi sinnapoole. Jah, loen pea igapäevaselt personaliuudiseid. Vaatan ka sellealaseid tööpakkumisi. Hetkel loen ka Äripäeva kirjastuse välja antud Charles Duhigg teost ''Targem. Kiirem. Parem. Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös'' ning minu jaoks väga huvitavaks on kujunenud see, et me tegutseme meeskonnas normide kohaselt. Isegi just loodud meeskonnas kujunevad kiiresti välja omad normid ning neile toetudes saab peatselt aru, kas meeskond on produktiivne ja kauapüsiv või laguneb kiiresti koost. Tsiteerides üht väga head ja minu jaoks olulist lauset: ''Nii kujunebki psühholoogiline turvalisus: kõigil on võrnde sõnaõigus ja meesonnaliikmeid ergutatakse olema sotsiaalselt tundikud.'' Tuuakse veel välja, et oluline on, et igaüks meeskonnas saaks enam-vähem võrdselt sõna. Igaüks peab saama särada, mis sest, et mõni idee kõlab tobedalt. Oluline on anda võimalus särada. Nii soovin ka mina anda igaühele võimaluse särada, sealhulgas ka endale. 

Kiire

Pea iga hommik tööle jõudes mõtlen umbes taolist mõtterägastikku: oh, kui tuleb täna kiire päev, saab kiirelt sellega ühele poole ja asi tahe. Umbes seesugune. Põhimõtteliselt, et saaks selle asja lihtsalt kaelast ära. Täna on juba kolmapäev. Ma rõõmustan selle üle, et on kolmapäev! Mitte selle üle, et ma oleksin miskit juurde õppinud või miskit uut kogenud, vaid selle üle, et kaks tööpäeva veel ning siis saabub õnnis nädalvahetus. See on see nõiaring, mille eest on hoiatatud: elad kuidagi argipäevad üle, et korraks rõõmustada nädalavahetuse üle. Ei, ma ei kurvasta oma tööpäevadel. Aga need pole mulle juba ammu miskit uut juurde andnud, mis on ääretult kurb. Kurb on veel see, et mul pole mahti tööpäeva jooksul isegi miskit uut juurde uurida. Õppida. Lugeda. Isegi mitte kirjutada! Lihtsalt raban mitmel rindel, et avastada korraga, et kell on veeretanud end kolmeni. Poolteist tundi veel ning siis saab koju! Oo, seda õnnist kojuminekuaega. Ehk siis kas meie eesmärgiks ongi ''päev saa ruttu läbi!''?

Tegelikult ma nõustun, et tööpäevad või -nädalad võiksid olla lühemad. Lõpetasin küll tööpäeva juba kell 16:30, aga alles nüüd - õhtul kell 21:30 on mul aega iseendale. Jah, aeg perega on ka iseendale kulutatud aeg. Aeg ISEendale on aga muu. Mõtlesin, et loen. Unisus kipub peale. Mõtlesin, et kirjutan. Võtsin kätte ja teen seda! Vastasel korral vean end alt. Ses suhtes peakski olema inimesel puhkeaega rohkem. Ei ela me ju enam minevikus. Väärtused on muutunud. Oluliseks väärtuseks on Aeg, Aeg olla endaga, Aeg olla perega, Aeg olla sõpradega. Aeg lihtsalt olla. Endaga. 

Ei oska ka öelda, kas asi on minus eneses või milleski muus, kahjuks pole uue ametiposti rindel miskit uut ilmsiks tulnud. Siinkohal ei ole ma aru saanud, kas asi on minu kõrgendatud nõudmistes (soovin ikka rohkem kui lihtsalt klienditeenindaja ametikohta) või siis on tõesti asi selles, et ma pole piisavalt sobiv kandidaat. Viimane nädal jäi töökoha otsingul ka vahele tänu mitmetele asjaoludele. 

Tsiteerin üht väga kaunist ingliskeelset mõtet, mida täna üks Instagrami tuttav jagas: ''Your mind ise a powerful thing. When you fill it with positive thoughts, your life will start to change.'' Seega, mida on mul siinkohal üldse vigiseda!? Mõtlemist muuda! Oii, kui tubli ma kunagi olin, panin iga päev kirja positiivsed asjad, mis on juhtunud, või mis mul on. Kuna viimasel ajal juhtub vähe (tegelikult ei, päris palju juhtub, eriti nädalavahetusiti: käime külas, meil käiakse külas, käime metsas, laps õpib rattaga sõitma, mere äärde satume, nädalavahetusel on ees lennupäevad jne jne), siis ei oskagi miskit kirja panna. 

