Miks täna? Aga miks mitte?! Olen juba pikemat aega vegeteerinud, et peaks miskit kirja panema. Kunagi olin ju ikka totaalne plära-lära-leenu. Aga nüüd on vaja muutusi. Elukorralduses. Jah, eraeluliselt on kõik täpselt nii nagu mulle meeldib, isegi nii nagu pole osanud unistadagi mitte: mees (tegelikult juba nagu kihlatu), armas tütar, oma kodu... Mida veel võiks tahta?! Paljusi asju. On ju ammu tuntud tõde, et inimesed soovivad alati rohkem kui neil on. Nii ka mina. Minagi kuulun homo sapiens'ite hulka. Täitsa puhtkogemata (ma lihtsalt arvan, et kusagil tekkis viga ning ma oleksin ehk pidanud miski või keski muu olema. Teisalt ei saa ma seda kunagi teada, nii et ma naudin sajaga inimeseks olemist). Kuhu ma jõuda soovin, on see, et midagi ma soovin oma elus muuta. Perekonda mitte. Sõpruskonda võib ainult täiendada. Eneseareng ning karjäär on mu peamised muutsuunalised kohad. Sellest lähtuvalt - kuna on taaskordne selge tõde, et mida kõvemat häält teha ja mida rohkem olla inimestele nähtav, seda väiksem on su enda tõenäosus asjadelt alt ära hüpata - hakkangi uurima vaatama, kuidas mul läheb. Teen aastaga mingi arengu. Leian ehk enda unistuste töö või isegi teen suurt karjääri? Ehk teen totaalse kannapöörde? Miks mitte!
Vaadates ''Maahommiku lugusi'', on mul väga kange soov isegi minna maale elama, kasvatada veidi porgandeid ja kartulaid. Mitte miskit suurt, aga nautida seda rahu ja vaikust, mida linnaelu väga pakkuda ei soovi. Linnas on pidev kiirustamine, pidev teistele järgi jõudmine, pidev liiklus, pidev kära. Püsivalt. Arvestades veel asjaolu, et töötan ettevõttes, mis ümbritseb mind müraga, on soov kohati pugeda vaikusesse ning nautida seda. Vaikust. Rahu. Looduse lõhnasi. Teisalt soovin ma karjääri teha. Seega pean end korralikult kätte võtma. Alustada sammust üks: mõelda välja, mida tahan! MÕELDUD! - on üks erinev unistus, ütleme siis nii, et Liliani asi, millest ma tõesti hetkel rääkida ei soovi. Teine asi on õigussuund. Mõnikord kirun end, et ei läinud peale Majanduskooli lõpetamist edasi õigust õppima ega jäänud juura peale. Rumal-rumal-rumal. AGA veel pole hilja! Arvan, et saan sellega hakkama.
Kui nüüd võtta need kaks arengusuunda: 1. Liliani asi ning 2. juura, siis oluline on end täiendada. PIDEVALT! Igapäevaselt! Lugeda midagi. Kirjutada. Uurida. Eks ma hakka andma aru, mida teada olen saanud. Loomulikult ei saa ma üleöö targaks.
Loomulikult on kahe nn unistuse kõrvale vaja ka kandvat nooti. Selleks on enesekarjäär. Siinkohal on vaja vaid hoida silmad lahti ning kandideerida kohe, kui teele satub ette sobiv ametipost. Ega niisama sülle kuku ju miskit!
Edu on vaja! Jõudu ka!
Täna leidsin juuksuris olles ka inspiratsiooni. Enne mind oli seal üks proua. Väga äge tädi! Ta oli väga sümpaatne, avatud, rõõmsameelne, töökas, väsimatu! Kogu tema olekust kiirgus eluga rahulolu. Vot, sinna soovin ka mina pürgida - olla rahul ja nautida iga sammu.
Ühe asja lisan veel juurde. Kuna hobidega peab tegelema, siis hakkavad minu hobideks olema matkamine (üritan leida gruppe, kellega koos matkata) ning kõik seoses teega (siis siinkohal mõtlen teed, mida ikka juua saab).
No comments:
Post a Comment