Peaosa

Anti poolvägisi peaosa seebiooperisse. Peaosa pole just alati kerge mängida.

Kätlingi küsis mu käest, kuidas on võimalik, et minul tõmmet on? Kehitan õlgu. Naeratan. Ma tõesti ei tea! Ma ei tee ju ise midagi eriskummalist. Või... Vaielge palun selle koha pealt vastu!!!

Ajab ohkama

Neti on karmim lapsevanem kui mu teised kaks vanemat kokku. Okih, ta ei ole karmim, aga nüüd on küll tunne, et sattusin kokku elama mingit liigat lapsevanemaga. Igatahes, kuna Netikene kolis oma kodinatega juba ammu ning ise jõudis ka lõpuks kohale, siis läks asi karmiks. Hommikul, kui mina tahtsin süüa friikartuleid, keelas tema selle kategooriliselt ära ja ütles, et ei söö hommikuks friikartuleid! Nii pidingi jonnides sööma hoopis lõhkekala ja riisi. Kuhu me nii jõuame?!?! Õige vastus: tervisliku toitumiseni... Oeh.

Täna kaks vanalinna restorani läbi proovitud. Vabatahlikku elu ruuuuuulib! Ja jäätised ka! Need Väikese Tomi omad.

Unenägukene

OiOi, mida mina unes nägin! Esiteks värvisin ma oma juukseid. Punaseks ja blondiks. Mõlemat värvi toppisin pähe. Aga päriselus ei taha ma kumbagi värvi oma juukseid ju värvida! Kuigi reisileminekuks võiks ju pea punaseks võõbata... Tähelepanu oleks vähemalt garanteeritud. Teiseks oli mu unes väga palju tüüpe! Eriti aga neid, kes tudengipäevadel olid. Silma jäi aga üks. Pilk otsib ju ikka inimest, kes varem millegi tõttu silma on jäänud.

Südamekujuline Õhupalleelus

Nii mitu sissekannet on vahele jäänud. Nii palju mõtteid on vahele tulnud. Nii palju asju on juhtunud. Ja mööda on läinud kõigest mõni päev! Aga mis seals ikka. Lühikokkuvõttes saan ma teile kõik ette sööta! Okih, mina pole osanud kunagi lühikokkuvõtteid teha. Teada-tuntud tendents. AGA mis on kindel, on see, et mina teen leebet avarama ja suurema Euroopa suunas! Nagu teate, ei taha-saa-viitsi või mis iganes vabandus tal ka pole, minuga kaasa tulla. Mina panin üles siis kuulutuse. Neljapäeval sain kokku neiuga, kellega ma siis lähengi reisule! Vahva neiu. Ka tema ei tee plaane, vaid tahab lihtsalt minema minna. Ja nii me lähemegi. Seljakotid seljas. Nii umbes 20.juuni. Või peale seda. Ma ei saa siiski jätta vahele oma sõbranna lõpetamist.

Täna rääkisin juhatajale kah minekust. Tundub, et ega ta väga taha lasta mul minna. Nagu paljud ütlevad, olen ma väga hea töötaja! Töötaja, keda pole seal pikka aega nähtud. Jeah, on töötajaid, kes õpivad kiiresti, aga minusugust pole seal veel olnud! Vot. Sellised sõnad panevad mind elu üle järele mõtlema. Noh, kunagi kauges tulevikus. Egas ma saa oma aega praegast mõtlemisele kulutada! Liiga aeganõudev ju... Igatahes, juhataja andis mulle loa, aga ootab mind tagasi. Sest ma olen väärtuslik. Huvitav, peaks äkki palka juurde küsima või nii...? Ma ju väärtuslik ja ainulaadne... Ja mida mina teen selle teadmisega? Võtan koti ja lähen võõra neiuga teadmata suunas! Tehke järgi! Ja juhataja ei luba mul kõndides raamatut lugeda... Jõudsin mina tööle ja juhataja kutsus naeratades mind enda juurde. Ütles, et ma ikka ei tohiks kõndides raamatut lugeda, sest nii võib õnnetusi juhtuda, eriti kui teed ületan. Aga saage aru! - see on mu kirg! Okih, nii dramaatiliselt ei saa seda ka võtta. Ma olen nii harjunud. Ja mulle meeldib see! Tõesti meeldib! Kõndides lugeda ja siis asjadega kokku põrgata. Pealegi, egas ma siis nii tähelepanematu kah pole. Juhataja võttis seda ka naljana, kuigi tundub, et tal on mingi mure selle pärast. Sest ta ütles ka naljatamisi, et muidu helistatakse tööle ja öeldakse, et ettekandja tulla ei saa, aga raamatulehed võime teile anda. Muahaahaa! By the way, minu minekuuudist võttis ta külma duššina, millest ei ole kerge lahti saada. Jeah. Ma suudan segadust külvata. Ja mitte vähe!

