Volverta a Ver

Nagu teate, on elu täis üllatusi. Üllatus üllatuses kinni. Lihtsalt ava silmad ja päev ongi nendega täidetud! Tore, kui on sõbrad, kes sind ennast sõbrana ei võta. Elu on täis keerdkäike, nendeta oleks igav. Ma ei vahetaks neid millegi vastu. Sirge, roosipõõsaid täis teerada on liiga ilus. Kuulub muinasjuttude lõppu. ''Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni...''

On mööda läinud palju päevi. Veel rohkemgi on ees. Aasta 2011 lõpeb 28 päeva pärast. Neli nädalat on aega, et muuta selle aasta sisu. Äkki mõtegi? Muuta ilusamaks selle aasta mälestused. Neli nädalat ning selle ajaga muutume kõik paremateks inimesteks. Nii on lootust. Miskigi, mis hoiab meid veepinnal, kui oleme vajumise äärel.

Täna käisin last vaatamas. Väikest Gabat. Polnud nii pool aastat näinud. Ta on suuremaks kasvanud! Ja kuidas ta rääkida võib! Ta on lihtsalt armas. Siis ta tegi riisileiva pooleks ja andis ühe poole mulle. Et ma ka sööks. Ei võõrastamist ega midagi. Ta pole minuga kunagi võõrastanud. Ja see on ime! Gaba on lihtsalt vahva tegelinski. Nagu Kata ja Jakobki. Nende suust tuleb juba kilde. Tegelikult käisin ma ju esmaspäeval Kata ja Jakobiga veel teatris! ''Muumitroll ja sabatäht'' vaatamas. Pikk oli. Ja natuke veniv. Jakob hakkas näitlejaga peaaegu rääkima. Mis teha, kui igav on, mees peab sõna sekka ütlema.





Volverta a Ver...




Ma näen niikuinii varsti. Pole üllatust. On väike kuju, on alati lootust.






Alati on lootust.


Alati on unistusi, mille täitumise nimel elame.




Alati me liigume, et kätte saada midagi, mis tundub võimatu.




Alati on eesmärk.



Pühitsetud olgu meie eesmärgid


Meie täitunud unistused.





Elame unistustes. Oleme vaid ehitanud reaalse elu müürid unistuste ümber.