Ja jälle plaanin ma Eesti mulla jalgelt pühkida. Juba kaks ja pool pakkumist soolas. Mulle sobib! Teiste lohutamiseks vaid nii palju, et enne novembrit ei plaani ma kuhugile ära reisida. Aga kui ma sel korral lähen, siis ikka pikaks ajaks. Noh, ikka pikakspikakspikaks. Mitte vaid kuueks nädalaks. Kes läheb VAID kuueks nädalaks ära?!? Ma tõstan mõttes käe ja vahin end isekeskis põlgliku pilguga. Kuus nädalat?! Anna andeks, Lillu, aga see pole kellegi ära käimine. See on vaid korraks välisõhu hingamine. Nii et - uuesti ja paremini! Marss! Marss!
Tegelikult on nii ka, kui ma siiski mingi imetabasel imede kombel midagi väga püsivat leian või miski või keski mind tõesti peaks kinni hoidma, ei lähe ma kuhugi (MUAHAAHAAAAAHAAAA!), siis ma üritan mitte liikuda. Ja üritamist pean ma juba pooleks võiduks. Enda puhul. Aga kui ma täna oma trip.ee kontol käisin ja sealt kaks lugamata sõnumit eest leidsin, siis... Mida ma saan parata, kui üks kirjutas septembri keskpaigal ja küsis, kus ma olen ja kas plaanin veel minna? Ja mida ma saan sinna parata, et ma vastasin, et haaran kinni igast võimalusest, kui juttu tuleb reisimisest. Eriti Hispaania-Portugali suunas. Ja kommuuni? Okih, see on küll kahtlane, sest ma ei peaks vistist väga pikalt kommuunis vastu. Teisalt, ega ma tulevikku ju ei tea kah...
Siiski, kui keegi teab vähemalt üht magasuperhüper mõjuvat põhjust, miks ma ei peaks mõtlema, ei peaks planeerima vmt oma tulevast reisi (arvatatavasti häälega jälle), andku teada, või vaikigu igavesti. Aamen.
NB Mul jäi eelmise reisi ajal kirikus käimata, sest kiriku uks löödi mu nina all peaaegu kinni ja patud jäid nõnda lunastamata, seega pean ma oma patud vähemalt sel korral kuidagistmoodi lunastama. Aamen.
No comments:
Post a Comment