Südamekujuline Õhupalleelus

Nii mitu sissekannet on vahele jäänud. Nii palju mõtteid on vahele tulnud. Nii palju asju on juhtunud. Ja mööda on läinud kõigest mõni päev! Aga mis seals ikka. Lühikokkuvõttes saan ma teile kõik ette sööta! Okih, mina pole osanud kunagi lühikokkuvõtteid teha. Teada-tuntud tendents. AGA mis on kindel, on see, et mina teen leebet avarama ja suurema Euroopa suunas! Nagu teate, ei taha-saa-viitsi või mis iganes vabandus tal ka pole, minuga kaasa tulla. Mina panin üles siis kuulutuse. Neljapäeval sain kokku neiuga, kellega ma siis lähengi reisule! Vahva neiu. Ka tema ei tee plaane, vaid tahab lihtsalt minema minna. Ja nii me lähemegi. Seljakotid seljas. Nii umbes 20.juuni. Või peale seda. Ma ei saa siiski jätta vahele oma sõbranna lõpetamist.

Täna rääkisin juhatajale kah minekust. Tundub, et ega ta väga taha lasta mul minna. Nagu paljud ütlevad, olen ma väga hea töötaja! Töötaja, keda pole seal pikka aega nähtud. Jeah, on töötajaid, kes õpivad kiiresti, aga minusugust pole seal veel olnud! Vot. Sellised sõnad panevad mind elu üle järele mõtlema. Noh, kunagi kauges tulevikus. Egas ma saa oma aega praegast mõtlemisele kulutada! Liiga aeganõudev ju... Igatahes, juhataja andis mulle loa, aga ootab mind tagasi. Sest ma olen väärtuslik. Huvitav, peaks äkki palka juurde küsima või nii...? Ma ju väärtuslik ja ainulaadne... Ja mida mina teen selle teadmisega? Võtan koti ja lähen võõra neiuga teadmata suunas! Tehke järgi! Ja juhataja ei luba mul kõndides raamatut lugeda... Jõudsin mina tööle ja juhataja kutsus naeratades mind enda juurde. Ütles, et ma ikka ei tohiks kõndides raamatut lugeda, sest nii võib õnnetusi juhtuda, eriti kui teed ületan. Aga saage aru! - see on mu kirg! Okih, nii dramaatiliselt ei saa seda ka võtta. Ma olen nii harjunud. Ja mulle meeldib see! Tõesti meeldib! Kõndides lugeda ja siis asjadega kokku põrgata. Pealegi, egas ma siis nii tähelepanematu kah pole. Juhataja võttis seda ka naljana, kuigi tundub, et tal on mingi mure selle pärast. Sest ta ütles ka naljatamisi, et muidu helistatakse tööle ja öeldakse, et ettekandja tulla ei saa, aga raamatulehed võime teile anda. Muahaahaa! By the way, minu minekuuudist võttis ta külma duššina, millest ei ole kerge lahti saada. Jeah. Ma suudan segadust külvata. Ja mitte vähe!

Mis siis veel uut siin pilvede all? Mhm. Mõtleme. Mõtleme. Mõtleme... See tähendab teie mõelge, minule on see keelatud.

Segaduses olen ka. Kaks inimest. Eile. Neil sarnased mõtted. Oeh. Oleksin ma teadnud, et unistused täituvad poleks ma unistamisega kunagi tegemist teinudki. Või tähendab, oleksin, aga unistanud teisiti. Nüüd on selline tunne, et ... Oeh... Hullem kui seebiooper! Tegelikult hetkel liialdan mina. Asi pole pooltki nii hull, sest ma niikuinii võtan ma igast keeldudest hoolimata seljakoti selga, manan näole kõige tõsisemvihasema ilme, mis on suunatud otse silmapiirile. Ma ei kavatse ühtegi näolihast kah liigutada. Suu on mul tugevalt kriipsuks joonistatud. Ninast tuleb pahvides suitsu välja. Seljakoti raskust ei pane tähelegi. Ning lihtsalt marsin. Ja loomulikult, teades iseennast, ei mõtle ma mitte ühelegi asjale, vaid sellele, et minema saaks. On ju ilus kujutluspilt? Mulle küll ilgelt meeldib! Kuigi - jällegi teades tundes mind - lähen ma hoopis naerdes minema.

Südametunnistusepiinad saavad siinkohal alguse... Sain teada, et üks hea inimene arvab, et tulen oma reisult suht kähku tagasi, aga... Mina ei taha plaane teha... Läheb raskeks...

Ja minul on südamekujuline õhupalleedus! Neti andis. Vanalinnapäevade oma. Minul on õhupalleedus! Punane ja südamekujuline!

Teate mis veel? No loomulikult te ei tea, kui ma pole öelnudki ju! Like Daaa! Igatahes, mina mõtlesin, et ma viin vähemalt oma unistusi ellu. Mina liigun nende suunas. Paljud jäävad paigale ja toovad miljon vabandust, miks nad ei saa teha üht ja teist ja kolmandat. Sest ''äkki'' juhtub nii ja ''äkki'' läheb hoopis naa ja ''äkki'' muutub maailm kollaseks. Teate, need väljamõeldud ''äkkid'' ainult pidurdavad kõigi unistamisi. Mina üritan siis natukenegi ennast muuta ja viia asjad uuele tasemele. Vähemalt enda elus.

Keep dreaming!