Kukele!

LIGHTDIC
Maik Raisk

näita mulle
kus lõppeb maailm täis veriseid rante
sööda mulle
sööda mulle sisse peoga antidepressante

tungi mu mõtteisse
heida kogu oma silmakirjalikkus mu rüppe
räägi mulle
räägi mulle elust ja endast muinasjutte

näita mulle
kus algab maailm täis õiglust ja tõde
süüta minus
süüta minus veelkord üks kustuv säde


Oli seda mul veel vaja!

Uudised

Esimene tööpäev uues kohas on läbi! St proovipäev. Oli alles päev... Terve päev ainult jalul. Teisalt... Vähemalt ei pidanud ma istuma! Ja nagu kommenteeris H, et esimene päev ja juba töötad! Muig. Ma omastarust läksingi sinna nagu tööd tegema, mitte tantsima. Seega: trallalaalaalaa! Lust ja lillepidu! Lillu läks tööle tööd tegema! Jebidijee! On see siis nii harukordne nähtus? Ju vist. Aga mitte minu puhul.

Eile käisin ka K'ga ''Libahunti'' vaatamas. Täitsa põnev oli. Tore muusikal. Mulle meeldis! Nii laulud kui kostüümid kui kogu etendus. Liiga kähku sai otsa vaid. Ja kohati ei saanud aru. Kõik liikus väga kiiresti edasi. Aga elamus siiski!

Niih, on veel mõni päevakajaline uudis? Eeee... Nope. Jätkan hiljem. Tänan, et leidsite aega uudiste lugemiseks. Kunagi ükskord saate veel uudiseid juurde, et end eluga kursis hoida.

Ja ilmateade ka!
Tänaseks lubatakse päiksepaistelist ilma. Kajakaterohket taevast. Korstentelt võite leida väga eri suurusega lendavaid kajakaid, seega võite kaasas kanda vihmavarju. Tuulevaiksel ilmal on kohati ka tornaadoohtu!!! Kui näete, et tornaado liigub, siis teadke, see olen mina, kes teeb tööd. Hoidke alt, kui tahate homme veel elada!

Laul Vaid Sulle

Kui keegi laulab AINULT Sulle, siis kuula teda. Jälgi teda. Ära pööra pilku ära. Sest ta laulab AINULT Sulle suunates oma kiindunud pilgu Sinu silmadesse. Väike laul ja usu, see tõstab Sind kõrgustesse. Kui Sa juba seitsmendas taevas pole, siis too laul võib Sind sinna viia. Kui keegi laulab AINULT Sulle, ära sule silmi. Ole keskendunud. Laulmine võib algus olla millelegi, mida Sa koheselt ei suuda ega oskagi tabada.


''While we're talking About all of the things that I long to believe About love and the truth and what you mean to me And the truth is baby you're all that I need'' ...


Usu laulusõnu. Usu silmaside jõusse. Usu maagiasse, mis kandub laulu mõttest teise häälekõlast Sinu kõrvadeni, Sinu sisemusse. Sinu südamesse ja hinge. Usu. Lihtsalt usu...

Uus algus?

Täna oli viimane tööpäev! Jebidijee! Ei mingit telefonitööd enam! Ma ei kannataks seda... Mamma mia! Lubasin kolleegidele, et viin neile kommikarbi mõni lõuna... Oeh. Vähemalt sain sealt toredaid tuttavaid. Ja nalja sai kolleegidega. Kolleegid olid seal ülimalt toredad. Ma ei kahetse, et tolle töö vastu võtsin. Ma ei kahetse midagi seal. Mul on isegi täitsa hea meel, kui nüüd tagantjärele mõelda. Ma poleks iialgi saanud selliseid kogemusi, nagu sain seal pea kolme kuu jooksul. Lihtsalt vapustav! Nagu ütles H, et sain vähemalt oma kooli seal kätte. Kahetseda ei tasu midagi! Ja homme on ju vaba päev! Hommikul lähen vanaema juurde hommikukohvile.

Igatahes... Mina hakkan lõhnama nagu mees, aga hea lõhnaga mees! Sest Neti ja Jüri kingitud meeste duššigeel sain nüüd sisse õnnistatud. Oo, milline meelas lõhn! Ooo, milline mehelikkus! Oooo, milline sensatsioon! Ooooo, on alles õnnistatud seis! Nii võin ma hulluks minna... Vabandust. Ma olengi ju põhimõtteliselt hull. Paberiteta küll, aga siiski... Aitähhhhh Netile ja Jürile, kes mõtlesid mu pääle ja kinkisid mulle meeste duššigeeli! Paremat kinki ju ei saanudki olla...

