Aeg on sealmaal, et peab võtma oma seitse asja ning lennujaama poole liikuma hakkama. Jeah. Täna on see päev, kus me lendame Iirimaale. Ja ikkagist pole mul kõikse parimatki aimu, kuhu täpselt me läheme, mida täpset me seal teeme jne jne. Teada on vaid seda, et nädala aja pärast tuleme tagasi. Lisaks on lootus selles, et ehk teeme seal mõned pildiklõpsud. Siis näevad teised ka, et ma ei tee nalja lendamisega, vaid asi on ikka väga tõsine. Pealegi on see meie tita esimene reis kuhugi. Äkki jääb see talle meelde.
Eile oli tädil sünnipäev. Käisime viisime oma õnne ka sinna, kohvipuuga. Arabicu kohvipuuga. Kuigi eks see näeb välja nagu piprataim, nagu tädi esialgu arvas. Tõesti, kui eemalt vaadata, oli see ilmselge piprataim, mida ma kunagi hoolikalt istutasin, kasvatasin. Nii et kui silti juures poleks, siis on kohvipuu ja piprataimed täitsa ühte masti taimeliigid. Seega olge taimede soetamisega ettevaatlikud, et miskit metsa ei keeraks.
Miskit nagu polekski kirjutada. Päriselt.
Eile pakkisime asju. Ja kujutage pilti - ma sain nädala aja asjad väikesesse kotti ära mahutatud! Ruumi jäi isegi üle. See on minu puhul lausa ime, sest tavaliselt suudan ma kotid nii täis pakkida, et pean hakkama asju ümber pakkima hakkama. Tühjendamiseks.
Kas ärevus on sees? Võib-olla, sest mu tita pole juba mitu päeva endast teada andnud. Ma arvan, et tal on reisiärevus ja ei taha vist väga minna... Aga siit talle nüüd esimene õppetund: vanemate sõna peab kuulama ja tagasiteed pole! Kõik. Mina olen rääkinud.
Ühesõnaga, kuna ma oskan hetkel vaid pläriseda üksikute lauseta kaupa ja ühtegi loogilist mõtet välja ei tule, siis on parem panna nädalaks (kui veab) arvuti kinni ning vaadata, mis edasi hakkab juhtuma.
No comments:
Post a Comment