Mis siis veel uut siin pilvede all? Mhm. Mõtleme. Mõtleme. Mõtleme... See tähendab teie mõelge, minule on see keelatud.

Segaduses olen ka. Kaks inimest. Eile. Neil sarnased mõtted. Oeh. Oleksin ma teadnud, et unistused täituvad poleks ma unistamisega kunagi tegemist teinudki. Või tähendab, oleksin, aga unistanud teisiti. Nüüd on selline tunne, et ... Oeh... Hullem kui seebiooper! Tegelikult hetkel liialdan mina. Asi pole pooltki nii hull, sest ma niikuinii võtan ma igast keeldudest hoolimata seljakoti selga, manan näole kõige tõsisemvihasema ilme, mis on suunatud otse silmapiirile. Ma ei kavatse ühtegi näolihast kah liigutada. Suu on mul tugevalt kriipsuks joonistatud. Ninast tuleb pahvides suitsu välja. Seljakoti raskust ei pane tähelegi. Ning lihtsalt marsin. Ja loomulikult, teades iseennast, ei mõtle ma mitte ühelegi asjale, vaid sellele, et minema saaks. On ju ilus kujutluspilt? Mulle küll ilgelt meeldib! Kuigi - jällegi teades tundes mind - lähen ma hoopis naerdes minema.

Südametunnistusepiinad saavad siinkohal alguse... Sain teada, et üks hea inimene arvab, et tulen oma reisult suht kähku tagasi, aga... Mina ei taha plaane teha... Läheb raskeks...

Ja minul on südamekujuline õhupalleedus! Neti andis. Vanalinnapäevade oma. Minul on õhupalleedus! Punane ja südamekujuline!

Teate mis veel? No loomulikult te ei tea, kui ma pole öelnudki ju! Like Daaa! Igatahes, mina mõtlesin, et ma viin vähemalt oma unistusi ellu. Mina liigun nende suunas. Paljud jäävad paigale ja toovad miljon vabandust, miks nad ei saa teha üht ja teist ja kolmandat. Sest ''äkki'' juhtub nii ja ''äkki'' läheb hoopis naa ja ''äkki'' muutub maailm kollaseks. Teate, need väljamõeldud ''äkkid'' ainult pidurdavad kõigi unistamisi. Mina üritan siis natukenegi ennast muuta ja viia asjad uuele tasemele. Vähemalt enda elus.

Keep dreaming!

Esimene Hüpe!

Vot nii, nüüd lõpuks sain kätte video oma tandemhüppest! Elamusrikast vaatamist teile! Ja kadestage nüüd! Ma tean, et te tahate ka langevarjuga hüpata. Ma siiski mõtetelugeja. Muahahaa!

http://www.youtube.com/watch?v=--SbV-rMdnE

Kiiruse Etalon

Eile sain tööl järjekordse komplimendi osaliseks (kui nii edasi läheb, paisub mu egokene nii suureks, et ei mahu mu korterisse kah ära mitte). Juhataja küsis minult neiu kohta, kes pidi tulema vestlusele ja keda minagi natukene tean, kas too neiu on kiire kellegagi võrreldes. Kuna ma ei saanud aru, keda ta tolle kellegi all mõtles, küsisin üle, kellega võrreldes. Ta vastu, et ikka minuga. Ma olen kiiruse etalon ju. Tore teada... Sel hetkel lõi mu ümber kõik selgeks! Mu silmad avanesid! Ma nägin taas elu oma ümber! Okih, asi kisub liiga läägeks. Mida ma öelda tahan, et ma mõistan nüüd paremini, miks kolleegid minust natukene rohkem lugu peavad, kui näiteks ühest teisest uuest ettekandjast: ma lihtsalt tegutsen pidevalt ja kiirelt. Vahepeal ma ka puhkan, aga seda teen vaid siis, kui midagi muud teha pole. Pealegi saab ideaalset puhata ka söögiriistu poleerides!

Eile soovitas kokk I lugeda Jeremy Clarksoni kirjutatud raamatuid (neid on neli). Ma siis ütlesin, et võtan need enda kohustluslikuks kirjanduseks. Minu meessoost lapsevanemal on siiski kõik neli raamatut olemas! Läksin ja pätsasin ühe neist ära. Ja nüüd naeran kõht kõveras. Mulle meeldib, kui tark mees tarka juttu huumoriga edasi annab. Vaatab, kui kiire lugeja ma siis olen ka...

Lust ja lillepidu!

