Eksisteerimise olemus

Ma olen elutu.

Oma karmis elus.

Ühest seinast teise
vaid liigun.

Rohkem pole mu's midagi.

Vaid liikumise hale harmoonia.

Isegi mitte harmoonia.
Liigun



Et olla
Et näidata, et eksisteerin.


Olen hale elu vari.

Eksistentsi olematus.

Päikese kullaga kaetud
Kuu varjutus.


Selleks ma ka jään

Tähesärade keskel


Eksistensti olemusega

Kahekesi.


Elutusega eksistentsi vastu.

Küsimus

Kaod ja ilmud, kaod ja ilumud.
Valgud nagu kuu varjutus.
Siia sinna.
Oled ei ole.

Need laused pillas üks tegelane minu kohta. Täitsa õiged. Selline ma siis olengi. Kuu varjutus. Kord olen. Kord ei ole. Tulen ja lähen. Pole mind ja siis olen. Või on ikka nii?

Toredus

Naeran nii palju, et pean ette vaatama, et lõhki ei läheks. Rõõmsameelsus teeb seda. Keerasin jälle täna tööl olles ära. Mis teha. Ega seal ei saagi teisiti, kui ainult ära keerata. Ja siis tuli üks meesterahvast klient, vaatas mind pikal ja naeratavalt ja ütleski, et ma lõhki ei läheks. Või ära ei lendaks? Vahet pole. Üks tas kama kõik ju. Või peaaegu. Tore, kui mul on toredad kliendid...

Nädala keskel

Mis pääv täna on? Kolmapäev. Ja mis kell ma jooma hakkasin? Eeeeeeeee.... Ses suhtes, et kell oli nii... 12 läbi ja natuke enne kella 13... Ja noh, kaks liitrit õlut keset nädalat ära juua... Ma pole ikka korralik. Ma isegi ei tea, millal ma end viimati korralikuna nägin. Peaks enda mitte korralikku mina korralikule minale tutvustama. Äkki ma siis meenun endale taas. On ikka elu mul kummaline...

Mäng

Mängime üht mängu. Teesklemise mängu. Mängime, et mina ei tunna sind. Mängime, et sina ei tunne mind. Teeskeleme, et oleme võõrad. Teeskleme, et me pole teineteist kunagi näinudki. Teeskleme, et meie tutvus leidis aset ainult meie sügavamais unistustesügavikus. Mängime sellist mängu, kus mina ei tunne sind ja sina ei tunne mind. Mängime toda mängu tüdimuseni.


Let's have some fun.

Neli õhtut järjest õlu seltsis olla... Tase. Nii heal tasemel pole ma juba ammustki ilma olnud. Noh, neljapäeval kaks õlu, reedel poolteist pudelit Mehhiko õlu, laupäeval kaks pudelit Mehhiko õlu, pühapäeval üks pudelike eestimaist toodangut. Viimasel päeval lisandus õlule veel kaks klaasi Bloody Mary't kah, nii et... Viimase aja üks parimaid pühapäevi, mis olnud on.


Kaks komplimenti ühe õhtu jooksul. Tase. Esiteks olevat prillidega neiud kenamad. Mhm. Ma küll kahtlen selles. Eks ma järgmine kord panen läätsed. Teine kompliment oli kah, aga vat... Mina ei mäleta seda enam. See olen ju kõigest mina...

MõttetuMõttekäikudeMõttemaailmaParandus

Tunnen end pendelduskellana, kes taob alguses ühele poole suure kolinaga, et siis põrkuda tagasi teisele poole. Ja jällegi - tohutu suure põmakaga. Alguses üks äärmus, siis teine äärmus.

Taevas on hall. Lehed on kollased. Mõni üksik roheline puuleht üritab veel suve mälestusi ärkvel hoida. Ainult ka need viimsed rohelehed annavad lõpuks alla, vahetavad oma värvi, langevad nagu püüaksid nad meile tõestada, et nad on rahvuskangelased lastes sügisel suve üle võimsust võtta. Tuul lehvitab hüvastijätuks ja näitab veel viimseid kordi suve palet, mis hägusalt veel üritab midagi tõestada. Suvi on haigeks jäänud. Palavikuliselt haigeks. Talv tormab peale. Viib ära meie viimased lootused näha suve veel mõni kuu. Siiski on olemas uskumus tõest, et suvi tuleb veel tagasi. Viivitamata. Alati õigel ajal. Tuleb tagasi ja toob rohkem seiklusi, kui talv. Talv on seisak. Seisak ja ootus. Peale seisakut tuleb ju liikumine. Liikumine ja seisak - need käivad käsikäes.



