Mõned päevad tagasi öeldi mulle, et minu ''Parim enne'' saab läbi, kui hakkan kurtma seljavalusid ja muid hädasi, mis vägisi peale kipuvad. Ma küll ei pea selleks ajaks teab, mis hirmus vana olema, aga lihtsalt... parim enne saab läbi ja siis on lihtsalt Adjöö. Elu põhitõed. Nii et enne parimat ennet pean veel miljontsioljontuhat asja korda ajama! Näiteks oleks vaja veel Lõuna-Ameerika vallutada. Ja langevarjuga hüpata. Noh, ikka üksi, mitte tandemhüpet. Ja on veel palju teisi asju kah, mida pean alustama ja lõpetama või lihtsalt poolikuks jätma. Enne, kui saab läbi mu ''Parim enne'' kuupäev.
Aga eile... Ma käisin Hurts'i kontserdil! Äge oli! Visati ka roose publikku sekka. Ja vot, see oli naljakas, kuidas noored neiud rooside pärast kaklesid! Üks vehkis vaid roosi varrega. Õit polnud. Hiljem nägime teismelist, kes käis valge roosiõis hardalt käes. Usun, et nad hoiavad igaveseks ajaks igevesti noid roosivarsi ja õisi ja kui keegi sai vaid kroonõielehe, hoitakse seda kah nagu mingit armsamalt saadud kõikse kallimat kingitust. Eks ma üritan mõista. Aga tegelikult oli lahe! Pole just muusika massidele ja mina teadsin nende lugudest rohkem, kui kahte, aga siiski... Omapärane. Kõikse parem oli piletite saamislugu. Ma ei pidanudki tegelikult sinna minema. Ma isegi ei teadnud, millal Hurts esineb. Teadsin vaid, et ta esineb Tallinnas, aga ma mõtlesin, et sinna on veel sutsuke rohkem aega! Igatahes, piletid sain ma täitsa tasuta. Tegelikult olid need kutsed. Kaks. Saatuse või mõne muu tegelinski käsi oli mängus siinkohal. Neli tundi enne kontsertit tasuta piletid! Ega võimalust peab kasutama. Nii nägin isegi kaht tuttavat seal...
No comments:
Post a Comment