Alles hiljuti hakkasin taas pikemalt suhtlema inimesega, kellega eelmine aasta sai pikki jutte öösiti maha peetud. Istusime tavaliselt ikka kella üheni öösel msn'is ja rääkisime. Vahepeal jäi vahele pikk paus. Nüüd suhtleme taas. Tore on temaga rääkida. KK-ga saab rääkida lihtsalt praktiliselt kõigest! Ja temaga lähen ka kolmapäeval ''Libahunti'' vaatama. Üks oleks tahtnud ka tulla vaatama, aga jäi natuke hiljaks - KK suutis kohe soovi avaldada, aga too teine... Alles järgmisel päeval. Pealegi ütles ta midagi, mis suutis mind panna mõttele, kas ma ikkagist tahaksin minna.

Aga Tema nägemine... Jälle mõtted, mida ei taha välja lasta. Miks ei võiks olla nii, et ma mäletan ainult seda, mida ISE tahan. Ülejäänutele aga näitaksin prügikasti ning suunaksin vaikselt sinnapoole...

What the heck?!?! Alguses oli kummitus, nüüd juba reaalsus... Kui nii edasi läheb, vedin ma ennast vabatahtlikuna Paldiski mnt ühte kaunisse hoonesse.

Jälle...

Muide, reedel küsiti poes juba teist korda selle aasta jooksul mu dokumenti, kui tahtsin natuke alkohoolse joogiga sealt pageda! Kuhu me nii jõuame?! Müüja vastas vaid, et kõik näevad nii noored välja. Tore, et ma vananedes nooremaks lähen! Ainult rõõm!

Elu

Viimasel ajal on nii mõndagi juhtunud. Olen jäädvustanud, salvestanud oma mälestustesse mitu seika, mille tahan kaugesse tulevikku kaasa võtta, et neid jagada oma kallimatele inimestele. Kõige kallimatele. Ja võib-olla isegi teistele. Ühesõnaga - mälestused, mida jagada.

Neljapäeval oli pubiralli teine eelsoojendus. Äge oli. Mina olin koos Jüriga loomulikult esimesena kohal. Põhimõtteliselt punkt kell 19. Kohe peale meid tulid veel teised ja siis veel inimesi ja veel ja veel... Ja tasuta siidrit ja õlut sai ka! Jebidijee! Ja Bailat mängida. Ja uusi tutvusi. Ja nalja! Vot, nalja sai palju. Seltskond oli üle prahi igatahes! Ma võiksin sellest terved romaanid kirjutada. Uskuge mind, neljapäevasest õhtust tuleks minu käe alt välja võib-olla isegi kolmeosaline teos. AGA see pole oluline!

Neljapäeval sai isegi ühikas käidud! Räägupesa topelburger on küll hea, aga liiga palju kastet määrib lauda. Kätlin suutis päris palju oma lauakohta kastmega kaunistada. Üüberis tantsitud kah. Ja põgenetud. Mu keeleneet jäi mõnele isegi väga silma. Mereväelased jälitavad mind. Selline tunne mul igatahes on. Sest pea igal pool jään mina neile ette või jäävad nemad mulle ette...? Tol öösel ma igatahes trehvasin jälle üht mereväelast.

Eile käisime aga Jüri juures! Kätlin kah. Neti tuli kah hiljem. Pealegi olen ma kaval. Kui mõned joovad kaks pitsi, siis mina suutsin oma pitsid teisiti likvideerida. Seega tuleb välja, et mu näitlejaoskused polegi väga kadunud kuhugi! Tegin nii haput ja kibedat nägu, et lausa kohutav. Kasutades lauset: kui jääd minu jutust poolt uskuma, oled kolmveerandiga ikka petta saanud! Tegudega on sama lugu. Mitte alati loomulikult! Naerda sai jällegi. Ega ma vistist ilma naermiseta elada ei suudaks.

Usaldus on asi, mida igaühe puhul teha ei saa. Usaldus on miski, mis tuleb pika aja jooksul. Saladused ja nende hoidmine kuuluvad usaldamise alla. On saladusi, mida ei usalda kõigile. Üks saladus on valitsev minu ja ühe tegelase vahel. Saladus on hoidmist väärt. Saladused moodustavad ühte kogukonna. Saladused on miski, mis tulevad ja jäävad ja vahetuvad. Kas minu konkreetne saladus on väärtuslik.

Romantiline stseen

Ta võttis küünla, süütas selle. Kustutasin lõõskavalt helendava laelambi. Õhkkond: valge vein, küünlavalgus, kaks inimest. Ja lause: ''Ma ju olen ka romantiline!''

Ou riiiiiliiii, duuuuud?!