Kohtusin Brasiiliast pärit cowboyga. Vanem meesterahavas. Ma teenindasin teda India restos. Ütles mulle, et talle meeldib mu naeratus. Lisas juurede, et vähesed naeratavad, aga mina naeratavat üllatavalt palju. Ja veel viisakas! Vahetasime meile. Oleme FBs sõbrad. Kutsus mind Brasiiliasse. Oma farmi. Suurde farmi. Hobused ja puha. Ja ilmselgelt oskan ma natuke juba hipsaania keelt. Kuigi tema räägib pigem portugali keelt. Aga vahet pole! Ega need kaks keelelätakat nii erinevad kah pole. Nüüd ongi seis takoine: Austraalia vs Brasiilia. Ma nime ei taha küll öelda, aga B tähega algav riik kaalub üles tolle teise kandi. Aastal 2012 teen ma kallilt kodumaalt niikuinii leebet. Vahet pole, kuhu. By the way, tolle brasiilia mehe naise nimi oli Liliana. Või midagi taolist. Ühesõnaga, jälle saatus...




Jälle on märgid igal pool. Kui ma olin Hispaanias ja polnud veel Antonioga kohtunud, olid ka igal pool märgid. Just ühed teatud tähised, mida nägin pea iga päev ja igal pool. Nüüd on sama seis. Ma ei taha anda neile märkidele alust. Eks ma varsti saan teada. Saatus teeb ju ikka nii, nagu tema tahab. Ja mulle tundub, et ta lihtsalt üritab mind millekski ette valmistada. Eks seda ole näha. Tulevikus.






Mõnikord tahaksin olla õhkõrn sulg, kes vaikselt lendleb maa poole, teadmata, kuhu maandub. Soovin, et tuleks keegi, kes tolle sule üles korjab ja viib koju. Sooja tuppa, riiuli peale. Nähtavasse kohta. Mõnikord lihtsalt tahaks olla õhkõrn. Hingeta, aga siiski vajalik. Olla üks mälestus millestki. Mitte suur mälestus, vaid just õhkõrna sule taoline mälestus, mis meenub olles vaikses üksinduses ja mis toob tibatillikuse naeratuse näole. Mõnikord tahaksin olla õhkõrn sulg, mis ei pea tegema valikuid. Ma lihtsalt oleks. Lamaks ja vaataks taevas säravat päikest või langevat vihma.




Mõnikord on mul lihtsalt kummalised mõtted ja ma ei saa sinna mitte midagi teha... Mu Aju tegi koosoleku ja ütles, et tema enam ei tööta. Andis lahkumisavalduse ja lahkus. Eks ole näha, mida mu teised siseorganid teevad varsti.

Ajutegevuse Käsitlematu Arusaamatus

Austraalia! Aus-traaaaa-liiiiiiiii-aaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Austraaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaliaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa-aaa-aaaa-aaaa. Aitab naljast. Mida ma siin ikka üht saareriiki hüüan. Lähemale ta mulle niikuistnii ei tule. Tõesti, kõigil, kes arvavad, et ma ei tegele mõtlemisega või kes väidavad, et mul pole mõistust, siis neil on tõesti õigus: mul kumiseb kahe kõrva vahel. Ma ei viitsi ega tahagi enam millelegi mõelda. Ma haaran pea igast võimalusest, mis mulle sülle kargab, kinni ja vaatan, mis edasi toimuma hakkab. Ette ei mõtle. Tagajärgedele ei mõtle. Ei mõtle sellele ''mis siis, kui...'' Ühesõnaga mõttetegevuse valus peatamine. Tegelikult oli see tätsa valutu, aga seda ei pea keegi teadma. Lihtsalt teadmiseks, et ei tasu minu ja minu ajutegevuse, mõttetegevuse, mõtete olemasolu ja muu taolise värgenduse kallal pead vaevata, mina ei kuulu nendega kokku!

