Meisterkäkerdis

Kui nii edasi jätkata, saab minust meisterkokk Lilian! Jeah, oleks see vaid nii. Pigem siis juba meisterkäkerdiskokk Lilian. Kõlab ju paremini? Igatahes, kui eelmine nädalavahetus sai tehtud vahvleid, ja olgem ausad, mina lihtsalt ei oska teha tavalisest vahvlipulbrist vahvlitainast ning siis seda veel vahvelusemasinal küpsetada. Hakkama sain. Vingusin mis ma vingusin, aga lõppkokkuvõttes tulid vahvlid välja ning isegi rullikeeratud. Kuigi noh, oleksid võinud olla tsipatsipa paremini rullitatud. Samas - algaja kohta käras küll. Millal oli viimati, kui ma vahvleid rullitasin? Emm... Meelde tuli! See oli vist mingi x moment Helina juures, kui me seal istusime ja ''Pilvede all'' veel vaatasime. Siis me ka ju küpsetasime vahvelusi ning keerasime rulli! Vat siis, pole see nii ammu midagi. 

Eile sain hakkama meistriteosega - porrupirukaga. Okih, porrut tundus, et oli ikkagist liiga vähe ja tegemist oli pigem nagu porrumaitsega juustupirukaga. Mitte et ma oleks juustupirukat tahtnud. Aga vaadake, kui teil on ikka suur kihk juustu vastu ja ei saa kohe mitte ilma juustuta, siis peab seda juustu ikka maksimaalselt igale poole toppima. Ma siis panin ka ikka südametunnistuse järgi riivjuustu nii piruka põhjale kui ka pealisele. Ikka korralikult. Südametunnistus oli mul eile päris helde. Ja mis välja tuli? Porrut nagu polnudki sees! Ja polnud see pirakas nii õhuline kah midagi nagu Stockmannis oli. Samas õppisin ma midagi olulist - alati pole liiga palju juustu ka nüüd hea. Pigem natuke vähem palju, kui natuke liiga palju palju. Järgmine kord üritan paremat teha. Seega taaskord võin enda tublidust kiita ning öelda - algaja kohta kärab kah! Kõik sõid ja osad kiitsid kah, nii et polnudki siis ju nii jube. Ja kallis Sass võttis seda veel tsipa töölegi kaasa... Ohh, ja nii see pirukas mu silme alt kaobki nagu kadusid vahvelused... 

Järgmine nädalavahetus ei küpseta ma aga midagi. Nädala aja pärast sel ajal naudin ma juba Iirimaad. Oojaa! IIiiiriimaaaaa! Pole seal käinudki. Portugal asub küll kaugemal ja Portugalis on ilusad rannad, aga mine tea, mis meid seal saarekesel ees ootab. Pilte peab palju tegema. Ja nii reisib mu tita ka esimest korda. Ta küll ei näe, aga küll ta saab mu emotsioonidest aru, milline seal kõik on. 

Aitab lorast! Õppida on vaja! Muidu ärkan jälle kell kaks öösel üles ja mõtlen, et nüüd on õige aeg füüsikat studeerida. Kukele! Peab ikka kasutama minu tehnikat: õppematerjalid padja alla ning siis jääb kõik meelde! Johaidii, olen ma alles tark! Shallalaalaaaa!