Tööpäevad mu rõõmupäevad! Oo! ja kuidas veel! Iga päev ainult naerata oma keep smilingut, millele lisanduvad südamest tulevad naeruturtsatused. Aga eile... Eile naersin ma tööl lausa südamest. Pisarad tulid isegi silma. Mis ma teha saan, kui meie armas juhataja on lihtsalt imetabaselt... kuidas nüüd öeldagi... Omamoodi. Täna sain teada, et meie kõrtsu ettekandjad peavad ikka olema vägevalt multifunktsionalistid. Mida kõike me tegema ei pea! Pidimegi laudu ja toole pesema. Noh, ikka jalad ja kõik muu ka puha. Istusin seal laua all ja kõkutasin. Julia oli teise laua juures. Ja kõkutas. Mis ma teha sain, kui ma sain teada tõe! Et ettekandja peab olema alati valmis igaks naljakateks asjadeks. Peaasi, et naerda saime ju! Ja Julia ütles mulle, et ma olen ikka kiire ja tubli! Ta imestas aina, kuidas ma mõne asja niii kiiresti ära tegin. Aga ega ma sinna magama ei läinud! Mulle meeldib Juliga koos töötada. Temaga lihtsalt on hea koos töötada.

Ma olen üksi elanud juba üle poole aasta. Üksi. Oma korteris. Mõnikord on käinud öised külastajad, kellega olen pidanud arvestama. Üle poole aasta. Inimene on harjumuse ohver. Olen suure pere laps. Olen harjunud seltskonnaga. Või kas ikka olen? Millegipärast hakkas mulle see üksinda elamine ikka väga meeldima! Teen kõike just siis, kui ise tahan, ja siis millal tahan. Kuidagi teistsugune oli. Äkki olen ma egoist? Jaa! Suur egoist! Mõelda vaid, üksinda elavad inimesed ei pea ju kellegagi põhimõtteliselt arvestama. Teisalt, kui nüüd Neti mu juurde kolib (tema asjad on juba minu juurde kolinud), siis on mul vähemalt seltskond jällegi omast käest võtta! Hea on see, et me oleme Netiga mõlemad suht aktiivsed. Neti eriti. Mina natuke. Ja pealegi kavatsen ju mina minema minna! Euroopa suunas! Tegelikult on veel päris mitu positiivset asja, kui elada kellegagi koos. Tõesti, nii mõnigi muu asi veel.

Muide, neljapäeval saan kokku neiuga, kes on üks mu kandidaatidest Euroopatripiks! Ootan kannatamatult.

Vastulause

Ja jällegi on juures üks inimene, kes ei saa aru/ei mõista, mida ma sinna Portugaaliasse trügin. Et kas lähen meest sinna otsima? OoEi! Ma eelistan eestimaist! Mõned väljakad on küll kenad ja puha, aga... Eiiiiiii! Eestimaine. Ikka oma ja hää. Ja ma LÄHEN! Olge siis vastu mu hääletamisele Portugaaliasse või Itaaliasse või kuhu iganes. Mida rohkem vastureaktsioone, seda suurem on mu tõestamisekihk.

Aamen.

Aiiii!

Ärkasin poole öö pealt üles. Õlad ja ülaselg valutasid. Oiiii!, kuidas valutasid. Läksin magama. Ja hommikul valutad mu õlad ja ülaselg ikka veel. On see tõesti minu kaunist tandemhüppest? Vahet pole, aga keegi võiks mulle massaaži teha.

Kass

Tsiteerin:
Tegelane: ''kolisid kassiga kokku jah''
Mina: ''Jah. Mu vanem õde on kassi aastal sündinud, ega sa palju mööda ei pannudki.''

Mulle sobib. Vähemalt too kass räägib vastu kah ja ei aja ainult vaipu segamini.

Lõpuks ometi...

... hüppasin ma langevarjuga! Jebidijee! Tandemhüpe. Mina ja kena noormees hüppasime. Ma naersin. See oli lõbus! Lennukist väljahüpe oli küll hinge kinnimattev, aga siiski - lõbus! Vahva! Tahan veel! Uskumatu kogemus. Ma pole iialgi tahtnud langevarjuga hüppama minna ja kui ma sain kinkekaardi, siis mõtlesin, mida kõike ma teeksin, et kohe langevarjuga hüppama minna. Ja nüüd - kolma ja pool kuud hiljem - sooritasin edukalt hüppe. Isegi diplom on mul olemas. Jaa! Et ma ikka käisin hüppamas ja puha. Ma sain isegi langevarju sutsuke juhtida! Ja mind filmiti. Jäin isegi peale. Kui ma selle video kunagi kätte saan, siis ma jagan seda ka siin. Filmija naislangevarjur ütles, et nii lõbusat inimest oli kohe lust filmida! No loomulikult! Kuidas ma saan nutta või tõsine olla, kui mu ees avaneb võrratu vaade. 3,5 km kõrguselt alla lennata ei saa siiski igaüks. Vapustav elamus! Tahan veel! Tahan veel! TAHAN VEEEEEEEEEL! Sorry... Ma sain kõigest kaifi... Aga käed ei värisenud. Jalad ei värisenud. Suurt hirmu ka polnud. Nagu igapäevane värk või nii. Oeh, nüüd tahan juba üksinda kah hüpata!