Mitte iga päev

Sain kirja! Sain KIRJA!!! Päris kirja! Noh sellise käsitsi kirjutatud ja puha. Ümbrikus küll polnud, aga see ei loe! Vähemalt on kiri! Nancy kirjutas. Armas temast. Pean talle vastu kirjutama. Ega iga päev sellist luksust pole, et käsitsi kirjutatud kiri ukse taga ootab. Haruldus. Naga mõni haruldane lind või taim või loom.

Kas uskuda lubadusi või mitte? Selles on tänapäeva üks olulisemaid küsimusi...

Sõber üllatas. Ütles midagi taolist, mille tagajärjel mu suu vajus lahti, needitatud keel välja tungis ning silmad krõlli läksid. Iga päev taolisi sõnu ei loe... Tore sõber.

Ja täna oli tööl suulise osa atesteerimine! Jebidijee! Kaks päeva veel! Naerda sai meeletult. Peaaegu olen suutnud tõestada ka sealsetele kolleegidele, et ma ikkagist pole normaalne...

Tibupühad lähenevad!

Täna tuli kallis kolleeg Olga tööle ning tõi väikesed tibud ka. Sellised pisitillukesed! Nii pool sentimeetrit-sentimeeter kõrged. Kollased. Oranži nokaga. Tiivad on ka! Ja pani teiste kolleegide lauale neid. Ma siis vaatasin oma tibu pea terve tööpäev. Lihtsalt lootusetult armas! Iga päev ei tooda ju tibusi tööle. Nunnumeeter tõusis... Rohkem kui lakke.

Muide, eile oli tööl atesteerimine. Ma küll ei tea, miks mulle seda vaja on, aga vähemalt saan ma teada, kas ma olin üldse võimeline oma tööd tegema! Parem hilja kui mitte kunagi.

Mina lähen nüüd magama. ''Rahulikku patja,'' soovis H.

Täna nägin liblikat. Valget. Ta lendas! Minu suvi tuleb valge! Nagu valgest talvest poleks piisandu... Aga minu suvi on nüüd sellega igatahes alanud! Täna oli 12 kraadi sooja kah! Päike lõõskas ja tunne oli nagu suvel. Lausa mõnuzzzz!

Unistused

Kas ongi nii, kui vanemaks saad, kaovad unistused? Et siis ei ole aega unistamiseks? Et ssiis kaob unistamismeesl? Et vanemaks saades me lihtsalt ei suuda sulgeda silmi ega viia endeid kaugustesse, sinna, kus reaalsusel pole ruumi? Kuhu kaovad meie unistused? Kus on nende pelgupaik? Või äkki oleme liiga hõivatud oma töödega, mille tegemist me ei naudi? Me unistame ja unistmae ning korraga oleme sunnitud ületama ajapiiri, kuhu unistusi kaasa võtta ei tohi... Ei saa... Me astume reaalsusesse. Astume täiskasvanute tööellu. Ja viskame unistused minema. Prügikasti. Edasi rändavad ümbertöötlusesse. Seal nad muundatakse. Tuuakse meieni tagasi reaalsusemaigulistena. Mina ei taha nii!

Mina tahan unistada! Tahan oma unistusi tagasi! Tahan jälle unistada nagu ma unistasin, kui olin noorem. Ilusam. Ja ei mõelnud nii palju. Mõtlesin, aga mõtlesin unistades. Unistasin, kuidas ma kõnnin, kuidas ma riietun jne jne. Enam seda pole. Aga mis seal ikka! Mida hetkel pole, seda tuleb juurde tekitada! Äkki on mõni Unistuse retsept? Küpsetaks hea meelega suure portsu unistusi! Oojaa! Lõnavaid ja magusaid. Nagu suflee! Ei! Isegi VEEL paremad! Kohevad. Õhulised.

Kas te teate, et vaid 7% inimestest on oma tööga rahul ja õnnelikud töötades? Vaid 7%! Aga ülejäänud 93%? Teevad vistist tööd, et elada... Hetkel kuulun mina ka sinna suurema protsendi sisse... Aga ainult veel hetkel! Sellest ma järeldan, et vaid 7% inimestest oskab veel unistada. Et neil on unistused, mille poole nad liiguvad. Unistustesuflee on neil mõnus ja kohev. Nad tantsisklevad seal ning tunnevad igast elukäigust rõõmu. Neil on miski, mis hoiab neid pidevas liikumises. Neil on miski, mida nad kogu hinge ja südamega saada soovivad, sest too tunne on neid üdini haaranud! Usun, et iga inimene on seda tunnet tundunud vähemalt korragi elus. Tunnet, et ta on nõus kas või maailma lõppu minema, et oma unistus ellu viia! Aga... Arigipäev toob nad pilvedelt alla tagasi... Kurb. Ma püüan oma elu muuta. Ma püüan väljuda hallist argipäevast ning tiirelda helesinise pilvega läbi traditsioonilise argipäeva. Elu on ju lihtne! Elu on lõbus! Elu on kaunis! Ma olen nõus kandma terve elu roosasi prille, aga oma unistustest ma enam lahti ei lase!

''Unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe,'' kirjutati kuskil. Aga ma näitan, et nii see ei ole! Uskuge mind!

SÕDA!!!!

Mina kõnnin hommikul tööle. Nagu ikka läbi vanalinna, et ikka rohkem samme astuda. Astun ja astun. Mõtlen omi mõtteid. Keegi ei sega. Vaid raadihääled kostuvad mu kõrvus. Isegi ei mõtle. Nagu hommikuti ikka. Ma ei näe sellega vaeva. Igatahes kõnnin ja kõnnin ja näen mina ees vastu tulemas pikka kuju. Noh, mees ikka. Ja tema lähenedes teen mina suuuured silmad! Täitsa tuttav mees kah, neh! Pole teist tervelt pool aastat näinud! Kevad on pähe hakanud. Kohtusime. Naeratasime. Möödusime. Ja eilne päev algas imeliselt! Me ei vahetanud küll ühtegi sõna, aga juba tema nägemine...! Oleksin pidanud talle keelt ka näitama! Jebidijee! Nägin u'd!

Üleeile sai veini ka joodud. Ei hakanduki nii kiirelt pähe nagu eeldasin. See on hea.

Eile enne südaööd, rääkisin jälle targa sõbra H-ga (ja teate - mina mõtlen alati tarkadele inimestele, sest targad inimesed meeldivad mulle!) ja sain teada, et enne, kui üldse hakata rahale mõtlem, peab olema eelnevalt kaks asja täidetud. Ja seda isegi siis, kui raha on peamine eesmärk. Need kaks asja on: Rikkus ja Tarkus. Rikkuse all ei saa selles kontekstis silmas pidada raha (nagu mainisin, on raha teine eesmärk üldse). Rikkus on vaimne vara, sind ümbritsev elu ja olu, inimesed, sulle osaks saanud annid. Seega kui on olemas Rikkus ja Tarkus, võib mõelda Rahale.

Uskuge, kui keegi kahtleb minus, siis mu Tobe Kangekaelus tõstab pead! Kuulutab sõja nii minule kui ka maailmale mu ümber. Seekordses sõjas ei tunta valgeid lippe ega piire. Vaid head strateegiat on vaja. Ja strateegia panen varsti paika.

Süüa on ikka natuke raske... Aga pole hullu! Küll varti saan paremini süüa! Pealegi - Mul on rakendunud siiski programm Suveks Saledaks!

Uuendused Minu Elus

Mul on keeleneet! Jebidijee! Mul on KEELENEEEEEEEEEEEET! Teate ju küll seda asjandust, mis keeles kinni on! Teate ju? Siiski enne keeleneedi juurde jõudmist pean alustama algusest.

Algus.

Elas kord Lilian. Ta polnud kunagi mõelnud, et võiks teha endale keeleneedi. Ükspäev jäi ta rääkima Viirega. Jutuks tuli keeleneet. Ja mõlemad tahtsid seda! Mõeldud tehtud! Teisipäeval helistas Lilian ja soovis keeleneeditamiseks aega kinni panna. Öeldi, et võib tulla reedel ning siis saab needi ka ära teha. Jäädigi siis reedet ootama. Loeti päevi ning lõpuks ka tunde! Jõudis kätte kauaoodatud reede! Jebidijee! Lilian ja Viire käisid veel söömas, sest peale keele needitamist ju raske süüa (teada fakt ju). Ja mindigi kohta, kuhu sai eelnevalt. Mis tuli välja! - Et ei saagi teha neeti! Peab tegema ettemakse ning kohale tulema aja kinnipanemiseks! Suu vajus lahti selle jutu peale! Küsisime, kas oleks võimalik kusagil mujal teha. Neiu seal ütles, et Telliskivi peatuse juures saab ka. Ja siis läks lahti otsimine! Küll meid juhtatati ühte kohta ja siis teise kohta ja siis jälle ühte! Põhimõtteliselt pea kolm tundi ajasime Tallinna linna peal taga kohta, kus saaks kohe reedel teha keeleneeti! (NB kell hakkas saama 19). Natuke peale kl 19 leidsime vanalinnas koha, kus tehakse neete. Helistasime. Küsiti, millal soovime. Vastasin: ''Homme!'' Küsiti, mis kell: ''Kas või kl 9 hommikult!'' Ja nii jäigi! Laupäeva hommikul enne kella 9 olime platsis. Mina olin maganud kõigest kaks tundi, Viire polnud sedagi! Ja juba veerand kümma olime mõlemad keeleneedi omanikud! Me küll ei tohtinud rääkida, aga latatarad ju... Läksime poodi ja ostsime mahlajäätist. Et paistetust alla viia. Aga olgem ausad! Keel on siiani paistes! Suveks Saledaks Programm on igatahes rakendunud! Tahke toidu söömine on imetegu!