Jõuan sellega algusesse tagasi: tee ots lahti! Tegin! Otsin jätkuvalt. Ja tööd peab oskama teha. Ilma vaevata ei saavuta miskit. Pealegi olen avastanud, et vaevaga valminud asjad on ikka need kõikse magusamad. 

Ohh, just avastasin - taaskord Instagramis -, et üks mu endine kursaõde on vanakraamipoodide armastaja. Ei tea, peaks ka nina sisse panema, ehk leidub miskit ka minu hingele. Jutt jutuks. Töö ja higiga sinna, kuhu soovime!

Sitt

Siinkohal sooviks nagu parafratseerida Eesti Vabariigi üht parimat presidenti hr Lennart Meri, et sitt on meie tuleviku väetis. Poliitmänge jälgides siis tundub tõesti, et sitt on olnud veidi kehvavõitu. Miskit on nagu eelnevalt väetatud, aga mida aeg edasi, seda kehvemaks muutub väetis. Aga see pole see, millest kõnelda soovin. Kandideerimised on antud momendil minu spetsialiteet. Ka siinkohal pole ma targemaks saanud. Ühel hetkel tegin teste, isiksusetestid ja karjääritestid. Kelleks ma siis sobin? Tuleb välja, et osaliselt ma juba teen seda tööd, milleks ma loodud olen. Huvitav on jälgida, et testid, milled tegin nii pea 10 aastat tagasi andsid mulle hoopis teistsuguseid vastuseid. Ennemuistsel aal olid pakutavad ametipositsioonid loomingulisemad. Nüüd on loomingut veidi kõrvale tõmmatud. Enam ei sobi ma näitlejaks. Tootmisjuhiks sobiks küll. Kuigi, tõele au andes, peab ka juhil olema piisavalt loomingulisust. Eriti kriitilistel hetketel. Logistikuks sobiksin ka. Personalivaldkond sobivat ka. Isiklikult valiksin nende seast tootmisjuhi või mõne personalitegelase. Personalivaldkonnas leidub aga juba erinevaid inimesi. On juhid, on spetsialistid, on assistendid. Ühesõnaga võta üks ja jäta teine! Olen aru saanud, et neil on vahe sees - juhil ja spetsialistil. Tööpakkumisi vaadates ei suuda ma kahjuks aru saada, miks ühel korral on välja toodud ''personalispetsialist'', teisel juhul ''personalijuht''. Kummastav, sest mõlemal juhul on välja toodud suht sarnased tööülesanded. Isiklikult ma tean, et tegemist on erinevatel tasemetel olevate persoonidega, aga on see tööl oluline? Kui jah, siis KUI oluline? Minu jaoks ühel hetkel kindlasti väga oluline. 

Igatahes jah, olen kandideerinud mõnele ametipostile. Kas olen leidnud mõne nn unistuse koha? Jah, OLEN! Loomulikult kandideerin. Tänagi just lõpetasin ühe motivatsioonikirja ning panin selle koos CV'ga teele. Mis sest, et tähtaeg on alles järgmine nädal. Tehtud! Ja asi tahe. Alles hiljaaegu sai artiklit loetud, kus üks tütarlaps kandideeris poole aasta jooksul. Ühesõnaga pikk jutt lühidalt: mulle näib ka mõnikord, et kandideerin fantoom tööpakkumistele. Nagu oleks kuulutus, aga tegelikult - võta näpust! - ei ole midagi. 

Aga miks?