Pärast hüpet olin ma kolme lapse lemmik. Esiteks oli mu tähelepanuobjektiks keeleneet, mida pidin ikka näitama. Teiseks, käisin ma lastega lilli korjamas. Sellest tundsin ma rõõmu. Pole nii ammu korjanud nii vaikses ja rahulikus kohas lilli korjanud. Loodus. Rohelisus. Lapsed. Nurmenukud. Võililled. Üks laps süles. Teine käekõrval. Kolmas ees kõndimas. Vot. Seda ma igatsesin. Tõesti. Nüüd ma tahan veel lastega mängida. Siiras rõõm.

Koju sain Raplast loomulikult kahe noormehega. Jaa! Tõid mu kohe ukse, st värava ette ära. Väga viisakad ja toredad mehed olid. Toetasid igati mu ''Euroopasse häälega'' projekti. Ja isegi seda, et võhivõõraga kavatsen minna! Vot, selliseid sõnu tahan ma veel kuulda. Tõesti, väga vähesed toetavad minu sellist ehku peale mineku plaani ei-tea-kuhu-ei-tea-kauaks-ei-tea-millega. Ka nemad mainisid, et Eestis võib ju kuivikuks jääda. Okih, selle koha peal võin vaielda, aga mul kama kaks! Pluss paljud toovad välja miljontsiljontuhat vabandust, miks ma ei peaks saama ühte või teise riiki minna. Aga vat! - minul on jummmmmmalast kama kaks. Mina lähen ja kõik! Toogu teised nii palju mitte mineku põhjuseid, kui tahavad. See ei takista mind. Enam mitte. Kopp eest sellest kõigest.

Täna tuli üks mineku põhjus veel. Tõesti, nüüd ma ei saa aru, kelleks meid kasvatati. Või peaks küsima: kes meid kasvatas sellisteks, kes me oleme? Mõtlen konkreetselt mu vanemat õde ja ennast. Nagu oleks kasvatus meist mööda läinud. Aga võib-olla ongi asi sellest, et meid kasvatati lihtsalt... Aga mõtleme positiivselt! Kõik läheb just nii, nagu me ise tahame. On vaja vaid positiivset mõtlemist! Elu peab vürtsitama. Muidu on liiga igav. Magus elu on liiga lääge. Ja see tüütab peagi ära. Lisa vürtsi ja kõik muutub lõbusamaks!



Ma tahan lihtsalt nutta... Ja perkelus... Raadiost tuleb ka veel selline laul... Miks...? Elu on liiga lühike, et lähedastega tülitseda, aga... Miks mõni seda ikka teeb? Miks tehakse haiget just kõige lähedasematele?! Miks?!?!

Kaotaja

Kaotaja kaardimängus. Ma küll üritasin vahepeal ka võita, aga näädsa! - Neti ja Margus suutsid ikka oma taktikat nii hästi minu vastu kasutada, et ma ikkagist kaotasin. Ei vedanud siis... Tegelikult ma kaotasin meelega! Ma lihtsalt tahtsin teistele võiduvõimalused anda. Muidu oleksid võib-olla nutma hakanud. See oleks kurb olnud. Mina olen vähemalt väärikas kaotaja. (Muahaahaaa)

***

Ja nii lihtsalt see käiski: tungis ootamatult mu ellu ja... Ootamatult kadus. Nii see peabki vistist olema.

Muahaahaa

Aga teate mis? Mina viisin eile ttaarat ära! Jaaa! Töö juures. Terve poe ratastega käru oli alguses neli suurt prügikotti täis (see oli tõesti suur hunnik!) ja teine täis oli siis täis klaastaarakaste. Kõigest. Kolleegid said õhtul vähemalt mu üle naerda! Selleks ma ju seal olengi, et tsirkust teha! Kokk I küsis, kas saadud raha eest kavatsen oma Mersu liisingut maksta. Aga jõudsime järelduseni, et mul on ikka suur Mersu, sest lennukit polnud kusagil hoida. I veel naeris, et kindlasti saan taara raha eest juuksepaela või muu taolise värgi. Naljatilk too kokk. Vähemalt teeb tööl keegigi nalja.

Täna hommikul sain oma romantikalaksu kah kätte. Käisin Netiga ''Midagi laenatut'' kinos vaatamas. Super! Lihtsalt super film! Saalis oli kõigest kolm inimest: mina ja Neti ja üks naine veel. Nalja kah siia juurde: ostsime komme enne filmi. Popcorni fännid me nii suured pole. Ja mis juhtus! Võtsime erinevaid komme ja me maksime täpselt sama palju! Täpselt sama kaal tuli meil kommidel! Tehke jägi või makske kinni!

