Tööpäevad mu rõõmupäevad! Oo! ja kuidas veel! Iga päev ainult naerata oma keep smilingut, millele lisanduvad südamest tulevad naeruturtsatused. Aga eile... Eile naersin ma tööl lausa südamest. Pisarad tulid isegi silma. Mis ma teha saan, kui meie armas juhataja on lihtsalt imetabaselt... kuidas nüüd öeldagi... Omamoodi. Täna sain teada, et meie kõrtsu ettekandjad peavad ikka olema vägevalt multifunktsionalistid. Mida kõike me tegema ei pea! Pidimegi laudu ja toole pesema. Noh, ikka jalad ja kõik muu ka puha. Istusin seal laua all ja kõkutasin. Julia oli teise laua juures. Ja kõkutas. Mis ma teha sain, kui ma sain teada tõe! Et ettekandja peab olema alati valmis igaks naljakateks asjadeks. Peaasi, et naerda saime ju! Ja Julia ütles mulle, et ma olen ikka kiire ja tubli! Ta imestas aina, kuidas ma mõne asja niii kiiresti ära tegin. Aga ega ma sinna magama ei läinud! Mulle meeldib Juliga koos töötada. Temaga lihtsalt on hea koos töötada.
Ma olen üksi elanud juba üle poole aasta. Üksi. Oma korteris. Mõnikord on käinud öised külastajad, kellega olen pidanud arvestama. Üle poole aasta. Inimene on harjumuse ohver. Olen suure pere laps. Olen harjunud seltskonnaga. Või kas ikka olen? Millegipärast hakkas mulle see üksinda elamine ikka väga meeldima! Teen kõike just siis, kui ise tahan, ja siis millal tahan. Kuidagi teistsugune oli. Äkki olen ma egoist? Jaa! Suur egoist! Mõelda vaid, üksinda elavad inimesed ei pea ju kellegagi põhimõtteliselt arvestama. Teisalt, kui nüüd Neti mu juurde kolib (tema asjad on juba minu juurde kolinud), siis on mul vähemalt seltskond jällegi omast käest võtta! Hea on see, et me oleme Netiga mõlemad suht aktiivsed. Neti eriti. Mina natuke. Ja pealegi kavatsen ju mina minema minna! Euroopa suunas! Tegelikult on veel päris mitu positiivset asja, kui elada kellegagi koos. Tõesti, nii mõnigi muu asi veel.
Muide, neljapäeval saan kokku neiuga, kes on üks mu kandidaatidest Euroopatripiks! Ootan kannatamatult.
No comments:
Post a Comment