Tunnen end pendelduskellana, kes taob alguses ühele poole suure kolinaga, et siis põrkuda tagasi teisele poole. Ja jällegi - tohutu suure põmakaga. Alguses üks äärmus, siis teine äärmus.
Taevas on hall. Lehed on kollased. Mõni üksik roheline puuleht üritab veel suve mälestusi ärkvel hoida. Ainult ka need viimsed rohelehed annavad lõpuks alla, vahetavad oma värvi, langevad nagu püüaksid nad meile tõestada, et nad on rahvuskangelased lastes sügisel suve üle võimsust võtta. Tuul lehvitab hüvastijätuks ja näitab veel viimseid kordi suve palet, mis hägusalt veel üritab midagi tõestada. Suvi on haigeks jäänud. Palavikuliselt haigeks. Talv tormab peale. Viib ära meie viimased lootused näha suve veel mõni kuu. Siiski on olemas uskumus tõest, et suvi tuleb veel tagasi. Viivitamata. Alati õigel ajal. Tuleb tagasi ja toob rohkem seiklusi, kui talv. Talv on seisak. Seisak ja ootus. Peale seisakut tuleb ju liikumine. Liikumine ja seisak - need käivad käsikäes.
Kohtusin Brasiiliast pärit cowboyga. Vanem meesterahavas. Ma teenindasin teda India restos. Ütles mulle, et talle meeldib mu naeratus. Lisas juurede, et vähesed naeratavad, aga mina naeratavat üllatavalt palju. Ja veel viisakas! Vahetasime meile. Oleme FBs sõbrad. Kutsus mind Brasiiliasse. Oma farmi. Suurde farmi. Hobused ja puha. Ja ilmselgelt oskan ma natuke juba hipsaania keelt. Kuigi tema räägib pigem portugali keelt. Aga vahet pole! Ega need kaks keelelätakat nii erinevad kah pole. Nüüd ongi seis takoine: Austraalia vs Brasiilia. Ma nime ei taha küll öelda, aga B tähega algav riik kaalub üles tolle teise kandi. Aastal 2012 teen ma kallilt kodumaalt niikuinii leebet. Vahet pole, kuhu. By the way, tolle brasiilia mehe naise nimi oli Liliana. Või midagi taolist. Ühesõnaga, jälle saatus...
Jälle on märgid igal pool. Kui ma olin Hispaanias ja polnud veel Antonioga kohtunud, olid ka igal pool märgid. Just ühed teatud tähised, mida nägin pea iga päev ja igal pool. Nüüd on sama seis. Ma ei taha anda neile märkidele alust. Eks ma varsti saan teada. Saatus teeb ju ikka nii, nagu tema tahab. Ja mulle tundub, et ta lihtsalt üritab mind millekski ette valmistada. Eks seda ole näha. Tulevikus.
Mõnikord tahaksin olla õhkõrn sulg, kes vaikselt lendleb maa poole, teadmata, kuhu maandub. Soovin, et tuleks keegi, kes tolle sule üles korjab ja viib koju. Sooja tuppa, riiuli peale. Nähtavasse kohta. Mõnikord lihtsalt tahaks olla õhkõrn. Hingeta, aga siiski vajalik. Olla üks mälestus millestki. Mitte suur mälestus, vaid just õhkõrna sule taoline mälestus, mis meenub olles vaikses üksinduses ja mis toob tibatillikuse naeratuse näole. Mõnikord tahaksin olla õhkõrn sulg, mis ei pea tegema valikuid. Ma lihtsalt oleks. Lamaks ja vaataks taevas säravat päikest või langevat vihma.
Mõnikord on mul lihtsalt kummalised mõtted ja ma ei saa sinna mitte midagi teha... Mu Aju tegi koosoleku ja ütles, et tema enam ei tööta. Andis lahkumisavalduse ja lahkus. Eks ole näha, mida mu teised siseorganid teevad varsti.
No comments:
Post a Comment