Öeldakse, et pole tarvis kahetseda seda, mis on tehtud, vaid seda, mis tegemata. Mõnikord pole vaja isegi tegemata jäetud asjade pärast muret tunda. Saab alati ju järgi teha! Või siis, kui võimalus tekib. KUI tekib. Isiklikult pole mul miskit, mille pärast kahetseda. Välja arvatud üks asi, mille kallal ma end olen kirunud. Kirun siiani. Isegi rohkem. Miks ma ei võinud peale Majanduskooli lõpetamist õigust edasi õppima minna ja kes käskis ära tulla juristibüroost, kus ma olin?! Miks ei olnud kedagi juures, kes oleks väikese sõnaga toetanud ja öelnud, et jäägu ma edasi õppima, vahet pole kui raske see ka on (tegelikult polnud õigust kohe üldse raske õppida, vastupidi - huvitav oli!). Mõistust polnud endalgi peas. Mäletan väga hästi, mida ma isegi mõtlesin sel hetkel: olen juba nii tohutult palju õppinud, et prooviks miskit uut. Ma annaks endale ise peksa, kui saaks ajas tagasi minna. Aga mis sa seal enam teed! Kaks varianti: 1. kahetseda elu lõpuni, et nii rumalukesekene olin, või 2. teha selleks miskit, et parandada oma viga. Valin teise kasuks. Vähemalt üritan.
Loll, kes vabandust ei leia, aga üritan sellest hoolimata anda endast parima, et tööturul jõuda sinnani, et saaks kas või juristi abiks vmt. Kas saan hakkama? Ma olen ju varem selle sees olnud. Alustama peab ju esimesest astmest. Üritan vaadata ka koolitusi vmt. Kahjuks koolituste mõtted pean kohe maha laitma, sest millegipärast osatakse koolituste eest küsida ulmehindasi. Vahepeal saan erinevaid pakkumisi, eriti ühe ettevõtte koolitustelt (seoses sellega, et olen siiski klient ja pannud linnukese kasti, et soovin pakkumisi). Väga huvitavad pakkumised on tegelikult! Nii huvitavad, et sooviks pea igast teisest osa võtta. Siinkohal väike aga, või kaks: enamus koolitusi on seotud mu praeguse ametipositsiooniga (kuigi rõõmuga võtaks ka neist osa ja täiendaks end sel maastikul), teiseks on enamus koolitusi mõeldud ettevõtetele. Sellest arvatavasti ka hind.
On üks väga üdini positiivne asi, just avastasin: kevad on käes ning päevad on valgemad. Sealhulgas ka hommikud. Ja teate, mis see tähendab? - seda, et ma saan kõndides raamatut lugeda! Vapustav uudis! Loomulikult seda vaid siis, kui laps on kodus ja ma teen jalutuskäigu bussile. Meeletult tore on avastada, kui saab lõpuks jalutades lugeda. Talvel on see toiming vähekene raskendatud. Esiteks on pimedavõitu, teiseks sajab pea iga päev ja iga hetk mingit ollust taevast alla. Olgu selleks olluseks siis mõnus pehme lumi, lörts või miskit veel toredamat. Vahepeal mängisin algajat melomaani. Ikka kuulasin muusikat ja nautisin. Nüüd sai korraks see aeg läbi, sest raamatutarkus soovib ka pähe tulla. Pealegi pole pea kuu aega raamatut lugenud. Jätkates sellist olukorda võib varsti lugemiskunsti ära unustada. Seda ei saa ometigi juhtuda lasta!
Loll, kes vabandust ei leia, aga üritan sellest hoolimata anda endast parima, et tööturul jõuda sinnani, et saaks kas või juristi abiks vmt. Kas saan hakkama? Ma olen ju varem selle sees olnud. Alustama peab ju esimesest astmest. Üritan vaadata ka koolitusi vmt. Kahjuks koolituste mõtted pean kohe maha laitma, sest millegipärast osatakse koolituste eest küsida ulmehindasi. Vahepeal saan erinevaid pakkumisi, eriti ühe ettevõtte koolitustelt (seoses sellega, et olen siiski klient ja pannud linnukese kasti, et soovin pakkumisi). Väga huvitavad pakkumised on tegelikult! Nii huvitavad, et sooviks pea igast teisest osa võtta. Siinkohal väike aga, või kaks: enamus koolitusi on seotud mu praeguse ametipositsiooniga (kuigi rõõmuga võtaks ka neist osa ja täiendaks end sel maastikul), teiseks on enamus koolitusi mõeldud ettevõtetele. Sellest arvatavasti ka hind.
On üks väga üdini positiivne asi, just avastasin: kevad on käes ning päevad on valgemad. Sealhulgas ka hommikud. Ja teate, mis see tähendab? - seda, et ma saan kõndides raamatut lugeda! Vapustav uudis! Loomulikult seda vaid siis, kui laps on kodus ja ma teen jalutuskäigu bussile. Meeletult tore on avastada, kui saab lõpuks jalutades lugeda. Talvel on see toiming vähekene raskendatud. Esiteks on pimedavõitu, teiseks sajab pea iga päev ja iga hetk mingit ollust taevast alla. Olgu selleks olluseks siis mõnus pehme lumi, lörts või miskit veel toredamat. Vahepeal mängisin algajat melomaani. Ikka kuulasin muusikat ja nautisin. Nüüd sai korraks see aeg läbi, sest raamatutarkus soovib ka pähe tulla. Pealegi pole pea kuu aega raamatut lugenud. Jätkates sellist olukorda võib varsti lugemiskunsti ära unustada. Seda ei saa ometigi juhtuda lasta!
No comments:
Post a Comment