Mille pärast hommikul ärgatakse ja tööle minnakse? Mingi põhjus peab ju olema. Sai püstitatud see küsimus, näiteks miks mina iga argipäeva hommik võtan ette pea tunniajase teeloleku, et jõuda tööle. Tagasi samamoodi. Seda siis, kui kasutada ühistransporti. Autoga saab kiiremini. AGA miks ma võtan selle rännaku ette, kui punktis B pole miskit, mis mind motiveerib. Jah, kolleegid. Teisalt nagu ütles üks, et kui tal on võimalus oma ettevõttes päeva pealt lahkuda, ta teeks seda ega tunneks kahetsust. Hoolimata sellest, et ta tunneb end oma ametipositsioonil väga hästi, ta teab kõike ja rohkemgi veel, kolleegid on toredad ja ta võiks neid kutsuda lausa sõpradeks. Hoolimata kõigest sellest, on ta valmis kas või päeva pealt ettevõttest lahkuma. Seega on seal miskit, mis ei sobi talle. Ka mul.

Töö iseenesest on ju tore. Väljakutsete puudus küll on, aga vähemalt on mitmekülgne. Kolleegid on ka ju toredad. Süsteem on aga nõnna nigelavõitu. Pluss infopuudus. Info liigub ka kuidagi ligadi-logadi. Ning nii tekivad ettevõttesse töötajad, kes töötavad ettevõttele vastu. Lihtsalt sellepärast, et neil on täiesti ükskõik, mida nad teevad. Jah, töö tehakse ju ära ning isegi suurepäraselt, aga kui miskit jääb väljaspoole nende pädevuspiiri, siis seda ei tehta ja kõik.

 

Tegelikult olen kandideerinud. Eelmisel pühapäeval leidsin just sellise ametipositsiooni, mis mulle väga sümpatiseerib. Kandideerisin. Kandideerimis tähtaeg oli 8. apr. Seega peaks olema juba teada, kas pääsesin edasi või mitte. Kuna nädalaga pole ühendust võetud, siis vist kahjuks on eitav vastus. Ei sobi. Miks? Pole teada. Eile kandideerisin samamoodi kahele sobivale ametipositsioonile. Jah, mul puudub kohatine pädevus, aga motivatsioon on olemas ja motivatsioonikiri ka! Hullem lugu on see, kui saad teada, et mõni klienditeenindaja teenib rohkem kui mina. See teeb meele mõrudaks. Arvestades, mis on minu töökohustused. Kogu asi jätab kuidagi soovida. Alla ei anna ma-aaa-aaaa. Kõik teed on mu ees vallaaaa-aaa-aaaaa!

 

Kandideerimised

Eesmärgiks on siiski näidata, kuidas ma elus arenen ja millises tempos, mitte rääkida üldist möla. Üldine jutt tuleb loomulikult ka kasuks. Arendab kirjutamisoskust või nii. Aga vaataks siiski selle pilguga, kuhu olen ma jõudnud. Aus vastus: mitte kuhugi. Välja arvatud ühele arusaamisele, et kui sul pole tutvusi, siis on vähe lootust kuhugi saada. Tutvused ja veel kogemused. Sel nädalal sain teada ka, et nii mõnigi on saanud minu tutvusringkonna tutvusringkonnast parema ametipositsiooni just tänu tutvustele. Ilma kogemuseta. Just koolist tulnuna. Loomulikult on neid inimesi ka mu ümber nii mõnigi, kes on saanud tänu oma andele ja tarkusele ja oskustele jne hea ameti. Nii võib võtta, et läheb vaja veidike õnne, et leida just enda jaoks sobiv ametipost - õigel ajal -, ning kandideerida sinna võimalikul hea mot-kirjaga ning jääda ootama, et sind kutsutakse vestlusele. Kui juba nii kaugele õnne on, jääb lootma, et sinus on mingi X-faktor, mis meeldib su tulevasele tööandjale ning sulle antakse võimalus alustada uut teekonda uues ettevõttes. Saatuse jutust ma siinkohal juttu ei hakka tegema. Õnnest ka mitte. 

Olen kandideerinud. Saanud heal juhul tagasisideks, et ''kahjuks ei osutunud valituks, vaid osutus keegi teine. Täname sind sellest hoolimata ja edu tulevikuks. Ja plä-plä-plää''. Kunagi ma isegi kirjutasin vastu uurides, mis põhjusel ma valituks ei osutunud. Paraku peab tõdema, et vastuse sain ma väga vähestelt. Väga-VÄGA vähestelt. Seega lõppkokkuvõttes, kui sul on juhtumisi kõik eeldused täidetud ning sellest hoolimata ei osutu sa valituks, ei pruugi sa vastust saada, miks sa ei saa valituks. Vastus võib tulla lakooniliselt: kandidatuur oli suur, oli paremaid kandidaate kui sina, ega su CV-l häda kedagist ole, aga me arvame, et sa ei ole sellele kohale just sobivam. Lõppkokkuvõttes vastust sa ei saagi. 