Homme langevarjuga hüppama! St täna. Jebidijee! Hetkel veel närvi sees pole. Küll see jõuab tekkida. Aga ootan põnevusega!

SiiskiSiiski. Unistus läheb täide, kui väga palju seda soovida ja sellest unistada. Ja ainuke põhjus, mis mind takistaks häälega kuhugi minemast, oleks asjaolu, kui keegi mind naiseks tahab. See võimalus on hetkel nullilähedane, seega... Euroopa ja teised riigid ootavad mind!

Sõprus

http://www.youtube.com/watch?v=Iqmba7npY8g&feature=player_embedded#at=193 see kassi ja kulli video paneb mõtlema, et sõprus isegi kahe totaalselt erineva inimese vahel on võimalik. Kui suudavad seda loomad-linnud, suudavad ka inimesed.

NB

Mina olen ühe sammu võrra lähemal on seljakotireisile! Üks küll ei saa tulla, aga selle eest on kohe kaks asemele võtta! Mulle meeldib asjade selline käik!

Oh, sa mu meie!

H ütles, et kolleegidel on minu suhtes mingi respekt olemas. Vau! Minu mõttes nägin end selle ütluse peal lõug maas ja silmad punnis silmakoobastes väljas. Ja loomulikult oli kujutluses mu ees maas kildudeks ka kohvitass, mida käes hoidsin. Ja milliseid häid sõnu ma veel enda kohta kuulsin! Mamma mia! Ma oleks istuli kukkunud! Tegi tuju küll paremaks. Ja noh, olgem ikka siiralt ausad - ego kasvas ka natuke. Millimeetri võrra. Eee... Natsa rohkem tegelikult. Pead ta veel ära ei löönud vastu lage, aga palju puudu ka ei jäänud. Kuidagi kummaliselt käitus ka nõudepesija Marina. Too, kes mind alguses vistist väga ei sallinud. Täna hommikul küsis ta mu käest, kas ma putru tahan? Meil jääb hommikuti putru järgi tavaliselt ja ma siis ikka tahtsin! Hea puder oli ju ka! Terve päeva jooksul käitus ta kuidagi... Väga sõbralikult. Ja õhtupoolikul palus, et tooksin talle kuuma vett. Ma siis viisin. Egas see mul tükki küljest ära võta. Tegi endale kohvi. Küsis mu käest, kas tahan ka. Hakkasin vastama, et ei, aga tema, laskmata lõpetada, ütles, et ma tooksin endale ka kuuma vett ja tegi mulle ka kohvi! Ning andis kommi veel lisaks, öeldes, et tee suu ka magusaks! Selle peale ei oska ma midagi öelda! Mul lihtsalt vajub selle peale suu ammuli. Mulle tõesti meeldivad mu kolleegid! Oleksin tahtnud lihtsalt nutma hakata seal keset kööki. Õnnest, siirast õnnest lihtsalt.

Tegelikult ühe koha peal on ka mingi sisemine kahtlus. Intuitsioon ütleb, et mu heategu ei lõppe just hästi. Ma ei tea miks see nii on, aga miski nagu... Nagu... Ei ole paigas. Teisalt ei taha ma uskuda ütlust, et heategu ei jää karistamata.

Siiski leian mina, et ma pean lihtsalt muskulaaruseid kasvatama, et tassida miljonit kandikut või klaasi või taldrikut või ükstaspuha mida! Nagu mu kolleegist kokake hommikul kommenteeris, kui kandikuid tassisin: hommikune trenn? Musklid kasvavad, varsti lähevad varrukad lõhki! Ja nii ongi! Ma lausa tunnen, et mu muskulaarused on kasvanud! Ütlesin kolleegile vastu, et kuu aja pärast vaatame! Ja kui vahepeal liikusin ringi käes kolm veiniklaasi, siis see on selleks, et muskulaaruseid lõdvestada. Jaaa... Mul on tark kolleeg. Ja täitsa lõbus tegelinski kah!

Tegelikult olen ma hetkel veel oma tööga ju täitsa rahul.

Kas...?

Jällegi suutis mu kallis kolleeg Anna mind üllatada. Eelmine kord ta viitas sellele, et olen täitsa hea ettekandja, ja küsis ta, kas ma olen kaalust alla võtnud? Tema sõnul olen selle aja jooksul, kui ma olen kõrtsus töötanud, kõhnemaks jäänud. No see on see raske töö! See tähendab vaid seda, et pean veel rohkem tööd tegema ja ringi siblima!

