Iirimaa ja kool

Juhhuuu! Neli nädalat vabadust sai taas läbi! Johaidii! Shallalaalaaaaa! Ja jälle koool... Mitte et mul kooli vastu midagi oleks, pärisel pole. Vähemalt siiani pole olnud küll. Tore oli koolis olla taas üle pika aja. Nii palju meeldivaid ja positiivseid emotsioone sai tänase koolipäeva jooksul, et elaks selle kas või veel kord läbi. Aga, tegelikult teeksin ma hea meelega lühikokkuvõtte meie Iirimaa reisust. Nii et võib juhtuda, et asi muutub igavaks, ei luba siin kellelegi midagi, aga igatahes - Iirimaast peab natuke ju pajatama.

Eelmine laupäev istusime siis kolmekesi - mina ja Sass ja tema sõber Marek - lennuki peale, mis viis meid suure uhke lennuga saarekese poole. Sassile ikkagist esimene lend. Sassi tita kordab oma isa ajalugu: Sass lendas ka esimest korda siis, kui ta veel oma soojast pesast välja tulnud pole. Kohe näha, et ega meie maimuke kehvem pole - peab ju kah isa järgi tegema. 

Lend oli mõnus. Sain akna all istuda. Kiikasime sealt välja ja arutasime, kus me olema. Ikka oli päris kena vaadata Norra mäestikku ja lumetippe. Ühesõnaga, kes on lennukiga sõitunud, see teab, kes pole, peab korra igatahes veel lendama. Meil vedas ka. Kuna Ryanair on ju odavlend, siis kehtib seal istumisega reegel kes-ees-see-mees. Ega me kehvad polnud. Võtsime oma täistopitud kotid (Mareku ema pani kõikidesse meie kottidesse Eesti juustu ja vorsti ja muud taolist kraami, mida Mareku õde oma perega Iirimaal siis närida saaks) ning Sassi juhendamisel said meist VIPid. See aga tähendab, et saime lennukisse eelisjärjekorras! Johaidiii! Joppas. Istusime kohe tiiva juurde, hea vaadata lennuki tiibade tegevust. 

Kui Eestis oli eelmisel laupäeval mõnus soe ilm, siis Iirimaa tervitas meid oma rõskuse ja hallusega. Mis tal teha on, mis me eestlased trügime siis võõrale maale. Passisime mis me passisime, aga Tony (Mareku õe Signe elukaaslane) jõudis meile järgi. Sõidutas meid oma valeautoga sihtpunkti. No teate, Iirimaal on ju too valel pool rool. Ja kõik liiklus on pahupidi. Ega alati pole sellest nagu aru saada, aga ringteedel on küll selline tunne, et varsti tuleb auto ja sõidab otsa. Ikka päris jube oli. Rool ka loomulikult... Peab ise järgi proovima ja sõitma kõrvalistmel, siis saab väga hästi aru, kui VALE see kõik on. Või on siis meie liiklus nende jaoks vale? Mine sa tea.

Koju jõudes (ehk siis koht, kus nädal aega peatusime) olime ikka roppu moodi väsinud. Vähemalt mina. Teiste eest ei oska ma rääkida. Samas, Signe oli tore. Nende lapsed - Ben ja Jake - olid vahvad. Rääkisid nii eesti kui ka inglise keelt. Saime kohe hakklihakastet kartulitega. Ja ega ma kade külaline ole - võtsin kohe kaks taldrikutäit! Pealegi, mu viimane sööming oli toimunud hommikul kell 9 ja Iirimaale jõudsime ikka peale kella kuute (ma ei mäleta täpselt), pluss me saime kaks lisatundi juuuuuurdeeeee! 

Minule ja Sassile anti täitsa oma tuba. Pisikese vannitoa ja wc'ga. King size tekk oli ka voodi peal. See oli tõesti suur ja kohev tekk. Meie magamistoa aknast oli vaade mägedele. See oli võrratu! (Siin ja edaspidiseks: kunagi tulevad ka pildid, siis näete kah, kui ilus ikka oli. Või siis mitte nii ilus nagu ma siin ette maalin). 

Tony oli tore, tõi esimesel õhtul kohe meestele õlut. Mis sest et Itaalia oma, aga siiski ÕLU. 

Järgnev päev oli loid. Mehed istusid telefoonades ja arvutites (esimesel päeval esimene küsimus ju oli: mis on wifi parool). Kole ilm oli ka ning ega midagi teha väga saanud. Mina mängisin vahepeal väikese poisi Jake'ga. Ta on ikka üüübernunnu - pisike ja blond ja suurte siniste silmadega. Saime kohe alguses hästi läbi. Ta nagu ei võõrastanud kah. Pealegi, kui ta onu Sass ja onu Maleku nimedega sai hakkama, siis mind ta kutsus lihtsalt vahepeal emmeks. Nagu teadis, et varsti on see minu staatus kah. Aga Sass sai Beniga, vanema poisiga hästi läbi. Ben viskas ikka Sassile palli, et püüa! Püüdiski. Sass oli ikka Beni lemmik, vähemalt mulle tundus nii. Viimasel päeval ütleski Signe, et lastele on hoidjad olemas - mõlemale üks. 

