Eile sain tööl järjekordse komplimendi osaliseks (kui nii edasi läheb, paisub mu egokene nii suureks, et ei mahu mu korterisse kah ära mitte). Juhataja küsis minult neiu kohta, kes pidi tulema vestlusele ja keda minagi natukene tean, kas too neiu on kiire kellegagi võrreldes. Kuna ma ei saanud aru, keda ta tolle kellegi all mõtles, küsisin üle, kellega võrreldes. Ta vastu, et ikka minuga. Ma olen kiiruse etalon ju. Tore teada... Sel hetkel lõi mu ümber kõik selgeks! Mu silmad avanesid! Ma nägin taas elu oma ümber! Okih, asi kisub liiga läägeks. Mida ma öelda tahan, et ma mõistan nüüd paremini, miks kolleegid minust natukene rohkem lugu peavad, kui näiteks ühest teisest uuest ettekandjast: ma lihtsalt tegutsen pidevalt ja kiirelt. Vahepeal ma ka puhkan, aga seda teen vaid siis, kui midagi muud teha pole. Pealegi saab ideaalset puhata ka söögiriistu poleerides!
Eile soovitas kokk I lugeda Jeremy Clarksoni kirjutatud raamatuid (neid on neli). Ma siis ütlesin, et võtan need enda kohustluslikuks kirjanduseks. Minu meessoost lapsevanemal on siiski kõik neli raamatut olemas! Läksin ja pätsasin ühe neist ära. Ja nüüd naeran kõht kõveras. Mulle meeldib, kui tark mees tarka juttu huumoriga edasi annab. Vaatab, kui kiire lugeja ma siis olen ka...
No comments:
Post a Comment