Kiire

Pea iga hommik tööle jõudes mõtlen umbes taolist mõtterägastikku: oh, kui tuleb täna kiire päev, saab kiirelt sellega ühele poole ja asi tahe. Umbes seesugune. Põhimõtteliselt, et saaks selle asja lihtsalt kaelast ära. Täna on juba kolmapäev. Ma rõõmustan selle üle, et on kolmapäev! Mitte selle üle, et ma oleksin miskit juurde õppinud või miskit uut kogenud, vaid selle üle, et kaks tööpäeva veel ning siis saabub õnnis nädalvahetus. See on see nõiaring, mille eest on hoiatatud: elad kuidagi argipäevad üle, et korraks rõõmustada nädalavahetuse üle. Ei, ma ei kurvasta oma tööpäevadel. Aga need pole mulle juba ammu miskit uut juurde andnud, mis on ääretult kurb. Kurb on veel see, et mul pole mahti tööpäeva jooksul isegi miskit uut juurde uurida. Õppida. Lugeda. Isegi mitte kirjutada! Lihtsalt raban mitmel rindel, et avastada korraga, et kell on veeretanud end kolmeni. Poolteist tundi veel ning siis saab koju! Oo, seda õnnist kojuminekuaega. Ehk siis kas meie eesmärgiks ongi ''päev saa ruttu läbi!''?

Tegelikult ma nõustun, et tööpäevad või -nädalad võiksid olla lühemad. Lõpetasin küll tööpäeva juba kell 16:30, aga alles nüüd - õhtul kell 21:30 on mul aega iseendale. Jah, aeg perega on ka iseendale kulutatud aeg. Aeg ISEendale on aga muu. Mõtlesin, et loen. Unisus kipub peale. Mõtlesin, et kirjutan. Võtsin kätte ja teen seda! Vastasel korral vean end alt. Ses suhtes peakski olema inimesel puhkeaega rohkem. Ei ela me ju enam minevikus. Väärtused on muutunud. Oluliseks väärtuseks on Aeg, Aeg olla endaga, Aeg olla perega, Aeg olla sõpradega. Aeg lihtsalt olla. Endaga. 

Ei oska ka öelda, kas asi on minus eneses või milleski muus, kahjuks pole uue ametiposti rindel miskit uut ilmsiks tulnud. Siinkohal ei ole ma aru saanud, kas asi on minu kõrgendatud nõudmistes (soovin ikka rohkem kui lihtsalt klienditeenindaja ametikohta) või siis on tõesti asi selles, et ma pole piisavalt sobiv kandidaat. Viimane nädal jäi töökoha otsingul ka vahele tänu mitmetele asjaoludele. 

Tsiteerin üht väga kaunist ingliskeelset mõtet, mida täna üks Instagrami tuttav jagas: ''Your mind ise a powerful thing. When you fill it with positive thoughts, your life will start to change.'' Seega, mida on mul siinkohal üldse vigiseda!? Mõtlemist muuda! Oii, kui tubli ma kunagi olin, panin iga päev kirja positiivsed asjad, mis on juhtunud, või mis mul on. Kuna viimasel ajal juhtub vähe (tegelikult ei, päris palju juhtub, eriti nädalavahetusiti: käime külas, meil käiakse külas, käime metsas, laps õpib rattaga sõitma, mere äärde satume, nädalavahetusel on ees lennupäevad jne jne), siis ei oskagi miskit kirja panna. 

Jõuan sellega algusesse tagasi: tee ots lahti! Tegin! Otsin jätkuvalt. Ja tööd peab oskama teha. Ilma vaevata ei saavuta miskit. Pealegi olen avastanud, et vaevaga valminud asjad on ikka need kõikse magusamad. 

Ohh, just avastasin - taaskord Instagramis -, et üks mu endine kursaõde on vanakraamipoodide armastaja. Ei tea, peaks ka nina sisse panema, ehk leidub miskit ka minu hingele. Jutt jutuks. Töö ja higiga sinna, kuhu soovime!