Tegelikult tahan rääkida sutsukene reedest.

Peale seda, kui olime avastanud, et keeleneeti kusagil reedel enam teha ei saa, otsustasime endeid täis joota. Etteruttavalt mainin, et seda ei juhtunud. Alustasime Patricust. Võtsime rummi koolaga ning kahe peale pasta. Vahepeal hüppas ka DJ Evukas läbi. Sealt edasi Nimetasse. Seal läks aga asi vääääääga põnevaks. Esiteks, kui ootasime ukse taga, oli seal Jack Sparrowi kostüümis meesterahvas, kes turvaga rääkis. Ta oli kena! Me jäime teda vaatama. Ja kui Nimetasse astusime oli nalja nabani: leti ees oli terve posu kostüümides mehi! Kes oli arst, kes kandis mingit sõjaväe värki, kes kandis naiste pesu, kes oli piparkook, kes oli Batman jne jne. Ühesõnaga, nagu hiljem välja tuli, oli tegemist inglise poissmeeste peoga. Meie Viirega istusime maha ja tellisime joogid. Peagi liitus meiega Jack Sparrow (ka tema oli sealt kostümeeritud grupist pärit). Peale teda tuli Batman. Juttu jätkus kauemaks... Tantsisime ka natuke. Ja ma sain Jack Sparrowi mütsi kanda! Ta küll ei lubanud, aga ma võtsin selle ise ära! Ega tal muud midagi üle ei jäänud. Aga teata... Nii raske on kirjutada... Seega... Teen väga lühidalt siitmaalt.

1. Jack Sparrow (kelle pärisnime ma ei teagi) oli nagu ehtne piraat. Tõega
2. Samal ööl käisime veel teisteski klubides. Ja üks pole just... Mhm. Mainimisväärt.
3. Samal ööl leidsime ka tee täitsa uude klubisse! Tasuta sissepääs ja tasuta rumminaps! Jeahhaiduuu! Tantsida sai ka.
4. Laupäeval peale keeleneeditamist läksin lapsehoidlasse. Aitasin aeda korrastada ja lapse sünnipäevaks ettevalmistusi teha, st hakkida ja küpsetada jne jne.
5. Lapse sünnipäev! Ja mina ei saanud midagi süüa korralikult, sest keel on paistes...
6. Jack Sparrow helistas kah laupäeval!
7. Muide, laupäeval saatis viis inimest mulle sõnumeid... Päris põnev. Tavaliselt ikka helistatakse.
8. Vääääga värvikirev ja lõbus ja vahva nädalavahetus! Ega siis iga nädalavahetus Jack Sparrowi mütsi ja juukseid kanda saa. Pluss igaüks ei tee endale laupäeva hommikul keeleneeti. Ainult normaalsed.

Uus Uks

Eile oli tudengipäevade koosolek. Tasuta kommi sai palju! Nämmmaa! Aga noh, mitte nii njämmi kui too Arena3 njämmmmmmmmmmmmma mees... Oeh. Tema paneb kohe ohkama... Aga noh - ka kommid ajavad hädapärast asja ära. Seal oli vahva! Väga superluks! Siinkohal peaks tegema suure kummarduse Neti ees, kes mind kaasa tiris ja üldse kaasas mind sinna. Kui õnnelik ma olen, et mul ikka taoline vahva vanem õde on! Seda olen ma ka varem teadnud. Pealegi, kellelgi teisel ei ole temataolist õde! Ja kui keegi tahab laenata... Siis unistagu edasi!

Igatahes... Eilne õhtu vajus ära. Miks? Ei viitsi pikalt laialt seletada, aga lahkumisavalduse viin sel nädalal sisse küll. Ja ma lugesin seadust kah ikka! Kuna mul katseaeg, on etteteatamistähtaeg 15 päeva! Jebidijee! Kas ma tunnen hirmu, et mul pole kohe varrukast uud tööd võtta? Kas tunnen hirmu, et ma ei tea, mis edasi saab? Ei! Absoluuuuuutselt mitte! Ma tean, mida ma teha tahan! Pealegi mu intuitsioon ütleb mulle, et teen õige otsuse. Eile rääkis sõber, mida ta sõja ajal läbi elas. Igaüks võib öelda, et tegemist on väljamõeldisega. Ma lihtsalt lugesin ja imestasin. Ja TEADSIN, et ma olen ise tema asemel seal sõjas, kust igast suunast tulistatakse. Teate, mida ta ütles? Et ma olen emo. Tsinaalne inimene. Et ma peaksin mõtlema, et peale meie on siin maailmas veelgi ja seda on palju rohkem. Ning kõike seda tahangi ma ju avastama minna!