Jah, olen leidnud paar kuulutust, millele olen osaliselt kaarte panustanud. Kuidas läheb? - kes seda teab. Vähemalt olen kirjutanud mot-kirjad, saatnud CV'd ja hoian pöidlaid pihus. Senikaua loen aga ''Mediteerimise teadust'' ning hakkan blogi kujundust vahetama. Liiga lapsikuks on jäänud too värviküllane kujundus. Üheksa aastat tagasi oli see just täiesti minulik. (Just vaatasin, et 05.08.2010 sai algust mu avalik poolavalik kirjutamine). Ajad muutuvad, inimesed muutuvad. Või pigem olengi ma kogu aeg selline olnud nagu praegu, aga ma lihtsalt veel ei teadnud seda tol ajal?

Emotsioonid

Sõna ''vihkama'' on tohutult ränk sõna. Jah, pean ausalt üles tunnistama, et on juhuseid, kus ma seda sõna kasutan. Ise saades seejuures aru, et tegelikult ma ju ei vihka miskit, on see siis olukord või mõni asi või inimene. Inimeste osas pole ma vist isegi kasutanud antud sõna. Juba aastaid. Olin ikka varateismeline kui sain aru, et tegemist on väga paikapaneva sõnaga. Seega mulle lihtsalt teatud isikud ei meeldi. Või pigem ei meeldi mulle nende käitumismallid või suhtumine või nende olek vmt. Üritan ikka endasse sisendada, et kõik inimesed on imelised ja head. Kas nad ka seda on? Tegelikult ju on! Ma vähemalt loodan sedasi. Kuigi mõnikord on küll tunne mõne persooni osas, kes pole kusagilt otsast hea olnudki. Aga on! Lihtsalt igaühel on oma elutee käia. 

Loen raamatut ''Mediteerimise teadus''. Sisutihe, kohati raskesti loetav, see-eest põnev teos. Seal on välja toodud, kuidas Wisconsini ülikooli psüholoog C. Ryff on määratlenud ära heaolu kuuest osast koosneva mudeliga. Üheks mudelik on elueesmärk. Meil peab olema mingi siht, kuhu poole püüelda. Kas või imepisike eesmärk. Nagu ütles ka mu kolleeg, et kui sul pole enam eesmärki, siis sa lõpetad ka elamise. Lihtsalt teed seda, mida oled harjunud tegema. Tundetult. Ärkad hommikult üles. Teed hommikused toimetused. Lähed tööle. Oled tööl. Teed tööd, millest sa ei saa ehk juba kuid, võib olla isegi mitte aastaid naudingut. Aga sa TEED seda, sest sa oled harjunud. Või ehk pole sellest lõksust välja pääsenud. Ja nii viis päeva järjest. Rõõmustad reede üle, sest saad kaks päeva puhata. Ning pühapäeva õhtul oled taas morn, sest järgmine päev pead taas hakkama kandma taaka, mis on su selja juba ammu kõveraks surunud. Kõigest hoolimata ei tee sa ühtegi sammu, et sellest ringist välja astuda. Mõned siiski teevad. Kes pisemaid, kes suuremaid. 

