Jällegi suutis mu kallis kolleeg Anna mind üllatada. Eelmine kord ta viitas sellele, et olen täitsa hea ettekandja, ja küsis ta, kas ma olen kaalust alla võtnud? Tema sõnul olen selle aja jooksul, kui ma olen kõrtsus töötanud, kõhnemaks jäänud. No see on see raske töö! See tähendab vaid seda, et pean veel rohkem tööd tegema ja ringi siblima!
Eile taipasin, et mõne inimese julgus on ainult pealtnäha julgus. Ma võin ju väita suure häälega, et ma julgen! Et ma võtan suure julgusega riske, aga tegelikult... mis nendest sõnadest kasu on, kui ma käitun risti vastupidi ning kükitan hoopistükkis toanurgas ning värisen, kui pean tegema mõne muu malendi käigu, millest pole mul kõige vähimatki aimu. Ma ei saa ju ainult ratsuga käia ja võita. On vaja liigutada ka etturit. Vankrit. Ja teisigi malendeid. Ratsu võib olla tugev vastane, aga ainult seda liigutades ei pääse kaugele. Seega - kõik nupud käiku ja edasi! Et julgeda riskida, peab julgema liigutada! Maitseelamuse peab kätte saama, sest kui ollakse midagi maitsnud, mis toob esile eriskummalisi tundeid, peab saama seda veel maitsta. Ja veel. Ja veel. Ja ma tean, et alati ei peagi julge olema. Mõnikord peab ka värisema, sest kui pole hirmu, siis pole ka julgusestki tolku. Oeh, läks alles keeruliseks. Aitab sellisest jutust öösel! Mõni peab ikka homme tööle ka minema!
No comments:
Post a Comment