OhSedaNalja

On üks inimene, kes minusse usub! Ainult ÜKS?! Terve mu teadaolevas sõprus-tutvusringkonnas... Oeh, ja tema elab kah Varssavis... Peab ikka sinna minema. Kui mul eile oli tunne, et ma pole siiski loodud kahe töö jaoks, ehk 7 päeva nädalas töötamist, siis tänahommikune kiri viis tagasi mind teistsugustele mõteteradadele. Pluss mu kangekaelus ja uhkus ei luba mul alla anda. Eriti veel nüüd, kui kõik (okih, parandan ennast - ENAMUS) minus kahtlevad.

Ilusaid uudiseid kah! Mind kutsutakse Austraaliasse. Vat nii, pole siin enam mingit Hispaaniat. Austraalia on vaid. Johaidii! Vahet pole, kuhu mind kutsutakse, või mis sihtpunkti ma lõpuks välja valin, aga väljariiki ma varsti sõidan. Täpset kuupäeva ma ainult kirja ei pane. Vat nii.

Täitsa Segane Peast

Ma olen liiga hea inimene mõnikord. Või on asi lihtsalt sellest, et mu alateadvus arvab, et kahes kohas korraga rabades saan ma rikkaks? On keegi kuulnud või näinud, et töötatades saadakse rikkaks? No ei! Aga mina võin ju erand olla! Esimene tööga rikkaks saanud. Sobib mulle ideaalselt.
Lihtsalt täna saatis üks ammusest ajast sõber sõnumi üle pika aja, st eile hommikul enne kella 10. Leidis ka aja. Lihtsalt küsis, kas on kedagi töötajakaks välja pakkuda. Mina hommikuse sassis peaga ei osanud kedagi peale enda pakkuda ja nii leppisin ma kokku, et kl 13ks tiksun ma kohale ja näitan enda nägu ja räägime. Olgem ausad - mina mõtlesin, et me ainult räägime. Sest ilmselgelt oli mul plaan õhtul veel kinno minna. Aga ilmselgelt visati mulle töökleidike selga (ja te ei kujuta ette, kui mini see veel on! Mul hakkas endast kahju...) ja kolm numbrit (olgul, see võis vabalt ka vaid üks number olla) väiksemad papud jalga, sest ma ju ei teadnud, et ma pean tööle hakkama, muidu oleksin ju omad kaasa võtnud. Ja siis ma lükkasin oma kino edasi. Kohtumise kah. Mõtlesin, et ehk saan kl20ne paiku minema. Aga teadagi neid minu mõtteraase... Ja alles peale kl 23 sain leebet teha! Madre mia! Ja homme olen kah tööl. Ilmselgelt. Ja ülehomme kah. Noh, ja siis peaks vahelduseks ka teise töökohta oma nägu näitama... Eks vaatame, kaua ma taolise tempo juures vastu pean. Aga egas ma siis nõrku ju ole! Edu mulle vaid... Eraelu jääb mõneks ajaks ära...





Nuuks....

Kontserdid

Mõned päevad tagasi öeldi mulle, et minu ''Parim enne'' saab läbi, kui hakkan kurtma seljavalusid ja muid hädasi, mis vägisi peale kipuvad. Ma küll ei pea selleks ajaks teab, mis hirmus vana olema, aga lihtsalt... parim enne saab läbi ja siis on lihtsalt Adjöö. Elu põhitõed. Nii et enne parimat ennet pean veel miljontsioljontuhat asja korda ajama! Näiteks oleks vaja veel Lõuna-Ameerika vallutada. Ja langevarjuga hüpata. Noh, ikka üksi, mitte tandemhüpet. Ja on veel palju teisi asju kah, mida pean alustama ja lõpetama või lihtsalt poolikuks jätma. Enne, kui saab läbi mu ''Parim enne'' kuupäev.

