Raamat

Täna jäi mul raamatupoes silma üks raamat: Ike Volkov “Kes teab”. Tegelikult köitis mind esmajärjekorras kaane kujundus. Öeldakse küll, et raamatut ei tasu valida kaane järgi, aga päris tihti olen raamatu kätte võtnud just kaanekujunduse ja/või pealkirja järgi. Jah, väiklane. Läbimõtlematu isegi, kui võib öelda.

Tagasi minnes nähtud raamatu juurde. Ausalt öeldes ei saanud ma paariminutilise lehitsemise ning lugemise järel aru, kas tegu on luuleraamatuga, novellidega vmt. Peab uurima. Rahva Raamatu kodulehel (https://www.rahvaraamat.ee/p/kes-teab/1033027/et?isbn=9789985343944) on välja toodud,  et elu on fragmentaalne nagu see raamatki. Tõesti! - ongi nii! See koosnes fagmentidest! Lühikestest lausetest.  Ning nii mulle meeldib! Meeldis kirjastiil: lühike ja konkreetne, samas sisutihe. Tundsin, et see raamat on just see, mille soovin endale soetada.

Kindlasti on taolist teksti raske jälgida. Isegi eeltoodud kodulehel on kirjas, et üle lehekülje korraga loevad vähesed. Ehk isegi mina. Sest kogu see tekst on nii mõtlemapanev nii ainulaadne nii teistsugune. Ei pidanud kaua peatuma mõttel, miks mulle see raamat nii huvipakkuv on, sain sellest suhteliselt alguses aru - kunagi kirjutasin ka mina nii, kui üritasin mõnd luulerida paberile seada. Mõnd teksti. Minu jaoks annab taoline kirjutamisstiil lugejale aega mõelda, mida ta loeb. Aega tunnetada ning lasta kogu tekst endast läbi. Olla lihtsalt korraks endaga. Sümpaatseks on mulle muutunud teosed millele ma peale lugemise lõpetamist mõtlen veel päevi. Lasen mõtetes, endast tervikuna kogu loetu läbi, tunnetan, elan kaasa, tunnen kurbust, rõõmu! Selline on raamat, mida soovitan teistele. 

Raamatupoes kättevõetud raamat tekitas tunde, et soovin taaskord kirjutada nii nagu tegin seda ennemuistsel aal (see kõlab küll dramaatiliselt, aga kui tegemist oleks ilukirjandusliku teosega, kõlaks see ehk isegi romantiliselt). Olen korduvalt välja toonud, et peab rohkem kirjutama, rütmi uuesti kätte saama. Selleks, et kirjutada naudinguga, peab olema oma stiil. Sest ka see on tegevus, mida peab nautima. Kes naudib rattasõitu, kes loomadega koosolemist, kes sõprades seltsi jne jne. Loomulikult naudin ka mina erinevaid tegevusi, aga naudin ka kirjutamist! Eriti, kui leian teema, millest kirjutada. Et venivuse takt lõpetada, on vaja lühendada lauseid. Mõelda laiemalt. Panna teisedki ehk mõtlema. Veniva pika lausega antakse tihtipeale edasi liigset informatsiooni. Luuakse kujutelm kaunis. Antakse edasi tunded, emotsioonid. Kõik voolab sinust koheselt läbi. Ehk teedki peatuse ning mõtestad enda jaoks lause või lõigu või peatüki lahti. Ehk tõstad korra pilgu ja saad aru, et see, mida sa just parasjagu lugesid on niivõrd ilus, et lausa paneb pilku tõstma. Ilu ei pruugi olla sõna otseses mõttes ilus ilu. Hakkasin just mõtlema, kuidas defineeriksin mina sõna ''ilu''. Esmajärjekorras on ilus miskit ainulaadset, mis jääb silma ning paneb ahhetama. Ning sa soovid seda üha uuesti ja uuesti vaadata. Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on ''ilu'' lõbu, lust, rõõm. Tegemist on positiivse sõnaga, mis tekitab positiivse tundmuse. Kui aga suudetakse traagikat lahti seletada nii, et see paneb mõtlema, siis tegemist on ilusa kirjeldusega. Mõtlemepanevalt ilus. 

Tõstades pilku, tuhm taevas silmi riivab

Tuhmistnd hing. Karmistund nägu, mis vaeva on näind

Ehk üks rõõmuhelk silmis läilatab?

Aga ei. See oli ammu

Nüüd kadund rõõm

Jäänd vaid hetk seltsiks tõsidus. Rangus. Olevik

Jah. See on see, mis paneb mind mõtlema. Stiil. Minu jaoks paljuütlev. Mittemidagiütlev kah. 

See on see, kui näed lihtsalt üht huvitava kaanekujundusega raamatut ja sa lihtsalt tunned, et pead selle avama ning paar rida sellest lugema. 

Lõpp.