Esiteks ma lubasin eile ühele gentelmanile - teadagi on tegemist haruldast liiki meessoost nähtusega, keda kohtab sajal juhul ühest ja kes varjavad end teiste eest. Neid kohtab vaid hea õnne korral, kunagi ei tasu neid jälitada, kunagi ei tasu üritada nende jälile saada. Nad ilmuvad just siis, kui aeg on õige ja kui polegi õiget aega, nad ei ilmugi. - et ma mainin teda oma blogis, kuigi ta ise seda ei loe. Aga mina olen sõnapidaja ja mainin teda. Nime ei ütle, ei ütle, kust ta pärit on ega ütle, kellega on tegu. Ta on lihtsalt Gentelman, kes saadab isegi vihmase ilmaga neiu koju, kuigi saaks poolel teel ära pöörata ja oma rada minna. Vat siis, tehke järgi või makske kinni!
Laupäeval käisid pagarikojas naisterahvas ja meesterahvas. Just need kaks konkreetset. Nad võtsid pudeli veini. Meesterahvas maksis. Nad ei olnud paar, vaid sõbrad. Nii mulle tundus. Ja naisterahvas siis kostis mulle, eks ole ju gentelmanidega (ja G-täht hääldati ikka g-na mitte tš-na, nii et seda kasutan ma siin isegi) tore olla? Otse loomulikult on! Pluss selle teadmise osaliseks sain juba eile.
Uskuge, siin oli peaaegu pikk jutt sellest, mis eile õhtul juhtus, aga Delate nuppu kasutades ma hävitasin selle. Meelega. Pole vaja pikka romaani, millest niikuinii keegi mitte millestki aru ei saa. Point on vaid selles, et on tore, kui on Gentelman, kes ulatab abivalmilt käevarre, kui oled kukkumise äärel. Gentelman, kes ei pööra otsa ringi, kui aeg on minna koju. Sellest mulle täitsa piisab. Üks Gentelman mu ilusas vihmases päevas. Gentelman, kes ütleb, et üks sõber on ikka alati tore seltsiline. Uskuge, rohkem polegi vaja. Vähemalt mulle mitte.
Tänane päevgi ei möödunud kummalisuste laineteta. Laine paiskas mind ümber, kui lahkusin töölt. Telefoni tuli sõnum. PiiksPiiks. Raha ei saanud. Sain luuletuse. Ja siis mina oleksin kohe trepile maha kukkunud. Tõsiseltvõetavalt kurvameelselt vajus mu suu kriipsuna kinni, silmad tungisid telefoniekraani sügavusse püüdes tabada mõtet. Mõte leidiski tee minu sisemusse.
Muide, too Gentelman ütles, et ma olen ikka müstikat täis. Mida ta sellega öelda tahtis, vat ei tea. Ju siis olen. Ma ju siiski tugev Eesti naine! ... ja ma ei karda kedagi!
No comments:
Post a Comment