Aga eile... Ma käisin Hurts'i kontserdil! Äge oli! Visati ka roose publikku sekka. Ja vot, see oli naljakas, kuidas noored neiud rooside pärast kaklesid! Üks vehkis vaid roosi varrega. Õit polnud. Hiljem nägime teismelist, kes käis valge roosiõis hardalt käes. Usun, et nad hoiavad igaveseks ajaks igevesti noid roosivarsi ja õisi ja kui keegi sai vaid kroonõielehe, hoitakse seda kah nagu mingit armsamalt saadud kõikse kallimat kingitust. Eks ma üritan mõista. Aga tegelikult oli lahe! Pole just muusika massidele ja mina teadsin nende lugudest rohkem, kui kahte, aga siiski... Omapärane. Kõikse parem oli piletite saamislugu. Ma ei pidanudki tegelikult sinna minema. Ma isegi ei teadnud, millal Hurts esineb. Teadsin vaid, et ta esineb Tallinnas, aga ma mõtlesin, et sinna on veel sutsuke rohkem aega! Igatahes, piletid sain ma täitsa tasuta. Tegelikult olid need kutsed. Kaks. Saatuse või mõne muu tegelinski käsi oli mängus siinkohal. Neli tundi enne kontsertit tasuta piletid! Ega võimalust peab kasutama. Nii nägin isegi kaht tuttavat seal...

Igatsus

Mis on igatsus? Kas on see tunne, mis tekib, kui ei näe üht inimest pikka aega? Või on see lihtsalt sisemine vajadus millegi või kellegi järele? Või on see mingi intuitsioon, mis ajendab midagi vajama?
Üks tegelinski ütles: ''Igatsen lihtsalt..'' On see lihtsalt sõnakõlks meelitamiseks või mõeldakse seda tõsiselt? Lihtne sõnapaar kellegi meelitamiseks. Taolised sõnakõlksud teevad küll hinge soojemaks, aga panevad ka kahtlema. Kahtlustekitavad. Mõtlemapanevad. Ja arusaamatud. Mida ikka vastav inimene võib panna taoliste sõnade taha? Sinna võivad peituda tõesti igatsus aga ka kõik muud põhjused, millele lihtsalt vastust ei saa, küsimata.

Elu on täis igatsusi. Täis igatsusi kaugete inimeste vastu. Igatsus kättesaamatute ihaldusobjektide vastu. Elada igatsuseta, on maailm täis tühjust. Igatseme tahtlikult või tahtmatult. Mõeldes igale päevale omaette, võime leida, et iga päev igatseme kedagi või midagi. Tõeliselt. Tundub, nagu meie hing vajab igatsemist. Süda tõmbub krampi, kui me ei tegele igatsemisega. Elu loomulik käik...

Oo, mu Kitarr!

Lootusetu Loogik polegi nii lootusetu juhtum, kui arvata võib. Esialgse ülevaatuse käigus võib tekkida ju nii mõningaid apsakaid ja kahe silma vahele võib jääda nii mõndagi. Aga siiski, mida arvata kooslusest: kitarr+mina? Ses suhtes, et ma pidin ju juba ammu seda pillendus tinistama hakkama. Ja nüüd, kui väikeõel on kitarrendus olemas, võin ma täitsa vabalt ka ise mängida mängu, et ma olen Maailma Parim Kitarrimängur. Ilmselgelt. Enne jõuab kätte maailma lõpp, aga see pole oluline! Kitarriga ma lõõritan ja kitarri ma piinan. Eks siis hiljem hakkan ma kõikide pulmades kitarri mängima. Muusik oma käest võtta vähemalt. Ja ma teen seda pealegi tasuta! (Süüa võib ikka natuke anda... Ja noh... Ninnist-nännist ei ütle ma ka kunagi ära...) Oodake lihtsalt natuke. Ja veel natuke... Sajand või kaks...

Mitte pirukas, vaid mina oleolevat kobe...