Eile taipasin, et mõne inimese julgus on ainult pealtnäha julgus. Ma võin ju väita suure häälega, et ma julgen! Et ma võtan suure julgusega riske, aga tegelikult... mis nendest sõnadest kasu on, kui ma käitun risti vastupidi ning kükitan hoopistükkis toanurgas ning värisen, kui pean tegema mõne muu malendi käigu, millest pole mul kõige vähimatki aimu. Ma ei saa ju ainult ratsuga käia ja võita. On vaja liigutada ka etturit. Vankrit. Ja teisigi malendeid. Ratsu võib olla tugev vastane, aga ainult seda liigutades ei pääse kaugele. Seega - kõik nupud käiku ja edasi! Et julgeda riskida, peab julgema liigutada! Maitseelamuse peab kätte saama, sest kui ollakse midagi maitsnud, mis toob esile eriskummalisi tundeid, peab saama seda veel maitsta. Ja veel. Ja veel. Ja ma tean, et alati ei peagi julge olema. Mõnikord peab ka värisema, sest kui pole hirmu, siis pole ka julgusestki tolku. Oeh, läks alles keeruliseks. Aitab sellisest jutust öösel! Mõni peab ikka homme tööle ka minema!

Keegi üritas jälle luuletada

Keera uks enda järel lukku.
Keera lukku ja vabasta võti.
Võti pane uksevaiba alla.
Kellelgi võib seda vaja mitte.
Aga mitte enam iialgi Sinul.
Sulgesid Sa ka aknad?
Tõmbasid kardinad ette?
Lülitasid välja elektriseadmed?
Võtsid kaasa oma Päeviku?
Siis sule silmad lukustatud ukse taga.
Sule silmad ja hinga.
Hinga sügavalt sisse.
Hoia hinge kinni.
Hinga välja.
Ära ava silmi veel.
Oota.
Oota.
...
Ava silmad.
Astu oma esimesed sammud oma uude maailma.
Ära kiiruta.
Sinu uus maailm ootab kannatlikult.
Hoia pea püsti ja pilk liikumatult.
Ära lase häirida end teiste pilkudel.
Sa oled nüüd teine inimene.
Sa liigud uude maailma.
Seal oled ainult Sina.
Ja maailm, mille endale ise kirjutad.

Mina tubli ja pesin töö juures Viirega aknaid! Akendest näeb nüüd isegi läbi. Nii tublid olime! Ise imestasin kah, et suutsime aknad sellest kokkukuivanud mustusest täitsa puhtaks teha. Aga noh, olgem ausad - me siiski aknapesijad naised! Vot nii!

Ohtlik

OiOiOi! Lillu jälle plindris. Jälle ta mängib tikkudega seal, kus kergestisüttiv objekt liiga lähedal on. OiOiOi. Keegi peab Lillule õpetama, et tikkudega pole ilus mängida. Aga olgem siiralt ausalt! Kas te tõesti usute, et ta kedagi kuulda võtab? Ei! Ja nii mängib ta tikkudega edasi. Küsimusele: ''Kas suhtleme edasi?'' Vastas Lillu siiski: ''Kui me juba trehvasime, siis suhtleme edasi!'' Ja mida ta pool aastat tagasi tegi? Tegi ise suhtlemisele lõpu! Oh, teda noort sinisilmset naiivitari küll. Aga ta lubas mitte enam nutta, kui miski peaks mädanema minema. Elame ja näeme, kes naerab viimasena!

Aga mina viisin täna lõpuks ometi telefoona tervisespaase! Tema ütles mulle juba eelmisel nädalal, et tema ei taha enam tööd teha, kui ta puhkus ei saa ja ei lülitunud enam lihtsalt sisse! Vot! Ma siis lükkasin ja lükkasin ta spaasse viimist edasi, aga täna lõpuks tegin selle ära. Ta on arvatavsti kaks nädalat minust eemal. Ma loodan, et ta saab seal tervemaks. Jään teda igatsema. Kaks nädalat on siiski justkui terve igavik!

Take a Risk

Üks osa minust ütleb mulle: Riski! Riski ja tee midagi sellist, mida tavaliselt ei teeks. Surnud jänes šampust ju ei joo. Ja ma vistist tean kaht asja, mida pean tegema.



Vot, need laused pean ma endale igapäevasesse kasutusse võtma! Eriti viimase: ma vähemalt üritan! Ja kui nüüd järle mõelda - eile läks paar asja vussi, aga ma VÄHEMALT õppisin midagi uut. Ma VÄHEMALT üritasin! Ja see on ju kõige olulisem!

EurovisiooniJärelmõju

Aserbaidžaan võitis Eurovisiooni! Saage aru Aserbaidžaan! Ma isegi ei mäleta väga viisiga. Kurbusest laulis. Oeh, kena lauljatar oli küll... Aga... Aserbaidžaan! Rootsil oli küll ägedam laul! Ja palju armsam laulja kah. Aga teeb siis nii, et elab üle, kui ära ei sure! Õnne võitjale ja edu korraldamisel.

Kuigi Rootsi laul oli kordades etem. Isegi Taani oma oli...

Ausalt kah!