Samas ega me teisel päeval niisama ka päris passinud. Käisime Signega poes. Ta näitas, kus nende linna pood on (ja ärge palun küsige, mis linnakeses me olime, sest isegi seda ma ei mäleta, lihtsam on öelda, et Iiri keeles võis too linna nimi kõlada: Kill Lenin). Väike jalutus ja poeskäik ning tagasi. Õhtul tahtsid ka mehed poodi minna. Õlut tooma. Ben oli magama läinud, aga Jake oli veel ärkvel. Signe siis pidigi võtma südame rindu ning jättis mind Jakega koju seni kuni näitas poistele, kus pood asub. Laps polnud varem võõrastega üksi jäänud. Kolmekesi hiilisid välja, kuni Jake'ga multikaid vaatasime. Imede ime! Lapse emme jõudis koju ja laps polnud isegi teda igatsema hakanud! Istusime kahekesi lahtikäival diivanile ja vaatasime vaikselt telekat teineteise kaisus ja kõik oli okitoki. Hiljemgi oli olukordi, kus me Jake'ga kahekesi mängisime ning Signe sai omi asju vaikselt teha. 

Mida veel? Olulised asjad. 

Vallutasime kaks mäge. Ühel päeval käisime mingi Clayni mäe otsas. Sass tubli tulevane isa lükkas vabatahtlikult poolde mäkke Jake vankrit. See oli kerge! Kohati. Ega mäkketõus pole ju kunagi imelihtne. Aga vähemalt oli korralikud teed vahepeal, seni, kuni need kitsaks muutusid või treppideks läksid. Tiirlesime seal mäel ning selle tipus oli veel üks astmeline püramiid. Nn soovide püramiid või taoline. Pidi kõik astmed läbi käima ning soovima tipus midagi. Aga mina unustasin ära, mida ma soovida tahan! Ma isegi ei teadnud, mida ma tahan. Seega soov jäigi soovimata. Pildiklõpsud said osad aga tehtud.

Teine mägi on patukahetsusmägi. Sinna Sass ei tulnud, sest ta oli tõbine ja nõrgane. Minu ja Mareku patud said aga andeks antud. Pealegi, kui teise mäkke sai suhtkoht lihtsalt ronitud, siis see mägi oli totaalne piinamägi. Poolmudane. Pidi ronima üle puujuurikate ning suht libedate kivide. Lehed olid maas. See tegi asja hullemaks. Pluss Marek tassis peaaegu mäkke üles lapsekäru. Kitsad teed. Okkalised põõsad. Aga vaade muutus iga tõustud meetriga aina ilusamaks ja ilusamaks. Tipus ootas meid ees suur kivist rist. Kõik, kes sinna jõuavad, saavad oma patud andeks. Saime siis meie kah. Nüüd on aeg siis uusi patte teha. Ja taas tippu ronida. 

Sellega seoses, iirlased on meeletult lahke rahvas. Päriselt ka. Teretavad võõraid, tänavad pea alati. Aitavad, kui abi vaja on. Sellised pisiasjad, mida eestlane lihtsalt ei tee. Näiteks ma tahaks näha mõnd eestlast, kes tuleb aitab mul poekäru lükata, kui kaldeskalaator on kinni jäänud ning üksi lihtsalt ei saa käru alla lükatud. Iirimaal tuli aga tädi meile appi ning aitas. Või kes eestlastest teretab võõrast inimest, kui nt Munamäe otsas trehvab? No ikka ei ole neid inimesi väga palju. Külalislahkus on neil ka piiiiiiritu. Ühesõnaga, väga toredad ja armsad inimesed.

Ilm oli ka seal naljakas: üle päeva oli ilus ilm. Jeah, üle päeva oli ilus ja enamvähem päikseline, ja üle päeva oli siis selline loid ja hall ja poolvihmane ilm. Naljakas see Iiri elu.

Jõuluasju müüdi ka juba! Jõulukalendreid oli seal. Poole oktoobri peal...

Dublini reisi tegime ka. Sõitsime seal kahekordse kabriolett bussiga. Vat, see oli vahva! Tuul tuuseldamas su juukseid ja sina seal katusel üritades pilti teha milleski ilusast. Ajalugu küll räägiti ka, aga ega siis midagi meelde jäänud. Vahepeal hüppasime bussist maha ning tegime väikse jalutuskäigu mõne hoone juurde. Käisime ka vanglas ekskursioonil. Põnev oli! Lootsin küll keldrisse ka saada, aga kahjuks sinna ei pääsenudki... Kurb. Nuuuuukss. Hullu polnud - vähemalt oli vangla, kus on nii mõnigi film filmitud, loomulikult pole mu rasedamälus midagi meeles neist. Burger Kingis sai käidud. Sassi üks unistus täide viidud! Johaidiii! Mitte et seal midagi väga erilist pole, aga ikkagist: Burger King!

Niisiis. Selline reis lühidalt. Eks kui midagi veel meelde tuleb, panen koheselt kirja. Kuigi koolinädal tsipa takistab. AGA meelde tulevad asjad on ju jagamiseks!