Mind polevat kerge üles leida. Üks ütles nii. Eks tas ole. Omast arust olen ikka kõigile nähtaval, kes ainult tahavad mind näha ja kes mind sel juhul ka vaatavad. Nüüd tundun endale muuseumieksponaadina. Ma loodan, et ma seda pole! Mul pole küll selle vastu midagi, kui mind vaadatakse, aga noh... Kusagil jookseb ka piir!
Nagu üks päev tööl olles. Tuli meesterahvas. Hästi tüse ja minust natuke lühem. Blond. Keskealine. Kohe kaugelt oli tunda, et tegemist pole tavalise lõbusa inimesega. Ta püüdis minuga igal võimalikul juhul silmsidet luua. Mulle see ei meeldinud. Seejuures ta naeratas poolkavalalt. Tema aura oli... Tundsin, et ta lausa jõllitab mind. Ta istus sellisel kohal, kus saaks mind jälgida ja tegigi seda pidevalt. Temaga ühes ruumis viibimine oli lausa piin. Tundus, et tegemist on pervoga. Isegi kolleeg ütles, et pole just normaalne tüüp. Ega polnudki. Ma pidin teda taluma veel kaks korda! Kohutav! Ma ainult loodan, et ta tagasi ei tule...
Vein on ohtlik.
Unustamine on ohtlik.
Sissemagamine tekitab süümepiinu.
Täpsus on siiski mu teine nimi, mis nüüdset kustutatakse minu paljunimelisest nimest.
Lund sadas. Suuri helbeid. Suuri kohevaid helbeid. Tasas liuglevana maale. Üritasin keelega neid püüda, aga nad on kavalad ja lendavad mööda. Mulle meeldib lumi. Mulle ei meeldi, et tulevad mustad jõulud. Tänane lumi ütleb juba jälle ''LehvaLehva''. Ja nii saidki Eestis alguse kehvad suusailmad.
Teisipäeva õhtul tegelesin ma seaduste kuritarvitamisega. Tegelikult vaid ühega neist. Avalikus kohas joomine on ju siiski keelatud. Ja mina tarbisin alkohoolset jooki trolliga sõites. Mustamäe poole. Tore olen ma küll. Õnneks mitte palju. Ja õnneks oli tegemist suhteliselt hilise tunniga.
Oleks transformeerumine võimalik, transformeeruksin Jõuluvanaks, kes täidab kõikide soovid. Seda vaid jõuluõhtul. Ma ei tea, kuidas see võimalik oleks, aga kui ma ei saa olla Ilmamaa Tark, oleksin hea meelega Jõuluvana.
Inimene, kellega ma kevadel koostööd tegin, ütles, et ma töötan laste unistuste kohas: pagarikojas. Mulle ka meeldib. Võin oma käe panna südamele ja öelda, et teen just seda, mis mulle tõsiselt rõõmu valmistab. Mitte küll alati, aga peaaegu.
No comments:
Post a Comment