Ja muide: ma ei reklaami ega propageeri AleCoqi. Ausalt! Mis sest, et mul tolle suurfirma sall kaelas lotendanud on ning T-särk seljast kortsunud on. Päriselt, ma ei reklaami!

MammaMia!

Mina mõtlesin, et blogspot on mingi käguga hakkama saanud ning hävitanud mu viimase pika sissekande, aga näädsa! - ta ei teinudki seda! Oli vaid lihtsalt paar päeva omadega kutupiilu! Oeh, milline kergendustunne. Ei pea hakkama pikka sissekannet uuesti toksima. Ja oleks siis mul meeles, millest ma sinna kirjutasin! See on see, kui kalad on mu sugulased. Nende mälu on teadupärast väga lühike. No vat, neil lihtsalt ei püsi kõik värgid meeles. Minul samamoodi - 15 sekundit ja ülejäänud aja tegutsen lihtsalt reflekside najal. Oiii! kuidas mulle see meeldib! Kuid vahepeal tahaks, et mälu ikka pikem ka oleks. Eks ma seepärast kirjutangi siia kõik üles, et vähemalt vanaduses saaksin oma lastelastelastele (see on ilmselgelt minu imal liialdus) rääkida (st siit maha lugeda), mida ma oma hullumeelse nooruse ajal tegin. Ja loomulikult saan ma siis väita, et ega noorus pole hukka läinud, vaid noorus on pidevalt hukule määratud. Ei loe see ajastu siin mitte midagi. Igal ajal öeldakse: noored on hukka läinud! Kukele mingu oma jutuga! AGA meil oli neljapäeval tudengipäevade sotsialiseerumine!

Kõik sai alguse linnahalli vasakul poolel rohelisel platsil ehk siis kraavis nagu Neti ühtedele ütles. Ega asi kraavist väga kaugel ka polnud. See selleks. Meie vaieldamatult esimeseks ülesandeks sai ära hävitada tudengipäevadest allesjäänud joogid. Ikka igat laadi joogid: RC koolad ja Dynamiidid ja natuke ka neid alkoholi sisaldusega jooke. Loomulikult viimaseid oli kuidagi käegakatsutavalt rohkem. Isegi politsei piilus meid kohe alguses. Õnneks päästeti meid! Ja me liikusime suunaga Tehnika tänava poole. Seal sai rahus hoovis juua. Vaikselt pidime olema vaid. Tol õhtul/ööl sai palju räägitud. Isegi Eurovisioni teist poolfinaali sai vaadatud sutusukene (Eesti sai edasi! Jebidijeee! Rootsi sai edasi! HURRAAAAAAA!!! Rootsi laulja lihtsalt on.... Sõnuseletamatult imetabaselt nunnu ja armas ja oeh... Võluv... Ja ta oskab tantsida!) Tarka juttu oli öös palju. Sain näiteks teada, et igas naises peab olema neli erinevat naist: armuke, tüdruk, köögikata, kuninganna. Millal üht või teist kasutada tohib, räägiti kah. Aga seda ma ei avalikusta.

Tegelikult peaks magama. Mis sa ikka magad, magamine on nõrkadele! Pealegi magatakse kahekesi! Oi jeerum! Seda veel vaja. Tõde on peidus telefonikõnes, mis äratas mind tund aega tagasi üles ja informeeris mind sellega, et tunni aja pärast on mul oodata hilisöine külaline. Mul on siiski tunne, et ma jõuan enne magama minna, et siis saaks mind taas üles äratada. Ega ma kade ole! Mind võib alati äratada. Mõnikord olen ma hea inimene kah. Mõnikord... Harva... Siis, kui midagi targemat just teha pole...

TööElu

Muide, neljapäeval tehti mulle töö juures kaks komplimenti! Mina võtan neid suurepäraste komplimentidena vähemalt. Esiteks H küsis hommikul mu käest, kas olen ettekandjatest üksi tööl. Loomulikult olin! Ütlesin, et ma olengi üksi tööl. Ning tema ütles, et ma olen siis usalduse ära teeninud. Sest tavaliselt algajaid ei lasta üksi tööle enne nädala aja möödumist. Mina sain kiiremini hakkama! Mind usaldadakse. Usaldus on raske. Usaldusega kaasneb tavaliselt ka vastutus. See on aga juba keerulisem teema. Teine kompliment neljapäeval tuli kassapidajalt. Anna küsis, kas ma olen varem ettekandja olnud. Ütlesin, et ei. Ta vasu, et mul tundub olevat lihtsalt nii suur pagas. Töötan lihtsalt nii hästi ettekandjana! Päris hea! Tuleb välja, et olen selleks ametiks sündinud! Kui juba öeldakse, et olen ilma kogemusteta suurepärane, siis mida veel võib siit välja lugeda?





Arrrrrrrrrrrmazzzzzzzzduzzzzzzzzzz!!!

Lõpuks ometi pidi see ju juhtuma...