Viimastel päevadel on viis inimest (üks neist viiest tegi selle kannapöörde tegelikult juba veebruaris, teised on nüüd viimase nädalaga lisandunud) minu tutvusringkonnas teinud päris hulle kannapöördeid ning lahkunud oma olevatest ametipositsioonidelt. Kes lihtsalt andis lahkumisavalduse sisse, et teha seda, mida hing ihaldab ning tunneb, kuidas töökoht teda ikestab. Mõni soovib lihtsalt miskit uut ning on valmis igast uuest võimalusest vaid kinni haarama ning pea ees vette hüppama! Teised teevad tasakaalukamaid samme: enne ikka uus koht ning seejärel hüvastijätu leht lauale. Kes kuidas. Lihtsalt on üks sarnasus: nad liiguvad edasi. Olen nende inimeste üle ääretult õnnelik. Nad on ühed tublid noored, kes teavad, et elus võib riskida. Soovin ka, et mul on võimalus võtta risk ja lihtsalt riskida. Loomulikult ma võin seda teha! Teatud maani. Osad riskid peavad jääma kaalutletuks. Pea vees vette hüppamine ei tule antud momendil kõne alla. Kunagi ma tegin seda! Ja kuidas veel! Lausa nautisin neid väikesi riskihetki. AGA mul oli alati ka varuväljapääs. Iga hetk teadsin, et tulen toime, vahet pole, mis ka ei juhtuks. Oluline oli ka, et tol hetkel polnud mul ka perekonda. Elasin vaid endale. Ning olin noorem. Mitte, et vanus siin mingit olulist rolli mängiks. Absoluutselt mitte! 

Kokkuvõtteks peab ikka tõdema, et riskima peab! Muidu ei juhtu asju. Peab tegema ebapopulaarseid samme. Muidu jäädki mõtlema, et ''mis siis kui...?'' Ei ole peale KUI'd siis midagi! Tühjus vaid. Haigutav hämar tühjus, mis kummituslikult su ees vaid laiutab. Ja plä-plä-plää esimene samm pidavat olema ikka kõige raskem ja plä-plä-plää. 

Kahetsus

Öeldakse, et pole tarvis kahetseda seda, mis on tehtud, vaid seda, mis tegemata. Mõnikord pole vaja isegi tegemata jäetud asjade pärast muret tunda. Saab alati ju järgi teha! Või siis, kui võimalus tekib. KUI tekib. Isiklikult pole mul miskit, mille pärast kahetseda. Välja arvatud üks asi, mille kallal ma end olen kirunud. Kirun siiani. Isegi rohkem. Miks ma ei võinud peale Majanduskooli lõpetamist õigust edasi õppima minna ja kes käskis ära tulla juristibüroost, kus ma olin?! Miks ei olnud kedagi juures, kes oleks väikese sõnaga toetanud ja öelnud, et jäägu ma edasi õppima, vahet pole kui raske see ka on (tegelikult polnud õigust kohe üldse raske õppida, vastupidi - huvitav oli!). Mõistust polnud endalgi peas. Mäletan väga hästi, mida ma isegi mõtlesin sel hetkel: olen juba nii tohutult palju õppinud, et prooviks miskit uut. Ma annaks endale ise peksa, kui saaks ajas tagasi minna. Aga mis sa seal enam teed! Kaks varianti: 1. kahetseda elu lõpuni, et nii rumalukesekene olin, või 2. teha selleks miskit, et parandada oma viga. Valin teise kasuks. Vähemalt üritan.
Loll, kes vabandust ei leia, aga üritan sellest hoolimata anda endast parima, et tööturul jõuda sinnani, et saaks kas või juristi abiks vmt. Kas saan hakkama? Ma olen ju varem selle sees olnud. Alustama peab ju esimesest astmest. Üritan vaadata ka koolitusi vmt. Kahjuks koolituste mõtted pean kohe maha laitma, sest millegipärast osatakse koolituste eest küsida ulmehindasi. Vahepeal saan erinevaid pakkumisi, eriti ühe ettevõtte koolitustelt (seoses sellega, et olen siiski klient ja pannud linnukese kasti, et soovin pakkumisi). Väga huvitavad pakkumised on tegelikult! Nii huvitavad, et sooviks pea igast teisest osa võtta. Siinkohal väike aga, või kaks: enamus koolitusi on seotud mu praeguse ametipositsiooniga (kuigi rõõmuga võtaks ka neist osa ja täiendaks end sel maastikul), teiseks on enamus koolitusi mõeldud ettevõtetele. Sellest arvatavasti ka hind.

