Öösel jälle helistas tegelinski, kes viimasel ajal mu aega tahab näpata. Lihtsalt püüab näpata igat ajahetke, mil juhtun vastama ta kõnele. Peab temast eemale hoidma. Äkki võtab kord kogu mu aja ära ja siis polegi mul enam aega... Mamma mia! Siis olen ju totaalselt ajatu! Siiski, too ajapätsajast tegelinski ütles mulle, et ma ei mõtleks vaid tegutseks! Nonoh. Ma siis tegutsesin. Ka öösel. Egas ma igavesti noor ole! Ja seiklused on ju alati põnevad, või kuidas? Kargasin siis voodist öösel püsti ja panin padavaid sinnapoole teele, kuhu kindel tuul mind viis. Vägagi kindel tuul. Puhus otse mu selja tagant, et ma ikka õiges suunas liiguksin. Läbi lumiselt öise Tallinna. Ja kohale jõudsin mina ka. Et tõtt jõllitada oma saatusega. Saatuse ühe osaga pigem. Saatus on küll tore, aga kui ta mulle vingerpussi mängima hakkab, siis panen ma ta küll nurka seisma. Istugu siis seal ja mõelgu oma tegude üle järgi. Ei võta teda siis enam kuhugi kaasa.
Üllatus! - Aasta hakkab läbi saama! Jehhudiii! See suur et... Uus aasta tuleb! Euro tuleb! Tallinnast saab kultuuripealinn! Ja mina... Mina liigun ikka sinna suunas, kuhu vaja pole... Ikka kõveraid teid mööda. Nii näeb ju rohkem. Mõelge ise - minge mööda tuntud maanteed. Mida huvitavat te näete? Te olete mitu korda üht-sama vaadet näinud. Aga tehke ring! Minge mööda pisikesi teid ja te näete, et see on palju põnevam viis oma rännakut läbi viia. Mina tahan ka mööda peidetud radu käia. Üritangi. Kunagi jõuan äkki lõpule ka!
Mina mitte hakkama enda mõtteid selgitama. Ma niikuinii keerutan. Mulle meeldib keerutada. Aamen!
No comments:
Post a Comment