Ta rääkis ja rääkis (st kirjutas ja kirjutas ja kirjutas) ja mina lugesin silmad pärani. Tõesti, ta avas mu silmad! Ta andis mulle kindluse, et käin õiget rada. Ta ütles, et sain oma kooli kätte oma praeguse tööga ja sellest aitab. Tema andis mulle kindlustunde, et võtaksin kätte ja läheksin ära Portugali! Ütles, et tooksin talle bonjo sealt, ta tahab seda mängima õppida. Pealegi polevat mul midagi karta: ma olen noor, mul on kõik alles ees. Ja kuldsed sõnad: ''Ja kujuta ette, kuidas maailma vajab sind.'' Nii et: ''anna aga tuld!''

Vot nii. Selline tark sõber on mul. Ja tegelikult olgem veel ausamad: mul on väga tore vanem õde kah! Kuidas ta viitsis mu jorinat eile kuulata... Paljud viskaksid toru hargile ja ütleksid: ''Jorise siis edasi, kui tahad ja kui rääkida ei taha.'' Aga Neti... Ma ju räägin! Super õde!

Oeh, nüüd sain südamelt ära. Ja teate mis: Ma tahan lakke hüpata! Tahan nutta ja naerda! Tahan... Tahan juba tegutseda! Tahan viia lahkumisavalduse ja öeda: ''Võite siin teistega ebaõiglaselt käituda, aga mina tegutsen!'' Mulle pole kunagi ebaõiglus ja -võrdsus meeldinud, nii et... Aga mind üllatas mu teine sõber K, kes ütles, et kui ta näeb või teab, et kunagi tulevikus saab ebavõrdsus otsa, siis ta jääks tööle. Mul vajus suu lahti: kas ma pean kannatama ebaõiglust nii kaua? Vot, siinkohal sai minu mõistus otsa. Teadsin vaid, et mina vähemalt ei kavatse ebaõiglust taluda isegi siis, kui tean, et ÄKKI see lõpeb...

Aitab nüü! Töö ootab! Ja pean jooksma! Edu mulle! (Muahaahaaaa!)

http://www.youtube.com/watch?v=WYYgH7pFC_o&feature=autoplay&list=PLBEEDD62D8555652F&index=43&playnext=5 - Keegi veel on truu sulle, sinu juurde voodisse, ruttan mööda... Keegi veel on truu sulle, ega nüüdki haiget tee.

Hate that...

Hinges on Igatsus. Igatsus, mille mõrkjatmagusat maitset ma tunnen. Ei ole ühtegi sammu, kuidas Igatsust täitumiseni viia või kuidas saaksin astuda samme igatsuse eemaldamiseks. See vastik Igatsus.... Oleks võimalus Igatsust eemaldada. Oleks võimalik ta endast lahti rebida! Sügavalt. Juurtega. Aga ei! - Igatsus on nagu miljoni peaga DraakonMadu! Hävitad ühe pea, tuleb kolm asemele. Pole veel ühtegi mürki, mis hävitaks Igatsuse täielikult. Sügavalt. Ma aina mõtlen ja mõtlen: Kas ma olen ainus, kes Igatsuse küüsi langeb? Olen ma ainus, keda Igatsus ründab? Olen ma ainus, keda Igatsus jälitab? Oma musta kuuega. Iga nurga tagant hiilib ta aina lähemale. Jalutan ma väljas või olen ma kodus. Lõbutsen või kurvastan. Olen üksi või seltskonnas. Ta on alati kohal. Jälgides igat mu sammu. Igat mu liigutust. Igat mu mõtet. Ja alati, kui püüan Igatsust üle kavaldada, kavaldab tema minu üle ning ründab mind just siis, kui arvan, et olen vaba! Kui ta märkab mu nõrkushetki, ründab ta eriti valusalt. Ma varsti tõstan käed, lehvitan valget lippu ja karjun meeleheitlikult: ''Annan alla! Naudi võitu! Ma enam ei suuda!''

