Sära

Vaatasin, et viimane kanne on mul enam-vähem kuu aega tagasi tehtud. Kas midagi on muutunud? Nii palju jah, et olen kandideerinud. Keskeltläbi nii kord kahe nädala jooksul. Leidsin, et kergem on leida lihttööd. Ma vähemalt arvan, et kui otsin lihttööd, sh graafiku alusel, siis leian selle max kuu ajaga. Loomulikult võin eksida! Kuigi ennast kiitmast ma ei väsi. Paratamatult jõuan sinnani, et ilma olemasoleva töökogemuseta ei pruugi saa suure tõenäosusega mitte miskit saada. Mil moel saadakse aga töökogemusi? Sama probleem oli ka 10 aastat tagasi, kui alles Majanduskooli lõpetasin: töökogemust pole, siis võid suu puhtaks pühkida. Nüüd on küll kogemusi rohkem, sh ka haridust olen juurde rohkem kahmanud, sellest hoolimata võin vaikselt suud puhtaks pühkida. Millised variandid on: jääda samale kohale, kus olen ning loota, et ühel hetkel saan samas kohas paremad tingimused või isegi parema positsiooni? Millegipärast arvan, et too variant on ses mõttes kehvake, et kui ettevõtte end ise sööb siis ühel hetkel on tegemist nagu varbussi emaga, kes toidu nappides jätab munad oma kehasse, kuni neist kooruvad vastsed ning et pojad ei nälgiks, hakkavad nad oma ema sööma (Imelise Teaduse ajakiri on tõesti täis imelist teadust!). Õõvastav, kuigi tolle elusolendi kohta väga tarmukas käitumine: oluline on, et pojad jäävad ellu ohverdades ennast. Mõtlema hakates, siis ettevõtte taoline käitumine peaks viima töötajate ellujäämiseni mitte välja söömise tööturult. Kuhu iganes ma oma jutuga jõuda soovisin, sinna ma vist hetkel välja ei jõudnud. 

Mida mina soovin. 

Kunagi ammu, kui olin noorem ja olin lõpetanud Tallinna Majanduskooli, hakkasin lapsehoidjana tööd otsima. Miks? Kui aus olla, siis täpselt ei teagi, aga eks ma leidsin, et mul oli oma nooremate õdedega piisavalt kogemusi. Eriti õega, kes on minust kümma aastat noorem. Sain ühe koha. Hakkasin kord-kaks nädalas käima Viimsis (vist oli Viimsi) vaatamas umbes pooleaasta vanuseid kaksikuid (siinkohal P.S nii ammu aega hiljem ei oska ma tõesti öelda, kui vanad nood lapsed olid, aga vanus võis jääda sinna kanti nagu just välja tõin). Ega suurt nendega miskit polnud, kui lihtsalt vaatad neid, üritad nendega mängida. Peaasi, et nad olid rõõmsad ning terved. 

Mäletan, et kohe esimesest hetkest oli mul nende lastega klapp. Nende ema sõnul olin ma üks väheseid, kelle peale nad karjuma ei pistnud. Too ema tegi mulle tol hetkel väga suure teene: ta võttis mind, kel polnud mitte ainsamatki kogemust, v.a mingi üksik kogemus õdedega, oma lapsi hoidma. Mõni aeg hiljem sain lapsehoidjaks veel kahele lapsele, seda juba tänu isale, AGA siiski tänu tollele esimesel emale, kes mind oma lastele hoidjaks võttis. Poleks tema mulle pakkumist teinud ja mina poleks seda vastu võtnud, poleks mu isa sellest teada saanud ning ta poleks osanud mind soovitada ka oma kliendile. Kuna siiski kõik läks nii nagu läks, soovitati mind järgmisele perele, kus ma veetsin väga toredasti oma aega. Ning too esimene ema pakkus mind juba järgmistele emadele. Ring läks käima! Ma olin niivõrd tänulik kõikidele nendele emadele, sest nad jätsid mind - täitsa võhivõõrast (ma küll ei taha seda taas öelda, aga ka kogemuseta) - noort neiut oma lastega. Isa klient jättis mind täitsa esimene kord koheselt üksi, minnes ise tööle. Mulle jäi kaks last, teadsin vaid nimesi. Olin keset pärapõrgut kahe väikse lapsega ja mul polnud halli aimugi, kuidas ülejäänud päev üle elada. Vaid kaks asja: jäta lapsed ellu ning ära jookse minema. 