On üks väga üdini positiivne asi, just avastasin: kevad on käes ning päevad on valgemad. Sealhulgas ka hommikud. Ja teate, mis see tähendab? - seda, et ma saan kõndides raamatut lugeda! Vapustav uudis! Loomulikult seda vaid siis, kui laps on kodus ja ma teen jalutuskäigu bussile. Meeletult tore on avastada, kui saab lõpuks jalutades lugeda. Talvel on see toiming vähekene raskendatud. Esiteks on pimedavõitu, teiseks sajab pea iga päev ja iga hetk mingit ollust taevast alla. Olgu selleks olluseks siis mõnus pehme lumi, lörts või miskit veel toredamat. Vahepeal mängisin algajat melomaani. Ikka kuulasin muusikat ja nautisin. Nüüd sai korraks see aeg läbi, sest raamatutarkus soovib ka pähe tulla. Pealegi pole pea kuu aega raamatut lugenud. Jätkates sellist olukorda võib varsti lugemiskunsti ära unustada. Seda ei saa ometigi juhtuda lasta!

Varem. Või mitte

Täna ärkasin ehmatusega kaks minutit enne äratuskella. Ma ei ärka mitte kunagi enne äratuskella! Aga ma arvasin, et olin sisse maganud. See kompenseerib varem ärkamise. Igatahes, kuna ma üritan tubli olla, tegin kohe hommikused harjutused ära, et ikka värskem ja ilusam välja näida ning tegutsesin rindel enne-kui-laps-ärkab. Sest kui see rindejoon saab ületatud, ei ole enam aega miskit teha või mõelda, vaja vaid tegutseda! Ning bussile tormata.

 

Sai vaadatud eluloolist filmi Andrea Bocellist. Ilus film. Kohati mõtlemapanev. Oli kolm kohta, mida võiks jagada ning mille üle isegi juurelda. Esiteks, minu jaoks kõige olulisem, vaikus ja vaikimine. Ei ole ikka vaja rääkida, kui pole miskit tarka öelda. Vaikimine olevat kõige raskem distsipliin. On jaa! Kui keegi käsiks mul vait olla pikemalt kui tund, ma ei suudaks! Tegelikult saaksin hakkama, aga kuna mu lobapidamatus ületab mõnikord normaalse inimese kõnerääkimise piirid, siis ma lihtsalt ei suuda vait olla. Olles siiski enesega aus, siis lobapidamatus on taandunud. Need kõned, mille pidasin ennemuistsel aal, on tasapisi taandarenenud. Eks vanusega kaasneb ka terake mõistust, pole ikka vaja kõike rääkida, mis sülg suhu toob ja ka mitte seda, mida sülg suhu ei too. Mõnikord näen ma targem välja, kui kuss olen.

Teiseks meeldis mulle väga koht, kus teismeline Bocelli ütles oma isale miskit taolist, et kui teised võivad minna üle künka (ikka oli siin mõni teine sõna), siis tema peab üle mäe minema. Taaskord näitab, kuidas inimene oma tahteväega võib suuta kordades rohkem kui mõni teine, kel see puudub. Ehk mängib siinkohal olulist rolli ka ambitsioonikus. Mingil määral kindlasti.

Aga kolmas ja kõige viimasem tekitas minus kummastavaid tundmusi. Nimelt filmi lõpus jooksis nimitegalase ütlus. Miskit saatuse kohta. Ei hakka seda siinkohal täpselt üles seadma, aga põhimõte on selles, et saatusel pole su elus väga suurt osa. Ikka ise peab pingutama. AGA ma nii vaidleks vastu! Kohe ikka väga väga. Kui ikka on ette määratud, et pead kohtuma mõnd inimest, kes avab mõne suletud ukse, siis kuidas teistmoodi ma seda nimetama peaks kui mitte saatuseks? Ettemääratluseks? Või mõni muu illustratiivne sõna. Olen täiega nõus, et oma roll on ka enda saavutustel jmt, aga ole sa hea tahes ja pinguta palju tahes, mõnikord jääd ikka ukse taha ootama. Mõnikord veab kui saab uksepiidalegi ligi. Siinkohal kirjutaks ma pika romaani, aga mõni teinekord.

