Miski on korrast ära. Maailm on täätsa sassi omadega keeranud. Kujutage ette - ma ei kirjuta siia väääääga pikalt ja siis ühe päeva jooksul teen kolm sissekannet! Keegi on vistist sassis omadega. Aga ma lihtsalt EI SAANUD jätta kirjutamata sellest, et eile ma kukkusin...
Eile juhtus nõnda, et mina pidin auto eest põgenema. Suur auto hakkas mind jälitama. Ta tegi just siis oma vasakpöörde, kui mina tahtsin ühelt kõnnitee lõigult teisele jõuda. Aga too jõhkard hakkas mind jälitama! Ma siis jooksin. Jooksin nii, et higimull otsa ees! Kui pääsesin, juhtus miskisugune ime ning kinni trambitud lumi tegi mu jalge alt leebet! Tegelikult, olgem ausad, ma lihtsalt üritasin lennata. Lendamiseks pole muud tarvis teha, kui kukkuda maapinnast mööda. Teate, ma isegi lendasin! Küll paar sekundit ainult, aga see on kõigest vähese Red Bulli viga... Homsest alates hakkan toituma ja joogistuma ainult Red Bullist. Äkki saan siis endale ka tiivad.
Mina hakkama varsti nutma... Pole kohe üldse tore. Hakka või nutma... Teine tuli ja röövis ta ära. Ja mina siis pean nüüd ilma olema. Kellega ma siis nüüd räägin?! Pole apsull mitte õiglane. Mida ma teen ilma ühe sõbrata?! Ja kui ma alkohoooli ka maha jätan... Oeh, mind vaesekest küll...
Tegelikult olen mina vääääga õnnelik! Teate, et täna juhtus lausa mitu ima! Väikesed üllatused pigem. Tuli keset tööd sõnum. Mina mõtlema ainult kahele inimesele, kes oleksid viitsinud minu pärast nii palju tähti ekraanile tippida. Aga polnud ei üks ega teine! Oli hoopis kolmas! Too kolmas uuris, mida teen aastavahetusel. No tere tali! Istun kodus teki all. Mina kardan mürinat. Ei julge välja minna. Tegelikult tehti mulle teine ettepanek ka. Eks pean nüüd mõtlema, kumb on minu jaoks kasulikum. See tähendab huvitavam. Põnevam. Seikluslikum. Ja kumb inspireerib mind rohkem kohale roomama.
Mul oli täna igav kodutee. Telefoona aku hakkas surema. Noh, tema ei tea, kas ta tahab surra või tahab ta elada... Ta piiksub kas või terve päev, aga ära - vot - ei sure! Oo, kuidas ma Sind armastan, mu Arm Telefoona! Minu esimene armastus sel sügisel ja jääbki kestma. Kuni surm meid lahutab. Prügikast see tähendab. Lahutab meid prügikast... Igatahes mu Arm Telefoona mängis musta-punase kirjut surevat luike. Mina siis säästsin teda ja ei torkinud isase otsaga emast otsa, et kuulata raadiot nagu iga õhtu töölt tulles teen. Kuulasin siis omi mõtteid. Ja autosi. Mamma mia! Käis pidev põrra-põrra-põrrrrr... Ja seisev buss tegi tõka-tõka-tõka-tõkkk-tõka. Ja need mõtted! Olid alles imelikud. Hakkasin mõtlema sõprusest ja armastusest. Totakas. Mõtlesin sellele ikka päris tükkadi aega. Mu väikesed vaesed ragisevad ajurakud lihtsalt ei taha aru saada, kust algab sõprus, kust algab armastus, kust algab vihkamine jne jne jne. Koorma või oma aju väga ära! Aga vastust ei saanud. Minu pea kohal hõljus kõigest väike pime pirnike. Ta ei löönud särama! Nii et aru ma ei saa. Selleks peaks vistist filosoofiks hakkama või nii...
Muide, mina hakkasin mõtlema, et enam ma ei tohi nii palju mõelda vaid pean tegutsema. Üks ütles mulle alles öösel peale kella kolme, et ärgu ma mõelgu, vaid tegutsegu nagu tema. Ogensdogens siis. Ma hakkan tegelema mõttevõime kaotamisega. Hoidke selles mulle pöialt!
No comments:
Post a Comment