Pisarateni naerda

Eile oli väga pikk päev. Ikka pikk-pikk. Päev lõppes alles täna. Tööl oli jama. Aga sellest pole mõtet ju rääkida! Töö on töö. Ja ka seal oli tegelikult suhtkoht lõbus. Aga peale tööd! Vot, lõbusaks läks peale tööd! Siis, kui hakkasin end õhtuks valmis sättima. Plaan oli minna Arena3 avamisele. Ikkagist uus klubi ju! Enne aga läksime Etsi juurde. Võtsime veinid kaasa ja jõudsime Netiga varem isegi kohale. Etsi polnud kodus. Tuli Viire. Ja vahtisime autosi ning naersime. Ega Etsi tulekuga asi paremaks ei läinud, vastupidi, naersime rohkem. Naersime lausa pisarateni. St mina ja Neti ja Viire. Ja me polnud alkoholi mõju all! Ausalt! Üks neiu oli ka seal, tema vaatas meid natuke kummaliselt... Ja abieluettepaneku tegin kah Viirele! Ta sõi ainult mu kingitud sõrmuse ära... Järgmine kord ei tohi sõrmusena krõpsu kasutada... Peab olema originaalsem!

Ja siis läksime klubisse! Jooksime tasuta bussile! Ikka CityToursi buss! Läksime teisele korrusele. Me olime ainukesed, kes nii palju lärmi tegid. Aga meie olime normaalsed. Teised lihtsalt ei saanud meie normaalsusest aru. Ja klubis sai tantsitud ja tantsitud ja tantsitud ja tantsitud! Muide, meil oli plaan tüdrukutega tasuta sisse saada, aga ikkagist pidime 3euri välja käima! Aga pole hullu! Asi oli seda väärt! Ja seal oli seksikas (vabandust ÜÜÜÜÜÜBERseksikas!) meestantsija! Mmm... Ta oli lihtsalt seksikas ja njämmmmiiii! Ja ma sain teda katsuda! Ja ükskord kõndis ta minust mööda ja ma vaatasin teda ja ta ütles mulle midagi! Aga ma ei saanud kõva muusika tõttu aru ja ta vaatas mulle ka otsa! Awwww... Ma lähen sinna kluppi veel tagasi!

Vahepeal tegid teised kõik leebet ja ma jäin Viirega kahekesi. Aga noo! - Viirel oli see-eest siis külgetõmme missugune! Päris palju mehi tuli ja tantsitasid. Välja tehti kah jooke. Ja mina sain ühe tüübi telefoninri. Tarka juttu sai aetud (saage aru: klubis?!). Peale kuute tegime sealt alles leebet. Eee... Tegelikult alles kl 7, kui ma nüüd hästi järele mõtlen... Üks tüüp jälitas kah meid. Peale ähvardamisi, helistamisi ning peaaegu politsei kutsumist saime temast lahti.

Muide, mina lahkusin klubist ühe tegelase telefoninumbriga! Jaa! Näkkas. Või näkkasin mina? Erm... Igatahes rääkisime päris tarka juttu. Teate, mida ta ütles, kui ma küsisin oma kaine klubise peaga? Küsisin, mida siis minus nii erilist on, et ta minuga just juttu ajama hakkas? (Oleme ausad, ma küsisin natuke teise tooniga ja teise sõnastusega) Tema siis vastas, et iga normaalne mees vaataks mulle järgi ju. No nii! Minu suus vajus lahti. Ma oskasin selle peale ainult naerda. Sest siiski: ma olen selliseid sõnu ka varem kuulnud. Ma ainult ei suuda meenutada, kes seda mulle varemalt on öelnud. Aga need sõnad on mu kõrvu varemgi hellitanud. Lisas veel midagi juurde... Ma ei hakka kõike välja tooma. Tore inimene oli! Küsis paberit ja pliiatsit baaridaamilt, et minu nri üles kirjutada. Ja ütles mulle veel, et ma olen tore, sest mu suu käib pidevalt. Ega ma siis nii suur latatara kah pole! Mõnikord ainult! Päriselt!

Eile kuulasin ainult mingeid sõjaväe laule, vaatasin selleteemalisi videosi ja puha. Ja naersin! Ma olen viimased kolm päeva, st neljapäev, reede ja laupäev liiga palju naernud. Lausa pisarateni! Püüdke järgi teha!

Muide, Jüri tegi mu tagumikust laulu kah neljapäeva öösel! Kitarriga tinistas ning laulis valutavast Lilli istmikust. Vähemalt üks mu kehaosa on laulu sisse kirjutatud! Ja sealt teda välja ei saa!

Ma pean vistist oma teguviisi muutma. Annan endale järjekordse lubaduse mitte rääkida... Mitte suhelda ühega. Ma usun, et saan sellega hakkama! Aitab küll!

Just lugesin: ''...amor furor brevis est: armastus (nagu vihagi) on lühiajaline hullus. Tähelepanek, mis on ülimalt proosaline, kuid - nagu paljud säherdused tähelepanekud - lõikavalt täpne. Ja veel oleks võinud lisada: kui armastus on lühiajaline hullus, siis on see sageli ka kurbus ja mõnikord paraku lollus.'' Üks just küsis mu käest, miks ma ikka veel vaba ja vallaline olen? Hea küsimus. Miks ma olen vaba?! Sest... Nii on kergem. Ei mure ega südamevalu...

