Aga miks?

Mille pärast hommikul ärgatakse ja tööle minnakse? Mingi põhjus peab ju olema. Sai püstitatud see küsimus, näiteks miks mina iga argipäeva hommik võtan ette pea tunniajase teeloleku, et jõuda tööle. Tagasi samamoodi. Seda siis, kui kasutada ühistransporti. Autoga saab kiiremini. AGA miks ma võtan selle rännaku ette, kui punktis B pole miskit, mis mind motiveerib. Jah, kolleegid. Teisalt nagu ütles üks, et kui tal on võimalus oma ettevõttes päeva pealt lahkuda, ta teeks seda ega tunneks kahetsust. Hoolimata sellest, et ta tunneb end oma ametipositsioonil väga hästi, ta teab kõike ja rohkemgi veel, kolleegid on toredad ja ta võiks neid kutsuda lausa sõpradeks. Hoolimata kõigest sellest, on ta valmis kas või päeva pealt ettevõttest lahkuma. Seega on seal miskit, mis ei sobi talle. Ka mul.

Töö iseenesest on ju tore. Väljakutsete puudus küll on, aga vähemalt on mitmekülgne. Kolleegid on ka ju toredad. Süsteem on aga nõnna nigelavõitu. Pluss infopuudus. Info liigub ka kuidagi ligadi-logadi. Ning nii tekivad ettevõttesse töötajad, kes töötavad ettevõttele vastu. Lihtsalt sellepärast, et neil on täiesti ükskõik, mida nad teevad. Jah, töö tehakse ju ära ning isegi suurepäraselt, aga kui miskit jääb väljaspoole nende pädevuspiiri, siis seda ei tehta ja kõik.

 

Tegelikult olen kandideerinud. Eelmisel pühapäeval leidsin just sellise ametipositsiooni, mis mulle väga sümpatiseerib. Kandideerisin. Kandideerimis tähtaeg oli 8. apr. Seega peaks olema juba teada, kas pääsesin edasi või mitte. Kuna nädalaga pole ühendust võetud, siis vist kahjuks on eitav vastus. Ei sobi. Miks? Pole teada. Eile kandideerisin samamoodi kahele sobivale ametipositsioonile. Jah, mul puudub kohatine pädevus, aga motivatsioon on olemas ja motivatsioonikiri ka! Hullem lugu on see, kui saad teada, et mõni klienditeenindaja teenib rohkem kui mina. See teeb meele mõrudaks. Arvestades, mis on minu töökohustused. Kogu asi jätab kuidagi soovida. Alla ei anna ma-aaa-aaaa. Kõik teed on mu ees vallaaaa-aaa-aaaaa!