Vat siis, mul käib töö juures igast kummalist rahvast. Eriti täna. Üks väike laps andis mulle kastanimuna. Lihtsalt. Tuli vanaemaga ja andis kastanimuna! Ilus kingitus. Siis tuli üks onkel, kes ütles, et mitte seenepirukas, vaid mina olevat kobe. Eks tas ole. Ma nõudsin talt selle eest ainult raha. No mida ma oleksin pidanud tegema?! Lihtsalt vahtima ja ütlema oma kõikse tõsisema häälega: ''Tänan komplimendi eest.''? Äkää. Nii vaffadus ma nüid kah pjole jikka vjeel. Ja õhta tuli veel üks onkeldus, või noormees?, eh, mina kah ei tea. Tema oli igatahes alustand oma nädalavahetust juba täna. Keset nädalat. Või siis venis ta nädalavahetus lihtsalt pikemaks? Igatahes too tegelinski ütles, et mina olevat tuttav. Olevat Männikul mind näinud. Jeah, ma käin Männikul õite tihti (lugege toda lauset väga iroonilise alatooniga, ma siiski pole sattunud Männikule... Emmm... Pikalt...). Lõpuks andis ta siiski alla ja kõndis minema. Tore tali küll. Tegelikult oleks tööst palju platerdada, aga kes kuulda tahab, istugu minuga maha ja ma siis räägin, nii et suu vahune! Kui ei usu, katsetage järgi. Ma saan sellega hakkama küll.
Homme läen mina lastega teatrisse. Nukuteatrisse. ''Rapuntslit'' vaatama. Pean ju end kuidagi kultuuriliselt harima. Nukuetendusega nimelt. ''Smurfe'' tahan ka vaatma minna. Pointa on peidetud vaid tõsisesse fakti, et päevad, mil mina saaksin end smurfinduse koha pealt rohkem harida, ei näidata mulle smurfe mitte mingil moel. Juhul, kui ma just ise smurfe joonistama või mingil muul kummalisel kombel tegema ei hakka, mis on ilmselgelt liigselt ebatõenäoline. Mõeldes siiski mingil viisil positiivselt: ma lähen nukuetendusele! Trantrantraaraaa!
Minu elu on kui virvarriline päikesepaiste. Lõõskab alati, kui mina juures viibin ja virvarrilisemalt, kui vihma käest pääsendu päikese poole püüdlev vikerkaare kaaretipp.
No comments:
Post a Comment