Emotsioonid

Sõna ''vihkama'' on tohutult ränk sõna. Jah, pean ausalt üles tunnistama, et on juhuseid, kus ma seda sõna kasutan. Ise saades seejuures aru, et tegelikult ma ju ei vihka miskit, on see siis olukord või mõni asi või inimene. Inimeste osas pole ma vist isegi kasutanud antud sõna. Juba aastaid. Olin ikka varateismeline kui sain aru, et tegemist on väga paikapaneva sõnaga. Seega mulle lihtsalt teatud isikud ei meeldi. Või pigem ei meeldi mulle nende käitumismallid või suhtumine või nende olek vmt. Üritan ikka endasse sisendada, et kõik inimesed on imelised ja head. Kas nad ka seda on? Tegelikult ju on! Ma vähemalt loodan sedasi. Kuigi mõnikord on küll tunne mõne persooni osas, kes pole kusagilt otsast hea olnudki. Aga on! Lihtsalt igaühel on oma elutee käia. 

Loen raamatut ''Mediteerimise teadus''. Sisutihe, kohati raskesti loetav, see-eest põnev teos. Seal on välja toodud, kuidas Wisconsini ülikooli psüholoog C. Ryff on määratlenud ära heaolu kuuest osast koosneva mudeliga. Üheks mudelik on elueesmärk. Meil peab olema mingi siht, kuhu poole püüelda. Kas või imepisike eesmärk. Nagu ütles ka mu kolleeg, et kui sul pole enam eesmärki, siis sa lõpetad ka elamise. Lihtsalt teed seda, mida oled harjunud tegema. Tundetult. Ärkad hommikult üles. Teed hommikused toimetused. Lähed tööle. Oled tööl. Teed tööd, millest sa ei saa ehk juba kuid, võib olla isegi mitte aastaid naudingut. Aga sa TEED seda, sest sa oled harjunud. Või ehk pole sellest lõksust välja pääsenud. Ja nii viis päeva järjest. Rõõmustad reede üle, sest saad kaks päeva puhata. Ning pühapäeva õhtul oled taas morn, sest järgmine päev pead taas hakkama kandma taaka, mis on su selja juba ammu kõveraks surunud. Kõigest hoolimata ei tee sa ühtegi sammu, et sellest ringist välja astuda. Mõned siiski teevad. Kes pisemaid, kes suuremaid. 

Viimastel päevadel on viis inimest (üks neist viiest tegi selle kannapöörde tegelikult juba veebruaris, teised on nüüd viimase nädalaga lisandunud) minu tutvusringkonnas teinud päris hulle kannapöördeid ning lahkunud oma olevatest ametipositsioonidelt. Kes lihtsalt andis lahkumisavalduse sisse, et teha seda, mida hing ihaldab ning tunneb, kuidas töökoht teda ikestab. Mõni soovib lihtsalt miskit uut ning on valmis igast uuest võimalusest vaid kinni haarama ning pea ees vette hüppama! Teised teevad tasakaalukamaid samme: enne ikka uus koht ning seejärel hüvastijätu leht lauale. Kes kuidas. Lihtsalt on üks sarnasus: nad liiguvad edasi. Olen nende inimeste üle ääretult õnnelik. Nad on ühed tublid noored, kes teavad, et elus võib riskida. Soovin ka, et mul on võimalus võtta risk ja lihtsalt riskida. Loomulikult ma võin seda teha! Teatud maani. Osad riskid peavad jääma kaalutletuks. Pea vees vette hüppamine ei tule antud momendil kõne alla. Kunagi ma tegin seda! Ja kuidas veel! Lausa nautisin neid väikesi riskihetki. AGA mul oli alati ka varuväljapääs. Iga hetk teadsin, et tulen toime, vahet pole, mis ka ei juhtuks. Oluline oli ka, et tol hetkel polnud mul ka perekonda. Elasin vaid endale. Ning olin noorem. Mitte, et vanus siin mingit olulist rolli mängiks. Absoluutselt mitte! 

Kokkuvõtteks peab ikka tõdema, et riskima peab! Muidu ei juhtu asju. Peab tegema ebapopulaarseid samme. Muidu jäädki mõtlema, et ''mis siis kui...?'' Ei ole peale KUI'd siis midagi! Tühjus vaid. Haigutav hämar tühjus, mis kummituslikult su ees vaid laiutab. Ja plä-plä-plää esimene samm pidavat olema ikka kõige raskem ja plä-plä-plää.