Toda pealkirjaks olevat tsitaati ma juba korra tsiteerisin. Kunagi ammu. Kevadel oli vistist. Jeah. Nüüd on palju vett merre voolanud (nõme ütlus ja ma ikka kasutan seda, kuigi tean, et seda kaustavad pea kõik. Vähemalt korra elus... Nonsen)
Olen vajutatud raskesse unustustehõlma. Või on mind sinna vajutatud muude askelduste seas. Oli see tahtlikult või tahtmatult... Ma ei tea. Ei tahagi teada. Tean vaid, et unustustehõlma vajutamine on üks kiirendavaid samme minu lahkumiseks idarindelt läänerindele. Ma leian iga päev aina rohkem ja rohkem põhjendusi, MIKS ma peaksin Eestist ära minema. Tore. Aina toredamaks kisub.
Tegelikult on naljakas: ühelt poolt vajutatakse mind unustustehõlma, teiselt poolt kistakse unustustehõlmast välja üksikuid seikasi, millest ma poleks eales unistadagi osanud. Minevik tuhnib mu olevikus. Kas ka tulevikus? Vat, sellele ei taha ma mõelda. Ennustaja juurde ma ei lähe, et midagi välja uurida. Usun vaid saatusesse: kui ma pean mõne inimesega tutvuma, siis on selleks olemas kindel aeg. Ja ma kohtun temaga kindlasti. Võtame või Antonio. Alles hiljem, kui ma olin juba Antonioga koos, sain ma aru, miks mind pilluti mööda Hispaaniat igasse nurka. Tean, miks ma läksin tagasi, et minna edasi. Vähikäik vaid selleks, et kohata inimest, kellega veeta koos kaks nädalat. Eks nii kirjutaski mulle saatus ette. Vägisi ei saanud ma ju Hispaaniast ära. Minu mõtted ei läinud kokku saatuse raamatuga. Ja vot, peale toda reisi usun ma saatusesse paljuid kordi rohkem.
Ja siiski on üks saladus, millest ma tahaksin rääkida. Vähemalt ühele inimesele. Aga ma ei saa... Ma ju lubasin. Ma ei taha haiget teha. Sest ma tean, et tolle saladuse ilmsikstulek teeks haiget mitte vaid ühele, vaid mitmele inimesele. Uskuge, ma vihkan mõnikord ennast oma teadmiste eest...
No comments:
Post a Comment