..., et ka mind paari pannakse! Ja et seda tegi paavst, siis väärib see ju rohkem tähelepanu. Olgem vaid ausad - ma ei saanud väga aru, kuidas asi sinnani jõudis. Aga oluline on ju siiski lõpptulemus! Korraga olin mina ja Jüri klubi vip-tsoonis paavsti ees põlvili ja hoidsime käsi kinni. Ümberringi palju tunnistajaid. Meile loeti peale sõnad ja jõime lonksu siidrit. Väike musi ja nädalaks paari pandudki! Seega - tudengipäevade lõpupeo Karneval läks hästi! Ametlikult on paadud suurelt rasvane punkt kevadistele tudengipäevadele Tallinnas. Lõbusad päevad olid!

Ja eile ma sõin võidu jäätist! Mul on vistist mõneks ajaks jäätiselihas oma isu täis saanud. Minu parim tulemus oli ära süüa Yeti jäätis 34,7 sekundiga, aga Gris tegi seda ainult 15 sekundiga! Ja ta võitis kast jäätist. Lucky!

Lõpupeost veel natuke. Tantsida sai meeletult. Laval sai käidud. Nii mõnigi tuttav sai nähtud. Palju tasuta jooke sai joodud! Reedetuse tunne jõudis tekkida. Näha, et isegi sõbranna ei ole alati just kõige puhtam. Sai otsida ja leida ning omaette muiata. Tuli selgus. Väga palju tantsida igast loomadega! Kupeldajad tahtsid mehele panna! (Nagu näha, ühel õnnestuski lõpuks see.) Punasel vaibal sai sisenetud, paavsti kätt sai surutud ja missi kätt sai musitatud. Naerdud sai. Sai nauditud suurepärast seltskonda!

Hetkel kõik.
Koju jõudsin natuke enne viite hommikul. Ja nüüd pean ma tööle minema. Et siis õhtul taas natuke tähistada! Jebidijee! (NB ma magasin vaid natuke üle kahe tunni. Tuleb pikkkkkkkkkkkkk päeva...)

Tralllalaalaaaa

Lauamängud. Mina võitsin, Neti kaotas - perekond peab ju mängu kinni panema!
Jalgpall.
Poliitfilmid. Filmi ajal magamine.

Eks vaatab, mida head tänane päev toob! Ilm kuidagi ei taha väga soosida. Aga pole hullu! Küll paremaks ja ilusamaks läheb.

Jõudsin tõdemuseni eile jalgpalli Nimetas vaadates - ma pean olema vaba! Tulgu keegi vaid mulle kammitsaid pähe panema!

Mõnega ikka ju öösel tund aega Hambapolikliiniku ees ei räägiks! Või siiski... Vähemalt oli põnevalt pikk jutuajamine.

Nädalavahetus Või Midagi Selletaolist

Pikk nädalavahetus oli seljataga. St ON seljataga. On nagu midagi, mida mäletada ja meenutada. Reedel näiteks punane vein ja öösel praetud kartulid ning ''pole olemas halba toitu, on vähe ketšupit'' lause. Õige jutt! Peaasi, et ketšup oleks olemas. Muu pole oluline. Tahan ainult näha, kuidas magustoidule punast tomatikastet peale topitakse. Mõnuzzzz! Aga laupäev! Super!

Alguses tulid Neti ja Gris ja Kadi minu juurde, et valmistuda ette viimaseks pubiralli eelsoojenduseks. Väike jook, väike meik, väike soeng ning siis! - Tasuta siider ootab meid!!! Siit tuleks järjekordselt pikk romaan, aga teen lühidalt.

Bailat oli seekord vähem pubiralli eelsoojendusel. Aga siidrit ja õlut tundus küll, et oli rohkem!
Aga tüdrukud laulsid poiste vastu ja vastupidi!
Fortuuna mulle ei naeratanud ja ma ei võitnud midagi, aga Kätlin võitis ühe hää lõhnaga kreemi!
Ja ma sain endale uue perekonnanime ning üks tüüp sai ka minu perekonnanime - Nimedevahetus!
Panoraamis tantsida kolme mehega korraga... Tase! Aga kihlveo ma kaotasin, seega sai üks tegelane tekiila võrra rikkamaks.
Peab end soojemalt riidesse panema, kui on plaan öösel linnahalli katusel jõlkuda.
Tikk-kontsad tüütasid ära. Aga sokkis öösel kodu pool tatsuda... Natuke jahe oli vaid.
1. mai ja mina olin tööl. Topeltpalk ju ka! Sellest ma juba ära ei ütle. Ma valasin endale kollaselt kleepuvat siirupit tööl peale. Ega andekam ei annagi olla!

Ja täna algasid Tudengipäevad! Edu meile! Tulevad parimad tudengipäevad!


Vaadake, mis vahva pilt! Täpselt minu mõtted hommikutundidel!