... hüppasin ma langevarjuga! Jebidijee! Tandemhüpe. Mina ja kena noormees hüppasime. Ma naersin. See oli lõbus! Lennukist väljahüpe oli küll hinge kinnimattev, aga siiski - lõbus! Vahva! Tahan veel! Uskumatu kogemus. Ma pole iialgi tahtnud langevarjuga hüppama minna ja kui ma sain kinkekaardi, siis mõtlesin, mida kõike ma teeksin, et kohe langevarjuga hüppama minna. Ja nüüd - kolma ja pool kuud hiljem - sooritasin edukalt hüppe. Isegi diplom on mul olemas. Jaa! Et ma ikka käisin hüppamas ja puha. Ma sain isegi langevarju sutsuke juhtida! Ja mind filmiti. Jäin isegi peale. Kui ma selle video kunagi kätte saan, siis ma jagan seda ka siin. Filmija naislangevarjur ütles, et nii lõbusat inimest oli kohe lust filmida! No loomulikult! Kuidas ma saan nutta või tõsine olla, kui mu ees avaneb võrratu vaade. 3,5 km kõrguselt alla lennata ei saa siiski igaüks. Vapustav elamus! Tahan veel! Tahan veel! TAHAN VEEEEEEEEEL! Sorry... Ma sain kõigest kaifi... Aga käed ei värisenud. Jalad ei värisenud. Suurt hirmu ka polnud. Nagu igapäevane värk või nii. Oeh, nüüd tahan juba üksinda kah hüpata!
Pärast hüpet olin ma kolme lapse lemmik. Esiteks oli mu tähelepanuobjektiks keeleneet, mida pidin ikka näitama. Teiseks, käisin ma lastega lilli korjamas. Sellest tundsin ma rõõmu. Pole nii ammu korjanud nii vaikses ja rahulikus kohas lilli korjanud. Loodus. Rohelisus. Lapsed. Nurmenukud. Võililled. Üks laps süles. Teine käekõrval. Kolmas ees kõndimas. Vot. Seda ma igatsesin. Tõesti. Nüüd ma tahan veel lastega mängida. Siiras rõõm.
Koju sain Raplast loomulikult kahe noormehega. Jaa! Tõid mu kohe ukse, st värava ette ära. Väga viisakad ja toredad mehed olid. Toetasid igati mu ''Euroopasse häälega'' projekti. Ja isegi seda, et võhivõõraga kavatsen minna! Vot, selliseid sõnu tahan ma veel kuulda. Tõesti, väga vähesed toetavad minu sellist ehku peale mineku plaani ei-tea-kuhu-ei-tea-kauaks-ei-tea-millega. Ka nemad mainisid, et Eestis võib ju kuivikuks jääda. Okih, selle koha peal võin vaielda, aga mul kama kaks! Pluss paljud toovad välja miljontsiljontuhat vabandust, miks ma ei peaks saama ühte või teise riiki minna. Aga vat! - minul on jummmmmmalast kama kaks. Mina lähen ja kõik! Toogu teised nii palju mitte mineku põhjuseid, kui tahavad. See ei takista mind. Enam mitte. Kopp eest sellest kõigest.
Täna tuli üks mineku põhjus veel. Tõesti, nüüd ma ei saa aru, kelleks meid kasvatati. Või peaks küsima: kes meid kasvatas sellisteks, kes me oleme? Mõtlen konkreetselt mu vanemat õde ja ennast. Nagu oleks kasvatus meist mööda läinud. Aga võib-olla ongi asi sellest, et meid kasvatati lihtsalt... Aga mõtleme positiivselt! Kõik läheb just nii, nagu me ise tahame. On vaja vaid positiivset mõtlemist! Elu peab vürtsitama. Muidu on liiga igav. Magus elu on liiga lääge. Ja see tüütab peagi ära. Lisa vürtsi ja kõik muutub lõbusamaks!
Ma tahan lihtsalt nutta... Ja perkelus... Raadiost tuleb ka veel selline laul... Miks...? Elu on liiga lühike, et lähedastega tülitseda, aga... Miks mõni seda ikka teeb? Miks tehakse haiget just kõige lähedasematele?! Miks?!?!
No comments:
Post a Comment