Kaks poolt

Mõtle ja vaata palju soovid, ikka näib, et igaühel meist on vähemalt kaks eri poolt. Kui mitte just rohkem. Asi pole eri iseloomudes, pigem nagu... Soovides, Kes me soovime olla, kuhu soovime pürgida. Ehk veel midagi. Mitmendat korda taban end aru saamas, et ma pole 100% kindel, kumb tee on tee, mida mööda ma sooviks rohkem sammuda. On ju võimalik sammuda kaht teed paralleelselt. Seda loomulikult juhul, kui nad teineteisega liigselt ei põrku. Teoorias on ilus, kui valitud teekonnad teineteist täiendavad. Olgu, annan alla korraks: nad ei saa alati teineteist täiendada. Rahumeel peaks olema nende vahel. Iga valitud teekond peaks teoorias Sulle endale midagi andma. Arvan, et see on olulisem kui ühisosa leidmine. Jah, ühisosa oleks tore, veel toredam on positiivsed emotsioonid, mille saame.

Eelneva lõigu kirjutasin mõni päev tagasi. Ehk isegi rohkem. Väike mõtteavaldus kogu teema kohta. Jääb ainult tõdeda, et kui oled ikka kahepaikne, siis oled ikka kahepaikne ning sinna ei saa miskit teha. Jah, on neid, kes teavad täpselt, mida tahavad, kus tahavad jne. Mina tean ka! Kahjuks tean kaht asja. See väike detail teeb asja keerulisemaks. Siinkohal on paslik tõdeda, et läheb nii kuidas läheb. Veidike Õnne läheb ikka vaja. Mõnikord lihtsalt ilma selleta ei saa. Pinguta, palju soovid. 

Edusammudest. Jah, olen vaadanud, kandideerinud. Hetkel kõik. Vabanduseks võib tuua tegusa nädalavahetuse. Kahjuks peab tunnistama, et peale Imelise Teaduse ajakirja pole ma miskit juurde lugenud. Patt. 

Täiskäik tagasi!

Kas ma jõudsin täna punktist üks punktini kaks? Ilmselgelt on vastus teada. Kas ma sain miskit uut teada? Ilmselgelt mitte! Kui just mitte arvestada töölt saadud informatsiooni, aga kuna see ei vii mind kuidagi edasi, olen edasi lootuselt loogik. Loogik vist isegi väga väikeses osas. 

Eile jäi lisamata, et kirjutamisega pean ka hoogu juurde saama. Üks-kaks-kolm! - jaaaa.... - hoog on sees! Peaasi, et pidama ei jääks. Lobapidamatust peab ju kuidagi arendama. See on nagu kirjandi kirjutaminegi: kui sa kuidagi seda ei arenda, siis ei saa sa selles ka heaks. Loomulikult on inimesi, kellel on looduse poolt lausa kaasa sündinud imeline kirjutamisoskus, ja teine tema kõrval nülib kas või pliiatsisüsilt koore ümbert, aga lihtsalt ei saa paberile peale sidesõnade miskit. Kust see tuleb? Ei tea. 

Hakkasin uurima tee kohta. Eesti keeles leidub neid asju vähe, sellest olen aru saanud. Kord juba tegin kiiruuringu. Leidub, väga üldist infot. Olen alati rõhutanud, et google aitab alati! Tegelikult aitab ka. Nii mugav ja lihtne on panna otsingusse märksõna ning leiad kõike ja rohkemgi veel! Aga kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et vajadusel leidub sealt väga palju infot.

Just lugesin, et eraldi kategooriasse kuuluvad taimedest ja puuviljadest tehtud segud. Tehniliselt ei saa neid segusi ''teeks'' nimetada. See tähendab, kui segu ei sisalda teelehti, siis tegu ei ole (tehniliselt) teega. No näed! Seega nn taimeteed, mida meil müüakse ''tee'' nime all, polegi teed. Pole olemas sel juhul kummeliteed või piparmünditeed. Need on taimejoogid (selle sõna mõtlesin mina välja, inglise keeles on väljend ''tisanes'', kahjuks ei suuda väga korrektselt seda emakeelde tõllkida, aga põhimõtteliselt viitab nimetatud väljend kofeiinivabale segule, mis sisaldab taimi, puuvilju jmt).

Progress on siiski toimunud - olen teinud pooleldi motivatsioonikirja ning lugenud tee kohta veel. Asi läheb ikka põnevaks. Kui saab põnevuseks nimetada poolikut mot-kirja. Parem see, kui mitte miskit! Pealegi ei tohi enda meeltes lasta mõlkuda lausel: unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe. Lora! 

