No võib ikka mõni pläriseda. Ja mitte vähe. Ma teadsin, et ma oskan rääkida, ilmselgelt ju pean oskama, kui mulle õpetati rääkimine selgeks, alustades lihtsatest ja keerulistest sõnadest, aga et ma NII palju kunagi rääkima hakkan... Oleks võinud siis vähemalt ette hoiatada! Ega mina ju ilmatark pole (vabandust, veel pole) ja ei tea, et ma nii kohutavalt tohutult palju rääkida võin... Eriti võõramaa keeles ja eriti kainelt... Selline tunne, nagu oleksin midagi tarbinud või joonus... Aga näädsa! - ei midagi tarbinud ega joonud ma pole. Karm reaalsus oskan ma vaid selle kohta ütelda. Pole ime, kui varsti hakkan araabia keeles kah plärisema nii tohutult palju.
Tegelikult on hea, kui keegigi räägib. Mis sest et nonsens juttu, aga siiski-räägib. Keegi peab ju vahelduseks muretsema teiste inimeste rahulolu pärast...
Muide, töö on kah ikka paremate killast. Eile naersin pisarateni ja seda sõna otseses mõttes, vaid seepärast, et üks tahtis pool kilo kringelust. Ja vat, kuidas pagaril hakkas siis sõim jooksma! See polnud päris sõim, aga vat, selline: ma-tahan-näha-inimest-kes-seda-sööma-hakkab-poolt-kilo-kringlit-pole-ju-olemaski! Vat, see oli tase. Peate ise kohal olema, et seda näha. Eriti hea on siis, kui peab kliendi juures naerdes tõsiseks jääma. Pole eriti kõikse parem ettevõtmine. Soovitan tõsisuse sel juhul maha jätta!
Aga aitab naljast! Täna tuleb tõsine päev. Esiteks pean ma ennast toredaks lapsehoidjaks pühitsema (õnneks jätkub mul veel mõneks ajaks pühitsetud vett) ja siis vastavalt päevatemaatikale väike Mary Poppins. Aina paremaks läheb!
Teate ju laulu: Kaks pläralära leenut, said kapi taga kokku...
No comments:
Post a Comment