Non scholae, sed vitae discimus (Õpime elu, mitte kooli tarvis)

Magasin tunnikese. Väsimus oli selline, et niitis jalust! Kohutav ühesõnaga... Ei tea, kust selle sain... Mhm. Tegelikult aiman: kui kaks ööd magada vaid neli+neli tundi, siis võib väike väsimus endast tunda anda.

Eile oli pikk päev: äratus kl 6. Siis vanaema juurde. Sealt tööle 9 tunniks. Edasi tarkade inimeste tarku jutte kuulama ja tarkasi nägusi imetlema (mulle siiski meeldivad targad inimesed! Ja needki, kes ennast targemaks minust peavad). Lõpp-peatuseks oli sõbra korter. Aga enne seda suutsin ma kukkuda kah. Jeah. Jälle. Vanem õeksekene kukkus nädala alguses väga ahvaltlevalt mõne jaoks ja tegi jalakese katki. Ma ei saanud ju maha jääda! Nägin ju, et kõnnitee koosneb ainult jääst. Isegi mõtlesin, et ei kuku, kui kõnniteele sammukese teen. Ja too esimene samm saigi saatuslikuks: panin selili maha. Mõnuzzzz. Vasak käsi sai väikese haava. Parem istmiku pool valutab siiani. Peapõrutuse sain vistist kah. Aga seda pole tähele panna...

Istusime neljakesi. Rääkisime. Naersime. Eilne õhtu oli üle pika aja väga nauditav. Ma lausa tundsin, et naudin õhtut. Jõin oma veini. Ja ei mõelnud mitte millelegi muule, kui vaid antud hetkele. Egas siis alati oma kalleid sõpru ei näe ning nendega nalja teha saa. Muide, ma rääkisin peale kahte pudelit veini isegi tarka juttu! Jeah. Ma ise kah imestan. Ma ei suuda isegi kainelt tarka juttu ajada väga ning nüüd... Ma küll väga ei mäleta, millest minu ja sõbra tark jutt koosnes (neljast jäi lõpuks alles kaks, sest üks pidi ära minema, mis oli väga kurb, ning teine läks lihtsalt magama...), aga seda ma siiski mäletan, et öösel praadisin ma pelmenkusi, sõime neid otse pannilt majoneesiga ning rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja sõbranna pani ikka killu maha! Tema kaotas oma rinnahoidjad ära! No tule taivas appi! Ainuke asi, mida ta meile korrutas oli, et ta pani nad põrandale. Me siis otsisime kõik võimalikud ja võimatud kohad korteris läbi, aga mida polnud, olid rinnahoidjad. Kõige müstilisem kadumine. Mina tegin eile trikki kah! Kuna mu üks pudel vein tühjenes ülihelikiirusel, aga mul oli kodus veel teinegi pudel veini, jooksin siis mina koju, et toogi üksik pudel üksindusest päästa. Ma siis läksin. Ilma mantlita. Ilma papudeta. Teie kurvastamiseks pean mainima, et mu koduni sõbra majast on nii 1 minut. Aga lõbus oli! Ega iga päev nii joosta saa!

Täna hommikul oli kuidagi raske olla. Esimesed töötunnid olid igatahes natuke uimased. Aga elasin 7 töötundi üle! Ning pääsesin koju! Muide, eile tööl lendas tuvi meil aknast sisse! Jeah. Aga läbi klaasi! Aknasse tuli auk ja tuvi... Mina ei tea, kuhu tema kadus...

Täna õhtul veel välja! Uut klubi avastama! Vaatab siis, kuidas end täna üllatan. Ja kuidas elu mind üllatab. Aga ma tean, et ma ei tohi kuulata Bon Jovi laulu ''Bed of Roses''. Ilusalt karm laul... Blind love is true... Täna hommikul seda kuulatas tekkis tuttav efekt. Seal on sõnad: Bottle of vodka is still lodged in my head... Siis ma mõtlesin küll, et ega täpsemalt ei saagi öelda. Kuigi jeah, vodkat mu peas ei loksunud, aga kaks pudelit veini küll.

Ja piim oli hommikul üllatavalt hea!

Eilne jääb meelde. Kätlin ja Marko ja Jüri... Lihtsalt super seltskond! Nendega juba igav ei hakka.

Eile ütles mu noor kolleeg, et ta on armunud... Nii armas. Tahan ise ka.

Pisarad on valusad. Eriti nood pisarad, mille põhjust sisimas tead, aga mida kellelegi reeta ei saa. Pisarad tekitavad hirmu. Hirmu, et käeulatuses olev asi on kättesaamatu.