Täna ärkasin ehmatusega kaks minutit enne äratuskella. Ma ei ärka mitte kunagi enne äratuskella! Aga ma arvasin, et olin sisse maganud. See kompenseerib varem ärkamise. Igatahes, kuna ma üritan tubli olla, tegin kohe hommikused harjutused ära, et ikka värskem ja ilusam välja näida ning tegutsesin rindel enne-kui-laps-ärkab. Sest kui see rindejoon saab ületatud, ei ole enam aega miskit teha või mõelda, vaja vaid tegutseda! Ning bussile tormata.
Sai vaadatud eluloolist filmi Andrea Bocellist. Ilus film. Kohati mõtlemapanev. Oli kolm kohta, mida võiks jagada ning mille üle isegi juurelda. Esiteks, minu jaoks kõige olulisem, vaikus ja vaikimine. Ei ole ikka vaja rääkida, kui pole miskit tarka öelda. Vaikimine olevat kõige raskem distsipliin. On jaa! Kui keegi käsiks mul vait olla pikemalt kui tund, ma ei suudaks! Tegelikult saaksin hakkama, aga kuna mu lobapidamatus ületab mõnikord normaalse inimese kõnerääkimise piirid, siis ma lihtsalt ei suuda vait olla. Olles siiski enesega aus, siis lobapidamatus on taandunud. Need kõned, mille pidasin ennemuistsel aal, on tasapisi taandarenenud. Eks vanusega kaasneb ka terake mõistust, pole ikka vaja kõike rääkida, mis sülg suhu toob ja ka mitte seda, mida sülg suhu ei too. Mõnikord näen ma targem välja, kui kuss olen.
Teiseks meeldis mulle väga koht, kus teismeline Bocelli ütles oma isale miskit taolist, et kui teised võivad minna üle künka (ikka oli siin mõni teine sõna), siis tema peab üle mäe minema. Taaskord näitab, kuidas inimene oma tahteväega võib suuta kordades rohkem kui mõni teine, kel see puudub. Ehk mängib siinkohal olulist rolli ka ambitsioonikus. Mingil määral kindlasti.
Aga kolmas ja kõige viimasem tekitas minus kummastavaid tundmusi. Nimelt filmi lõpus jooksis nimitegalase ütlus. Miskit saatuse kohta. Ei hakka seda siinkohal täpselt üles seadma, aga põhimõte on selles, et saatusel pole su elus väga suurt osa. Ikka ise peab pingutama. AGA ma nii vaidleks vastu! Kohe ikka väga väga. Kui ikka on ette määratud, et pead kohtuma mõnd inimest, kes avab mõne suletud ukse, siis kuidas teistmoodi ma seda nimetama peaks kui mitte saatuseks? Ettemääratluseks? Või mõni muu illustratiivne sõna. Olen täiega nõus, et oma roll on ka enda saavutustel jmt, aga ole sa hea tahes ja pinguta palju tahes, mõnikord jääd ikka ukse taha ootama. Mõnikord veab kui saab uksepiidalegi ligi. Siinkohal kirjutaks ma pika romaani, aga mõni teinekord.
No comments:
Post a Comment