Kuidas võita südameid?

Njaa, on raske kellegi südant võita ja veel raskem sinna sisse oma jälg jätta. Ega süda siis savist pole, kuhu lihtsalt lähed teed jälje ja see jääbki sinna. Seniks, kuni saviplönn ära lõhutakse. Aga vat, südamega on ikka teised looda. 

Aga kuidas siis võita südameid? Ma leidsin, et see on üllatavalt lihtne: koo, heegelda, küpseta, naerata ja siis tee veel paari asja ning südamed on võidetud! Tadaa! Ei olegi raske. Tegelikkus on hoopis teine. Võtame või kassid. Mõned kassid, enamus tegelikult, ei ole kohe alguses suured sõbrad. Nendega peab tasapisi harjuma. Ikka samm korraga. Tegema pai. Andma süüa. Võib-olla veel midagi. Lõpuks avastad, et kiisu tuleb ise sinu juurde. Ja vat see teeb tuju heaks. Sa näed, et ponnitused on vilja kandnud ja tunned, et oled kellegi südamesse pugenud. Küll tasapisi ja vargsi, aga ikkagist, oled seal ja jääd sinna, kui jätkad samas vaimus. 

Eks inimestega on samamoodi, mõne südame võidad kohe, mõne südamesse pole aga pääsu. 

Igatahes, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - ma sain lõpuks valmis kutsu vesti! Jeah, juba eelmine aasta andis Sassi ema mulle lõngad, et kooksin nende kutsule vestikese, jäi nagu soiku. Nüüd võtsin kätte südametunnistuse toel ning kudusin, mis kudusin, aga valmis tegin! Okih, nipetnäpet on veel vaja kohendada, aga ikkagist - väike roosa vestike on koeratüdrukul olemas. Kui vestike kunagi päris valmis saab, teen sellest pilti ka ning panen väljanäitusele, et las teised imetlevad kah mu näputööd. Ja arvestades, et nädala lõpuni lubatakse päikselisi sügisilmu, on just see vestike kutsule parajaks õuesjalutamiseks ja enese näitamiseks. Äkki sebib mõne koerapoisi ära. 

Kui ma täna bussiga Lasnamäe poole vurasin, jäi mulle silma, ja puges ka minu südamesse, üks väike seik. Nimel, bussist hakkas maha minema noor ema on pisipoja ja vankriga. Emal oli ka vanaema kaasas, kes oli tita enda sülle võtnud, aga vanker oli ikka päris suur ja tundus raske. Eestlased. Nende vankri juures aga olid venelased (ma mitte ei rõhu rahvusele halvas mõttes, vaid heas mõttes, näitamaks, kui hoolivad võivad inimesed teineteise suhtes olla) - kolmeliikmeline perekond. Kui noor ema võttis siis kuidagi suure käru kaenlasse, läks vene noor isa tolle ema juurde ja küsis eesti keeles, kas on abi vaja. Noor ema küll ütles, et pole, aga siiski aitas too vene isa tal vankri välja tõsta. Kuidagi ilus ja südantsoojendav oli seda vaadata. Nii et aidakem teineteist. Andmisrõõm on ikka suur rõõm. 

Ahjaa! Ma sain teesõelad lõppude lõpuks. Oh, need on vaimustava asjad - mul on nii mitmeid sorte nn puruteid, mida peab tegema kannus või teesõelaga. Kann on olemas, aga kes see viitsib iga õhtu endale suure kannu teed teha, et seda siis juua? Mina igatahes mitte. Teesõelaga saab teha vaid ühe tassitäie ja sellest mulle piisab. Üks tassike head puru-maitseteed. Ma ikka naudin teesõelte olemasolu.

Käisin täna ja sain lõppude lõpuks kokku ka inimestega, kellega vabatahtlike projekti läbi viime. Tunni ajaga saime paika kõik asjad, mille oleksime valmis pidanud saama suvel kahe kuuga. Lisaks oli veel kaks inimeste puudu. Igatahes, tublid olime! Hakkama saime! Pea mul küll valutas otsas nii mis hirmus, aga pidasin vastu, ei tahtnud alla anda. Pealegi, ma pean ju ka millegagi tegelema peale kooliskäimise. Igatahes, milleni ma jõuda tahan on see, et istusime sellises kohas nagu Mosaiik. Vabaduse väljaku kõrval olevas kollases majakeses. Võtsin siis kakao. Kodus ju ei tule kunagi nii head kakaod nagu väljas on. Ja kuna mind vaevas terve päev peale peavalu veel tungiv šokolaadivajadus, võtsin natuke lahjema variandi sellest. Vat, seal oli imeline kakao! Okih, maailma parim kakao on siiski koopas, mille nimeks on Kohvicum, aga siiski, võrreldes nt St Patricu kakaoga, on Mosaiigis ikka tunduvamalt parem ja vahusem ja mõnusam variant. Soovitan. Tore teenindus pealekauba. Kuigi enam ma ei taha kindluse mõttes hõisata ühegi teeninduse üle, sest alguses on tore ja meeldiv, pärast aga selline imenikerdis, et anna sealsamas otsad. 

Mida veel?

Ilmad on ilusad. Tõesti. Üle pika aja on sooja üle 10kraadi, mitte närused 5-7 kraadi. Pealegi paistab päike ja puulehed on nii mõnusat tooni ja... Oeh, ütleme, et lummav sügis on. See meeldib mulle. Isegi väga. Ühesõnaga super ilm ja super inimesed ja super enesetunne.