Vaatab edasi, mida ilusat meile järgmised päevad toovad. 

Täna on uue elu esimene päev

Miks täna? Aga miks mitte?! Olen juba pikemat aega vegeteerinud, et peaks miskit kirja panema. Kunagi olin ju ikka totaalne plära-lära-leenu. Aga nüüd on vaja muutusi. Elukorralduses. Jah, eraeluliselt on kõik täpselt nii nagu mulle meeldib, isegi nii nagu pole osanud unistadagi mitte: mees (tegelikult juba nagu kihlatu), armas tütar, oma kodu... Mida veel võiks tahta?! Paljusi asju. On ju ammu tuntud tõde, et inimesed soovivad alati rohkem kui neil on. Nii ka mina. Minagi kuulun homo sapiens'ite hulka. Täitsa puhtkogemata (ma lihtsalt arvan, et kusagil tekkis viga ning ma oleksin ehk pidanud miski või keski muu olema. Teisalt ei saa ma seda kunagi teada, nii et ma naudin sajaga inimeseks olemist). Kuhu ma jõuda soovin, on see, et midagi ma soovin oma elus muuta. Perekonda mitte. Sõpruskonda võib ainult täiendada. Eneseareng ning karjäär on mu peamised muutsuunalised kohad. Sellest lähtuvalt - kuna on taaskordne selge tõde, et mida kõvemat häält teha ja mida rohkem olla inimestele nähtav, seda väiksem on su enda tõenäosus asjadelt alt ära hüpata - hakkangi uurima vaatama, kuidas mul läheb. Teen aastaga mingi arengu. Leian ehk enda unistuste töö või isegi teen suurt karjääri? Ehk teen totaalse kannapöörde? Miks mitte!

Vaadates ''Maahommiku lugusi'', on mul väga kange soov isegi minna maale elama, kasvatada veidi porgandeid ja kartulaid. Mitte miskit suurt, aga nautida seda rahu ja vaikust, mida linnaelu väga pakkuda ei soovi. Linnas on pidev kiirustamine, pidev teistele järgi jõudmine, pidev liiklus, pidev kära. Püsivalt. Arvestades veel asjaolu, et töötan ettevõttes, mis ümbritseb mind müraga, on soov kohati pugeda vaikusesse ning nautida seda. Vaikust. Rahu. Looduse lõhnasi. Teisalt soovin ma karjääri teha. Seega pean end korralikult kätte võtma. Alustada sammust üks: mõelda välja, mida tahan! MÕELDUD! - on üks erinev unistus, ütleme siis nii, et Liliani asi, millest ma tõesti hetkel rääkida ei soovi. Teine asi on õigussuund. Mõnikord kirun end, et ei läinud peale Majanduskooli lõpetamist edasi õigust õppima ega jäänud juura peale. Rumal-rumal-rumal. AGA veel pole hilja! Arvan, et saan sellega hakkama. 

Kui nüüd võtta need kaks arengusuunda: 1. Liliani asi ning 2. juura, siis oluline on end täiendada. PIDEVALT! Igapäevaselt! Lugeda midagi. Kirjutada. Uurida. Eks ma hakka andma aru, mida teada olen saanud. Loomulikult ei saa ma üleöö targaks. 

Loomulikult on kahe nn unistuse kõrvale vaja ka kandvat nooti. Selleks on enesekarjäär. Siinkohal on vaja vaid hoida silmad lahti ning kandideerida kohe, kui teele satub ette sobiv ametipost. Ega niisama sülle kuku ju miskit! 

Edu on vaja! Jõudu ka!

Täna leidsin juuksuris olles ka inspiratsiooni. Enne mind oli seal üks proua. Väga äge tädi! Ta oli väga sümpaatne, avatud, rõõmsameelne, töökas, väsimatu! Kogu tema olekust kiirgus eluga rahulolu. Vot, sinna soovin ka mina pürgida - olla rahul ja nautida iga sammu. 

Ühe asja lisan veel juurde. Kuna hobidega peab tegelema, siis hakkavad minu hobideks olema matkamine (üritan leida gruppe, kellega koos matkata) ning kõik seoses teega (siis siinkohal mõtlen teed, mida ikka juua saab).