Mu elu läks põnevaks. Kuna ma tõesti ei teadnud täpselt, mida teha, et lapsed minuga ka lepiksid (3-aastastel tekib juba proovilepaneku perioodid), hakkasin lugema igasuguseid erinevaid raamatuid, mis rääkisid, kuidas lapsi kasvatada ja nendega toime tulla. Tõesti harisin end! See oli niiiii huvitav! Isegi proovisin järgi etteantud juhendeid. Töötasid! Muutusin rahulikumaks, teadsin ette, mida mõnes olukorras teha. Minu lemmikasi oli öelda, kui hakkasin vihaseks saama ning lapsed mulle tähelepanu ei pööranud, et plahvatan kohe kui pomm. Ja nii sain kogu tähelepanu endale, sest oli huvitav ju näha, kuidas ma siis plahvatan pommina. Igatahes ma tegin kõik selleks, et end tõestada ja olla võimalikult parim lapsehoidja. Lastele ma meeldisin. Sellest lähtuvalt oli ka minu mõte, kui kunagi pean lapse saama (nüüd lisan juurde, et kui on veel võimalusi), annaksin ma võimaluse inimesele, kel pole kogemust. Lihtsalt sellepärast, et ta saaks kogemuse! Sest ehk on ta tõesti lapsele/lastele parem valik kui kogemusega hoija. Jah, ma ei saa seda hetkel teada. Minu point on hetkel selles, et tööturul otsitakse tihti mingi utoopilise kogemuspagasiga töötajaid. Tõesti mõistan neid, aga oleks minu teha otsiksin ma ka nende hulgast, kel pole kogemust. Kunagi ei tea ette, millal võib kogemuseta tööle kandideerija pakkuda ettevõttele sellist väärtust, mida kogemusega kandideerija pakkuda ei suuda. Loomulikult tegemist on riskantse ettevõttega, teisalt siiski vähese kogemusega inimesi on ettevõttel lihtsam enda normide järgi suunata, neil ju puudub eelnev kogemus. 

Nagu ütles mu kolleeg, kes oli ka uurinud, kuidas 40+ inimestel tööturul läheb. Talle öeldi, et üldjuhul lükatakse CV'd, kus kumab vanusena ees juba number 4 kõrvale, sest selles eas inimestel on kogemusi, nad teavad, mida tahavad, neid on raskem ümber koolitada ning neil on veel mingid sellised asjad nagu ''õigused''! 

Eelnevast lähtudes kerkib üles küsimus: kui noori ei võeta tööle, sest neil puudub kogemus, ning vanemaid ei võeta tööle, kuna neil on liiga palju kogemusi, siis kuidas sa tööturul pääsed ligi endale sobivatele pakkumistele? Tutvused? Jah, kahjuks olen ma näinud ning kuulnud, kuidas läbi tutvuste saadakse liigagi tihti tööle. Tänagu tuli välja, kuidas kuidas tänu ettevõttes X ees olevale tutvusele on isikul Y parem võimalus sinna tööle saada. Seda peaaegu igale positsioonile! Jah, oleneb ka töökogemusest, aga hetkel toodi välja, et oluline on just suhtumine töösse! Järelikult teatakse, kuidas inimene Y oma tööd teeb, teatakse, et ta on pühendunud, ettevõtlik. Temast liiguvad jutud. KUI puudub taoline ülevaade, tutvusi pole, siis jäämegi lootma CV'le ning motivatsioonikirjale. Punkt. 

Nagu oleksin maalinud tumeda pildi tööotsinguist. Pean tunnistama, et tean inimesi, kellel pole tööotsingutega mingeid probleeme. Nad leiavad kohe uue töö. Taas nendin, et mängus on TUTVUSED. Kahjuks kõik need inimesed, kes on saanud suhteliselt kiiresti tööle, on olemas olnud tutvused. Loomulikult on nad näidanud üles head tööeetikat, muidu ju ei soovitaks. Ka mina sain kunagi tööle läbi tutvuste. Kahele ametipostile siiski. Teenindajaks mõlemasse kohta. Lapsehoidja kohad ka. 

Antud momendil olen aru saanud, et tänu lõputöö kirjutamisel, kus puutusin kokku ettevõtte juhtimissüsteemidega ning personalitööga, küll väga minimaalsel määral, hakkasin huvi tundma just personaliteemade kohta. Seega on eesmärgiks pürgiga kuhugi sinnapoole. Jah, loen pea igapäevaselt personaliuudiseid. Vaatan ka sellealaseid tööpakkumisi. Hetkel loen ka Äripäeva kirjastuse välja antud Charles Duhigg teost ''Targem. Kiirem. Parem. Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös'' ning minu jaoks väga huvitavaks on kujunenud see, et me tegutseme meeskonnas normide kohaselt. Isegi just loodud meeskonnas kujunevad kiiresti välja omad normid ning neile toetudes saab peatselt aru, kas meeskond on produktiivne ja kauapüsiv või laguneb kiiresti koost. Tsiteerides üht väga head ja minu jaoks olulist lauset: ''Nii kujunebki psühholoogiline turvalisus: kõigil on võrnde sõnaõigus ja meesonnaliikmeid ergutatakse olema sotsiaalselt tundikud.'' Tuuakse veel välja, et oluline on, et igaüks meeskonnas saaks enam-vähem võrdselt sõna. Igaüks peab saama särada, mis sest, et mõni idee kõlab tobedalt. Oluline on anda võimalus särada. Nii soovin ka mina anda igaühele võimaluse särada, sealhulgas ka endale.