Vat siis, mul käib töö juures igast kummalist rahvast. Eriti täna. Üks väike laps andis mulle kastanimuna. Lihtsalt. Tuli vanaemaga ja andis kastanimuna! Ilus kingitus. Siis tuli üks onkel, kes ütles, et mitte seenepirukas, vaid mina olevat kobe. Eks tas ole. Ma nõudsin talt selle eest ainult raha. No mida ma oleksin pidanud tegema?! Lihtsalt vahtima ja ütlema oma kõikse tõsisema häälega: ''Tänan komplimendi eest.''? Äkää. Nii vaffadus ma nüid kah pjole jikka vjeel. Ja õhta tuli veel üks onkeldus, või noormees?, eh, mina kah ei tea. Tema oli igatahes alustand oma nädalavahetust juba täna. Keset nädalat. Või siis venis ta nädalavahetus lihtsalt pikemaks? Igatahes too tegelinski ütles, et mina olevat tuttav. Olevat Männikul mind näinud. Jeah, ma käin Männikul õite tihti (lugege toda lauset väga iroonilise alatooniga, ma siiski pole sattunud Männikule... Emmm... Pikalt...). Lõpuks andis ta siiski alla ja kõndis minema. Tore tali küll. Tegelikult oleks tööst palju platerdada, aga kes kuulda tahab, istugu minuga maha ja ma siis räägin, nii et suu vahune! Kui ei usu, katsetage järgi. Ma saan sellega hakkama küll.

Homme läen mina lastega teatrisse. Nukuteatrisse. ''Rapuntslit'' vaatama. Pean ju end kuidagi kultuuriliselt harima. Nukuetendusega nimelt. ''Smurfe'' tahan ka vaatma minna. Pointa on peidetud vaid tõsisesse fakti, et päevad, mil mina saaksin end smurfinduse koha pealt rohkem harida, ei näidata mulle smurfe mitte mingil moel. Juhul, kui ma just ise smurfe joonistama või mingil muul kummalisel kombel tegema ei hakka, mis on ilmselgelt liigselt ebatõenäoline. Mõeldes siiski mingil viisil positiivselt: ma lähen nukuetendusele! Trantrantraaraaa!





Minu elu on kui virvarriline päikesepaiste. Lõõskab alati, kui mina juures viibin ja virvarrilisemalt, kui vihma käest pääsendu päikese poole püüdlev vikerkaare kaaretipp.

Everyone has that one little secret, that no one, not even your best friend, knows about you

Toda pealkirjaks olevat tsitaati ma juba korra tsiteerisin. Kunagi ammu. Kevadel oli vistist. Jeah. Nüüd on palju vett merre voolanud (nõme ütlus ja ma ikka kasutan seda, kuigi tean, et seda kaustavad pea kõik. Vähemalt korra elus... Nonsen)

Olen vajutatud raskesse unustustehõlma. Või on mind sinna vajutatud muude askelduste seas. Oli see tahtlikult või tahtmatult... Ma ei tea. Ei tahagi teada. Tean vaid, et unustustehõlma vajutamine on üks kiirendavaid samme minu lahkumiseks idarindelt läänerindele. Ma leian iga päev aina rohkem ja rohkem põhjendusi, MIKS ma peaksin Eestist ära minema. Tore. Aina toredamaks kisub.

Tegelikult on naljakas: ühelt poolt vajutatakse mind unustustehõlma, teiselt poolt kistakse unustustehõlmast välja üksikuid seikasi, millest ma poleks eales unistadagi osanud. Minevik tuhnib mu olevikus. Kas ka tulevikus? Vat, sellele ei taha ma mõelda. Ennustaja juurde ma ei lähe, et midagi välja uurida. Usun vaid saatusesse: kui ma pean mõne inimesega tutvuma, siis on selleks olemas kindel aeg. Ja ma kohtun temaga kindlasti. Võtame või Antonio. Alles hiljem, kui ma olin juba Antonioga koos, sain ma aru, miks mind pilluti mööda Hispaaniat igasse nurka. Tean, miks ma läksin tagasi, et minna edasi. Vähikäik vaid selleks, et kohata inimest, kellega veeta koos kaks nädalat. Eks nii kirjutaski mulle saatus ette. Vägisi ei saanud ma ju Hispaaniast ära. Minu mõtted ei läinud kokku saatuse raamatuga. Ja vot, peale toda reisi usun ma saatusesse paljuid kordi rohkem.

Ja siiski on üks saladus, millest ma tahaksin rääkida. Vähemalt ühele inimesele. Aga ma ei saa... Ma ju lubasin. Ma ei taha haiget teha. Sest ma tean, et tolle saladuse ilmsikstulek teeks haiget mitte vaid ühele, vaid mitmele inimesele. Uskuge, ma vihkan mõnikord ennast oma teadmiste eest...

Welcome! Welcome! Welcome!

Sorry, üks asi jäi lihtsalt lisamata. Üks laulu - ''Welcome to My Paradise'' (http://www.youtube.com/watch?v=gh20qv8IWAo) - kuulasin seda jälle ja mõtlesin: palju ja mida too inimene küll tõmbas, et sellist laulu kirjutada? ''a place where we can share some weed'' Taoline rida ju paneb mõtlema, mida nood rastad teevad ja tõmbavad. Ma küll pole erand. Ja tõesti, peale weed'i on elu palju paradiislikum, kui enne seda (seda räägib mu Hispaania kogemus). Mulle lausa meeldib too laul! Lihtsalt vastab tõele. Muidu on ainult hallid värvid, või vaatama kõike läbi mustade prillide, aga tegelikult... On asi palju ilusam! Tegelikult ongi kõik ilus, aga ma ei tea, mis on kõigile pähe löönud, et peame ainult oma muredest elatuma. Karm tõde... Aga too laul... Mulle meeldib. Peaks hakkama ise ka rastaks. Eile alles mõtlesin, et lasen endale rastad teha. Ainult, et mu juuksed on selleks liiga lühikesed... Pärast on ainult mingi rastaogad peas. Seda ma ei taha. Sel korral jäävad siiski rastapatsid ära. Ehk kunagi tulevikus. Keeleneet ju on. Piisab sellestki.

Uued plaanid vanas kuues

Ja jälle plaanin ma Eesti mulla jalgelt pühkida. Juba kaks ja pool pakkumist soolas. Mulle sobib! Teiste lohutamiseks vaid nii palju, et enne novembrit ei plaani ma kuhugile ära reisida. Aga kui ma sel korral lähen, siis ikka pikaks ajaks. Noh, ikka pikakspikakspikaks. Mitte vaid kuueks nädalaks. Kes läheb VAID kuueks nädalaks ära?!? Ma tõstan mõttes käe ja vahin end isekeskis põlgliku pilguga. Kuus nädalat?! Anna andeks, Lillu, aga see pole kellegi ära käimine. See on vaid korraks välisõhu hingamine. Nii et - uuesti ja paremini! Marss! Marss!
Tegelikult on nii ka, kui ma siiski mingi imetabasel imede kombel midagi väga püsivat leian või miski või keski mind tõesti peaks kinni hoidma, ei lähe ma kuhugi (MUAHAAHAAAAAHAAAA!), siis ma üritan mitte liikuda. Ja üritamist pean ma juba pooleks võiduks. Enda puhul. Aga kui ma täna oma trip.ee kontol käisin ja sealt kaks lugamata sõnumit eest leidsin, siis... Mida ma saan parata, kui üks kirjutas septembri keskpaigal ja küsis, kus ma olen ja kas plaanin veel minna? Ja mida ma saan sinna parata, et ma vastasin, et haaran kinni igast võimalusest, kui juttu tuleb reisimisest. Eriti Hispaania-Portugali suunas. Ja kommuuni? Okih, see on küll kahtlane, sest ma ei peaks vistist väga pikalt kommuunis vastu. Teisalt, ega ma tulevikku ju ei tea kah...
Siiski, kui keegi teab vähemalt üht magasuperhüper mõjuvat põhjust, miks ma ei peaks mõtlema, ei peaks planeerima vmt oma tulevast reisi (arvatatavasti häälega jälle), andku teada, või vaikigu igavesti. Aamen.

NB Mul jäi eelmise reisi ajal kirikus käimata, sest kiriku uks löödi mu nina all peaaegu kinni ja patud jäid nõnda lunastamata, seega pean ma oma patud vähemalt sel korral kuidagistmoodi lunastama. Aamen.